Domus Kinnisvara ajaveeb

Korterid

Tartus tehti 2011. aastal 1110 korteriomandi ostu-müügi tehingut. See on 34 tehingu võrra rohkem kui 2010. aastal (kasv 3%). 2009. aastaga võrreldes oli eelmisel aastal 278 tehingut rohkem. Seega on tartlaste huvi kriisijärgselt elamispinna soetamise vastu olnud mõningases kasvus.

Kvartalite võrdluses tehti 2011. aastal kõige vähem tehinguid esimeses kvartalis, mille tingis madal aktiivsus jaanuaris. Kolmas kvartal oli see-eest suurima tehingute mahuga, sest augustikuus müüdud korterite arv oli üle mitme aasta rekordiline 115. See oli ka periood, mil tehingute keskmine hind saavutas 2011. aasta kõrgema tulemuse 904 €/m². Kuna juuli ja septembri keskmised hinnad olid madalamad, siis kolmanda kvartali keskmine hind jäi väiksemaks kui teise kvartali hind.

Augustikuu aktiivsuse põhjuseks võib pidada suvise puhkuseperioodi järgselt formeerunud tehinguid. Suuremate ja kallimate korteritega tehtud tehingute hulk mõjutas ka keskmist hinda, sest hinnaklassis 1200- 1500 €/m² tehinguid oli tavapärasest rohkem.

Aasta viimastel kuudel langenud hind mõjutas ka neljanda kvartali tulemust, mille keskmine hind oli 812 €/m², mis on 4% madalam kui esimesel kvartalil. Tõenäoliselt mõjutas teist poolaastat Euroopa finantskriis ja prognoosid järgmisteks aastateks. Ebakindlus tuleviku suhtes vähendas kallimate elamispindade ostmist. Paljudel juhtudel raha paigutamise eesmärgil tehtud tehingud olid hinnavahemikus 40 000- 50 000 €.

Nimetatud hinnavahemik on jätkuvalt nõutud sektor. Maakleritelt saadud tagasiside põhjal võib öelda, et laenu abi kasutakse üllatavalt vähe. Tõenäoliselt on kallimate elamispindade ostmine vähenenud just seetõttu, et panka ei taheta ebakindlas majandusolukorras kaasata ning pigem püütakse omavahenditega hakkama saada.

Nõudlus korterite vastu on püsinud üsna stabiilne, millele viitab teise poolaasta tehingute mahu ühtlane tase. Maaklerite sõnul oleks korterite müüke isegi rohkem, kui oleks sobivaid elamispindasid pakkuda. Kliendid on ootel kesklinna lähipiirkonna kivimaja heas seisukorras  korteritele. Linnaosadest vastavad nendele Kesklinna, Karlova, Supilinna, Vaksali ja Ülejõe linnaosa ning Annelinna kesklinna poolne osa.

Korterite pakkumiste arv oli 2011. aastal Kinnisvaraweb kv.ee andmetel üsna stabiilselt 2000 – 2200. Neist suurima mahu andis Annelinna linnaosa, kus müügis on korraga umbes 600 korterit. See-eest on tegemist piirkonnaga, kus keskmine küsitud hind on linna madalaim, so ca 800 €/m². Võrreldes piirkonna keskmise tehinguhinnaga, on pakkumishinnad ca 20% kallimad. Nii nagu linnaosale omapärane, on seal suurim elanike arv ja väga ühtlane tüüpkorterite elamufond. Tõenäoliselt seetõttu ei olegi linnaosa hinnad oluliselt muutunud, sest konkurents on suur – müügihinnad on vahemikus 650 – 700 €/m², pakkumishinnad on kogu aasta jooksul ca 800 €/m².

Annelinna korteriturul valitseb suuremate korterite ülepakkumine, sest kõrgete kommunaalkulude tõttu soovitakse minna soodsamale pinnale, samas kui nõudlus on madal. Näiteks seni on pakkumises 4-toalisi kortereid 2-toalise korteri hinnaga.

Pakkumishindadest enim on kasvanud Kesklinna ja Karlova linnaosa korterite hinnad. Müüki on tulnud just suuremad ja kallimad elamispinnad. Küllap on omanikud tunnetanud kinnisvaraturu nõudluse kasvu ning pakkumiste vähesust. Samas on neis linnaosades vähenenud odavamate, väiksemate ja halvas seisukorras korterite müügikuulutuste arv, kuid mida võib pidada siiski likviidsemaks varaks võrreldes kallimate korteritega.

Pakkumises annavad mõningal määral veel tooni arendusprojekti korterid. Domus Kinnisvara hinnangul on Tartus ja lähiümbruses müügil ca 250 uuselamu korterit. Osa neist on 3-5 aastat tagasi valminud elamutes. 2011. aastal valminud elamuprojektid on olnud asukohalt, projektilt ja hinnatasemelt turule niivõrd vastuvõetavad, et enamus kortereid on müüdud.

2011 aastal alustati 12 uue korterelamu ehitusega, kus kokku on ca 160 korterit. Neid arendusi iseloomustab läbimõeldud projektid, kusjuures on püütud leida konkurentsieeliseid. Näiteks Fortuuna 32 ja Vanemuise 45 elamute märksõnaks on energiasäästlikkus, Veeriku 6 puhul elamistingimustele mugavust pakkuvad panipaigad, saunad jms. Kuivõrd need asjaolud müügiedu tagavad, näitab tulevik, kuid kliendi jaoks on oluline ka korteri hind. Pakkumises on uued korterid hinnavahemikus 1200 – 1600 €/m². Eelmise aasta edukamate arendusprojektide Oa ja Meloni tn tehinguhinnad olid siiski madalamad, jäädes vahemikku 1100 – 1200 €/m².

Üüriturg

Üüriturg oli eelmisel aastal äärmiselt aktiive, sest nõudlus oli väga suur. Aktiivseim aeg oli august ja september, mil kortereid otsisid tudengid nii Eestist kui välismaalt. Aasta viimastel kuudel jätkus elamispindade otsimine, kuid mingil määral aktiivsus ja sihtgrupp muutus. Tudengite osakaal vähenes, ning asemele tulid pered, tööinimesed, pensionärid jt. Nüüd valitakse ja mõeldakse põhjalikumalt, enne kui pakkumiste hulgast valik tehakse.

Pakkumiste hulk oli suurim augustikuus: Kinnisvaraweb kv.ee andmetel oli augustis ca 1300 üüripakkumist, mis järgmistel kuudel langes 700ni. Kuigi üürikorterite vastu on nõudlus jätkuvalt olemas, pole vähenenud vabade pindade tõttu üürihinnad muutunud. Mõningal määral on surve hindade langusse, kuid seda peamiselt halvemas seisukorras ja mugavusteta korteritel ning linnaäärsetel korteritel.

Elamud

Tartu linnas ja lähipiirkonnas on eelistatud nii remonti vajavad elamud kui ka uuselamud. Vanemate elamute hinnatase on peamiselt vahemikus 55 000 – 100 000 eurot, sõltudes asukohast, elamu suurusest ja remondivajadusest. Uute majade turul on likviidsemad kinnistud hinnatasemel kuni 160 000 €. Väga üksikud tehingud on ka hinnatasemel 200 000 eurot ja rohkem – tegemist on peamiselt eksklusiivsete uuselamutega.

Tartu linna hinnatumad piirkonnad on Tähtvere, Tammelinn, Ihaste ja Veeriku linnaosa, kus elamute hinnad on keskmisest kõrgemad; madalamate hindadega piirkonnad on Variku ja Raadi linnaosa. Kõrgelt on hinnatud ka linnaga piirnevad elamurajoonid Vahi külas (Raadimõisa elamurajoon) ning Veibri küla uuselamurajoon.

Tüüpiline lugu tänasest üüriturust on järgmine:

maakler Kaspar Pello kliendil vabaneb Tartu mnt 68 asuvas majas üürikorter. Tegu on väiksema puumaja katusekorrusel asuva 2-toalise rõduga katusekorteriga, mis on ehitatud käesoleva aasta suvel. Korter antakse üürile möbleerimata, kuid olemas on köögimööbel koos tehnikaga. Selle 40 m2 suuruse korteri eest soovib omanik saada üüritasuks 300 € kuus, millele lisanduvad kõik kõrvalkulud.

Sama päeva jooksul, mil pakkumine jõuab kinnisvaraportaalidesse, saab maakler ca 20 telefonikõnet. Nendest esimese 7 inimesega lepib maakler järgmiseks päevaks kokku korteri vaatamise. Sisuliselt on tegemist kliendipäevaga, kus kohale jõudnud inimesed loodavad „kes ees, see mees“ põhimõtte järgmist. Nii paraku tänasel kinnisvaraturul asjad ei käi, sest soliidsemate kinnisvarafirmade teenuse hulka kuulub ka üürnike tausta uurimine. Seega võtab maakler konkreetsete huviliste isikuandmed ja lubab nendega ühendust võtta. Taustauuringu tagajärjel selgub isik, kelle kohta probleeme leida ei õnnestu ja kelle maksedistsipliin on seni olnud laitmatu ning kooskõlastatult korteri omanikuga tehakse talle juba ettepanek üürilepingu sõlmimiseks. Aega kulus 48 tundi, et panna pakkumine välja, teha kohapeal presentatsioon, teostada taustakontroll ja sõlmida üürileping.

Soomes on enamus kortereid linna või kinnisvarafirmade omandis ning linna omandis olevaid kortereid haldab linna oma kinnisvarabüroo, mille kaudu saab korterit ka üürida. Üürimise eelduseks on Soome isikukood. Selle järgi saab üürileandja uurida üürniku tausta, rahalist seisu ja riigis viibimise seaduslikkust.

Aga isikukood pole tähtis mitte ainult Soomes elamispinda üürides. Isikukoodi järgi kontrollivad ka meie riigis maaklerid üürilise tausta. On olemas mitu registrit, mis näitavad inimese maksekäitumist. Probleemsetel klientidel on üha raskem uut elukohta leida.

Kuna pankadest enam nii kergekäeliselt laenu ei võeta, muutub ka Eesti kinnisvaraturg üha enam üürituruks. Sobiva hinnaga head korterid leiavad väga kiiresti üürilise ja tänu sellele on üürihinnad tõusuteel. Tallinna üürikorterite keskmine ruutmeetri pakkumishind oli 7. oktoobri seisuga 7,3 eurot, selgus kinnisvaraportaali City24.ee statistikakeskkonnast Spot. Makstes vanalinnas 10,32 ja „mägedel“ 5,9 eurot ruutmeetrist.

Ka mujal Euroopas on üürihinnad tõusuteel. Saksamaal ennustatakse 3 aasta jooksul 20%  üürihinna tõusu. Saksamaa Üürnike Ühing DMB koostas registri, kus näidatakse üürikorteri ehitusaasta, seisukord, asukoht, sisustus jne. Selle alusel koostati  kohalik võrdlushind. Nõuab omanik siiski võrdlushinnast üle 20% kõrgemat hinda, võib teda liigkasuvõtmise eest halduskorras trahvida. Üürnik võib sel juhul ülearu makstud summa tagasi küsida ja üüri alandamist nõuda. See kõik on aga paraku teoreetiline, räägib Üürnike Ühingu ülem Christian Rudolph Schweriner Volkszeitungis. Lõpuks paneb hinna paika ikkagi vähene pakkumine ja üürnik ei saa paraku hädaolukorras eriti valida.

Ka Eestis otsiti City24.ee andmeil oktoobri alguse seisuga Tallinnas üürnikke ligi 934-le korterile. Üüripakkumiste arv on võrreldes aasta esimese poolega jõudsalt vähenenud. Üürnikku ootasid Eestis ka 480 maja. Maja üürihind on kõrgeim Harjumaal, makstes 5,3 eurot ruutmeeter ja madalaim Läänemaal  makstes 0,85 eurot ruutmeetri eest.

Tänase kinnisvaraturu näitajate ja majandusprognooside põhjal näha lähituleviku kinnisvarataevas päikest säramas on naiivsus ruudus, ütlevad skeptikud. Optimistid seevastu näevad aga lootuskiiri paistmas ja ei lase ennast mustade pilvede liikumisest välja viia. Kuna viimastel aegadel on prognoosid kreenis hallide ja veel tumedamate stsenaariumite kasuks, siis olgu siinkohal ära toodud mõned võimalused, mis optimistide seisukohalt kinnisvaraturule uut värskust peaksid juurde andma:

1. Laulva revolutsiooni lapsed tulevad kinnisvaraturule
Kui viimasel 20 aastal sündis Eestis keskmiselt 15 000 last aastas, siis aastatel 1987-1989 sündis ühel aastal keskmiselt ca 25 000 last. Need „laulva revolutsiooni viljad“ on nüüd lõpetamas ülikoole ja astumas esimesi samme iseseisvas elus ja vajavad elamispinda, kuhu omaette pesa hakata punuma. Toetudes enda sissetulekule, Kredexi ja vanemate toetusele, lisaks sageli esivanemate poolt antavatele lisatagatisele, on noortest peredest saamas arvestatav jõud nõudluse tekitajana.

2. Euroopa võlakriis toob juurde investeeringuid
Euroala tsoonis pikalt vindunud võlakriisi lõppu pole näha. Probleemi tõsidust tunnistavad kõik, paraku häid lahendusi laual hetkel pole. Suutmatus olukorda muuta, millele lisandub mure nii inflatsiooni kui üldse Euroopa tuleviku pärast, sunnib inimesi tõsiselt mõtlema oma säästude säilitamise peale ning üks reaalsemaid võimalusi selleks on investeerida kinnisvarasse. Sularaha ja aktsiate asemel peetakse kinnisvara üldiselt kindlaks ja konservatiivseks rahapaigutamise kohaks.

3. Üüriturg jätkab oma positsioonide kindlustamist
Nii kinnisvarafirmad kui laiem avalikkus on seni käsitlenud kinnisvaraturgu ostu-müügi turuna, millest üüriturg moodustab marginaalse osa. Viimane aasta on näidanud, et üürituru käive on kasvanud kordades ja senisest vaeslapsest on saanud arvestatav osa kinnisvaraturust. Oleme sellega liikumas lähemale ülejäänud maailmale, kus ostmise asemel kaalutakse sama tõsiselt üürimise võimalust, kus turule tuleb üha rohkem spetsiaalseid üürimaju ning elamispinna üürimist peetakse sama normaalseks kui ostmist. Seega ostu-müügitehingute käive võibki väheneda, kuid selle asemel kasvab turul üürikäive ning kõik on õnnelikud.

4. Hoiuste maht pankades kasvab jätkuvalt
Augusti lõpu seisuga on Eesti Panga statistika järgi pankades 4,2 miljardi euro ulatuses kodumajapidamiste hoiuseid, mida on üle 300 miljoni euro rohkem kui aasta alguses. Võrreldes 2010. aastaga on Eesti residentide hoiuste maht suurenenud 13 protsenti. Kuigi see raha ei jaotu kõigi elanike vahel võrdselt, siis vähemalt osal Eesti elanikest on vaba raha seismas piisavalt. Kui ka seda raha ei planeerita kulutada isikliku elamispinna soetamiseks, siis investeerimisvõimalusi otsib osa sellest rahast kindlasti.

5. Välisinvestorid otsivad investeerimiseks sobivaid kohti
Eesti kinnisvarahinnad on paljude lähedal asuvate arenenud riikidega võrreldes oluliselt odavamad ja see kutsub üha enam globaliseeruvatel turgudel vaatama ka Eesti suunas. Hinnad on madalad, riik stabiilne ja demokraatlik ning investorite silmis piisava kasvupotentsiaaliga. Kristiine Keskuse müük ilmselt jääbki selle aasta säravamaks pärliks välisinvesteeringute osas, kuid suuremaid ja väiksemaid tehinguid on tulemas veelgi. Aktiivsed on venelased ja Skandinaavia investorid, kasvada võib Kesk-Euroopa raha osakaal.

Üüriturg on muutunud järjest pingelisemaks. Pakkumiste hulk väheneb ning üürihinnad tõusevad. Võrreldes aasta varasema perioodiga on pakkumiste hulk Tallinnas langenud ca 30%. Kui aasta taguse perioodiga on üürihinnad tõusnud ca 3,3%, siis 2011 I poolaasta lõikes (st võrreldes talveperioodiga) ca 10,7%. Kõige enam on pakkumisi jäänud vähemaks Vanalinnas ja Kristiines. Olulist muutust ei ole Kadrioru piirkonnas. Üürihinnad järgivad kerget tõusutrendi, mida omakorda võimendab sesoonsus.

Domus Kinnisvara Tallinna üürimaaklerid on täna seisus, kus nende poolt pakutavad üürikorterid võetakse ära sisuliselt tundide jooksul ja nimekiri soovijatest ulatub kümneteni. Enamus uutest pakkumistest ei jõuagi kinnisvaraportaalideni, sest üürimaakleri andmebaasis on juba niigi piisavalt suur hulk üürihuvilisi. Seetõttu kutsume üles kinnisvara omanikke Tallinna linnas võtma ühendust Domuse üürimaakleritega ja me lubame leida teie tühjalt seisvale kinnisvarale üürilise 1 päeva jooksul. Eeldame vaid, et korteri üürihind vastab tänasele turuhinnale ja on tühi, et üürnik saaks koheselt sisse kolida.

Sellist tähelepanu, nagu on saanud üüriturg viimastel nädalatel, pole enam ammu juhtunud. Mõnes mõttes on see ka põhjendatud, kuna võõrandamistehingud püsivad juba pikka aega stabiilselt tagasihoidlikul tasemel, muutusi on napilt ja seega ka uudisväärtust pole. Ostude ja müükide napp hulk tähendab seda, et fookus pöördub üürituru poole, mis keeb nagu Tuhala nõiakaev parematel päevadel.

Oleme jõudmas üüriturul huvitavasse olukorda. Üürituru tipp pakkumiste mahult ulatub 2009 I poolaastasse, mis oli omakorda võõrandamistehingute madalseisu tipp. Kui inimestel puuduvad vahendid või usk tulevikku, siis on loogiline, et ostmise asemel pöördub tähelepanu üürikorterite suunda. 2009 I poolaasta oli City24 kinnisvaraportaali andmetel üle Eesti pakkumises ca 9000 üürikorterit. Pärast seda on alanud lauge objektide arvu vähenemine, mis käesoleva aasta alguseks jõudis 5000 pakkumiseni välja. Ka käesoleva aasta trend on olnud pakkumiste vähenemise suunas, mis on päädinud olukorraga, et augusti alguses on üle Eesti pakkumises vaid ca 2000 üürikorterit. Kõik uus on aga hästi unustatud vana ja tegelikult oli sama pakkumiste hulk Eestis viimati 2006 aasta lõpus ja 2007 aasta alguses. Erinevus toonasega on, et siis toimus võõrandamistehinguid mühinal, täna aga valitseb turul pigem ootusärevus. Vähene pakkumiste hulk tähendas juba 2007 I poolaastal seda, et üürihinnad tõusid poolaasta lõpuks lausa 18 €/m2 tasemele (teisendatud kroonidest eurodeks). Kui 2011 I poolaasta algas pakkumishinnaga 6 €/m2, siis augusti alguseks on hind tõusnud 8 €/m2 ning mitte miski ei näita, et hindade kasv peaks peatuma. Hetkel on küll turul tänu tudengitele tugevad sessoonsed mõjutused, kuid trend pakkumiste vähenemise ja hindade kasvu osas on olnud juba pikaajaline. Eriti kui võrrelda seda, mis toimus 4-5 aastat tagasi, siis on hindadel kasvuruumi veel küllaga. Olukorda „päästaks“ see, et passiivse võõrandamisturu tõttu tulevad müügikorterid üüriturule ning siis vähendaks pealetulev pakkumiste maht hinnasurvet, kuid hetkel tundub, et erinevalt 2007-2009 perioodist loodavad kinnisvara omanikud, et hoopis ostu-müügiturg aktiviseerub ja teevad panuse pigem müügihindade tõusule.

Majade üüriturg muutus senisest aktiivsemaks mõned aasta tagasi, mil müümine muutus kohati võimatuks või siis ei olnud omanikel mõistlik vara odava hinnaga realiseerida. Alternatiiviks oli üüritulu teenimine, mille tootlus ei olnud küll kõrge, kuid võimaldas siiski stabiilset rahavoogu. Paljudele majaomanikele osutus aga välja üürimine sisuliselt päästerõngaks, sest vastasel juhul oleks pangale laenumaksete tasumine osutunud väga keeruliseks ülesandeks. Aktiivsus üüriturul on säilinud tänaseni, mida ei ole muutnud ka kogu kinnisvaraturu konjunktuuri teatav paranemine. Regioonidest on majade üüriturul valitsemas Harjumaa, mille osakaal kogu Eesti pakkumisest on 70 % ja kus huvilistel on võimalik valida ca 100 pakkumise vahel.

Domuse maaklerite viimaste kuude kogemused näitavad, et vähegi turuhinnale vastava tasuga üürimaja leiab üürilise 2-3 nädala jooksul. Nõudlus on kõrge ja hinnavahemikku 600-1200 € hindab turg igati vastuvõetavaks. Sellisel juhul küll eeldatakse, et üüritav maja on korralik ja kaasaegse siseviimistlusega. Vastupidiselt levivale arvamusele, et üürilevõtjateks on eelkõige välismaalased, on reaalsuses põhilisteks üürilevõtjateks kohalikud inimesed. Valdav enamus nendest soovib maja üürida 6 kuust kuni 2 aastani ning maja kasutatakse vahepeatusena enne oma maja valmimist või vana maja renoveerimist. 80 % huvilistest on eelnevalt maha müünud oma suurema korteri või maja ning alustanud uue maja ehitamist. Müügirahast finantseeritakse majaehitust ja vahepealsel ehitusperioodil ei soovita väljakujunenud elukvaliteeti langetada ning jätkatakse elu ruumikal elamispinnal. Kuna suur hulk huvilistest on eluga majas kokku puutunud, siis omavad nad head ülevaadet maja jooksvate ülalpidamiskulude kohta ja seepärast on nad üüripakkumisi uurides väga põhjalikud ja teadlikud. Kliendid uurivad detaile küttesüsteemide ja soojapidavuse kohta ning oskavad ise hinnata tegelikku kõrvalkulude suurust. Sihtgrupi olemus määrab ära ka selle, kas maja peab olema täielikult möbleeritud või siis mitte. Nö keskmisi variante hindab turg väga madalalt ning mööbli vajadus sõltub sellest, kas võetakse oma eelmisest elukohast mööbel kaasa või mitte. Kohalikud sageli võtavad kaasa, kuid välismaalased tahavad ainult täielikult sisustatud maju.

Üürimajade nõudlust kergitavad aasta-aastalt järjest rohkem ka huvigrupid, kelle eesmärgiks on maja kasutamine mitte elamispinnana, vaid ärilisel otstarbel. Sageli on huviliste seas eralasteaedade rajajad, väiksema suurusega ettevõtete kontorite soovijad jms. Ainsaks takistuseks majade üürimisel on esinenud probleeme vaid esimese sissemakse tegemisel, mis Eesti üürituru omapära arvestades on reeglina 3 kuu üürimakse ja võib osutuda nii mõnegi pere jaoks liiga suureks.

Näited tehingutest:

Asukoht: Nõmme, Tallinn
Tubade arv: 5
Üldpind: 170 m2
Seisukord: uus ehitis, kaasaegne siseviimistlus
Lisainfo: möbleerimata
Üüritasu: 750 € / kuu

Asukoht: Peetri küla, Harjumaa
Tubade arv: 5
Üldpind: 266 m2
Seisukord: korralik, kvaliteetne siseviimistlus
Lisainfo: möbleeritud
Üüritasu: 1200 € / kuu

Et üüriturul on pakkumiste hulk järjest vähenenud, on ajakirjanduses mitu korda kajastamist leidnud tõsiasi. Kuna nõudlus ei ole vähenenud, siis selle aasta esimestel kuudel on mõni pakkumises olev üürikorter leidnud minu kogemuse järgi uue üürniku mõne päeva või isegi mõne tunni jooksul. Tähelepanuväärne on, et suur huvi ei valitse mitte ainult pealinna, vaid ka teiste linnade osas. Viimati pakkusin üürile 2-toalise korteri Keila linnas, mille kuulutus jõudis üleval olla ca 2-3 tundi, kui esimene huviline võttis ühendust, tuli kiiresti vaatama ning soovis koheselt üürilepingut allkirjastada. Sissekolimine võttis seekord siiski mõned päevad aega, kuna eelmine üürnik oli veel sees.

Asukoht: Keila, Põhja 10
Tubade arv: 2
Üldpind: 46 m2
Sisustus: osaliselt möbleeritud
Üüritasu: 180 EUR/kuu

Riigikogu uus koosseis koguneb tõenäoliselt alles 2. aprillil, kuid uutel rahvasaadikutel on enne seda vaja tegeleda olmeküsimustega, mille hulka kuulub elamispinna leidmine Tallinnas. Kuigi võimalike asendusliikmete tõttu ei ole lõplik uute Riigikogu liikmete nimekiri teada, siis hinnanguliselt vahetub ca 40 % Riigikogu liikmetest, kellest paljud ei oma elamispinda Harjumaal. Vaatamata suhteliselt pikale perioodile on Riigikogu töö paljude jaoks siiski ajutise iseloomuga ja see tähendab kõrgendatud huvi kinnisvara üürimise, mitte soetamise osas.

Piltlikult öeldes saabub iga 4 aasta tagant Tallinna üüriturule, nagu kevadised rändlinnud, paarikümnepealine rahvasaadikutest üürilevõtjate armaada, kes tõstab niigi kõrge nõudluse lühiajaliselt lakke. Märtsi viimastel nädalatel on üürimaakleritel igatahes käed-jalad tööd täis. Kuna töö asukoht on teatavasti Toompeal, siis koondub nõudlus kesk- ja vanalinna piirkonda, kus vaadatakse kvaliteetseid ja möbleeritud kortereid. Eriti nõutud on 2-toalised üürikorterid, millele järgnevad 3-toalised ja 1-toalised. Valida ei ole aga lugupeetud rahvasaadikutel palju, sest pakkumine on teatavasti terve 2010. aasta jooksul stabiilselt vähenenud ja ega 2011 ei ole valikuvõimalusi eriti avardanud. Korralikud korterid südalinnas naudivad juba ilma Riigikogu liikmeteta nagunii suurt tähelepanu ja uute huviliste turuletulek ainult teravdab konkurentsi. Rahvasaadikute jaoks muudab valikuvõimalusi veelgi ahtamaks asjaolu, et nii hinna kui ka rahva pahameele kartuses ei julgeta kolida eksklusiivsema hõnguga kortermajadesse nagu Tornimäe 5 ning välja langevad ka pakkumised, kus kinnisvaraomanik eelistab üüritasu saamist sularahas. Riigikogu liikme puhul tähendab üürisuhe ikkagi seda, et üürimaksed teostatakse korrektselt pangaülekannete kaudu ja omanik peab üüritulu deklareerima nii nagu seadusandlus seda ette on näinud. Teiselt poolt on Riigikogu liikmed hinnatud üürnikud seetõttu, et nende maksevõimes ei ole vaja kahelda ja samuti pole suuremat muret vaja tunda korteri heakorra pärast. Lisaks saab nupukas kinnisvaraomanik pärast rahvasaadiku väljakolimist seda korterit juba uuesti välja üürida või siis edasi müüa kui elamispinda, kus on elanud rohkem või vähem tuntud rahvasaadik ja teenida selle fakti pealt ehk ka pisikest lisaraha.

Praegu, mil üüripakkumiste hulk on turul drastiliselt vähenenud, on põhjust vaadata veidi kaugemale tulevikku ning püüda hinnata, millised arengud ees on ootamas. Kuigi üüripakkumiste hulka on viimasel kahel aastal mõjutanud eelkõige kinnisvara likviidsus, siis suures plaanis on üürituru olulisteks mõjuriteks a) üldised rahvastikuprotsessid, b) rahaturg (laenupakkumine ja alternatiivsed investeerimisvõimalused) ning c) avaliku sektori elamupoliitika.

Tänaseid rahvastikuprotsesse vaadates võime konstanteerida, et suurenemas on nende hulk, kes kinnisvara puuduva omafinantseeringu või piisava laenuvõime tõttu osta ei suuda. Omandireformi ning meie ajaloolistest iseärasustest tuleneva fetišeeritud suhtimise tõttu omandisse on Eestis elukondlik kinnisvara väga laia hulga inimeste kätte jaotunud. 2004 pöördeid koguma hakanud kinnisvarabuum tähtsustas omandit veelgi prestiizi küsimusena. Äsja läbitud kinnisvarakriis teeb sellesse nüüd esimesi korrektuure ning kinnisvaraomanikest eraisikute hulk hakkab tasapisi majanduslikel põhjustel vähenema. Teiseks üüriturgu mõjutavaks rahvastikuprotsessiks on eluruumide kasutamise muutumine ebaefektiivsemaks. Pinnakasutus ühe inimese kohta suureneb, kuna leibkonnad muutuvad väiksemaks ning privaatsust hinnatakse üha rohkem. Statistiliselt väljendub see vaid koma taga olevates numbrites, kuid kogu Eesti elamufondi arvestades on see suur hulk elamispinda. Nii juhtubki, et kuna omanikuks saamine/olemine ei ole kõigile jõukohane, siis suureneb tasapisi vajadus üüripindade järele.

Rahaturu poolseid mõjud on rahvastikuprotsessidega võrreldes märksa lühiajalisemad. Eelkõige on oluline küsimuseks kumb on väiksem elamispinna kulu – kas üürimakse või intressimakse? Kuigi üüri suuruse ja intressimäära vahel on olemas seos, ei ole see väga otsene ja tugev. Kasvava intressimäära korral kinnisvara ostuvõimalused kahanevad ning seega nõudlus üüripindade järele kasvab. Samuti mõjutavad intressimäära pikemaajalised muutused üüriturgu ja üüri suurust läbi pakkumise, kuna investorid peavad vastama küsimusele, kas investeerida omakapital väljaüüritavasse kinnisvarasse või panna see hoopis pangadeposiiti või aktsiaturule.

Mõni aeg tagasi võrdlesin Tallinna korterite tehinguhindu ning City24 portaalis olevaid üürikorterite pakkumisi. Korrigeerisin üüripakkuisi keskmise kauplemisvõimalusega (-10%) ning sain tulemuseks, et sõltuvalt linnaosast on üürikorterite poolt omanikule pakutav tootlus (ROI – tulu vs vara väärtus) 5,4 – 7,6%. Seejärel kohaldasin tavapäraseid eluasemelaenu tingimusi (omafinantseering, intressimäär jms) ning sain omakapitali (ROE) tootluseks ca 12%. Kui nüüd sellele lisada vara väärtuse potentsiaalne kasv (läbi järgmise majandustsükli võiks see Eestis kujuneda 4-7%), siis on üürikorteri kui investeeringu poolt selle omanikule pakutav tootlus väga hea.

Avaliku sektori elamupoliitika puhul peaks Eestis vaatama maksusoodustustuste ja munitsipaalkorterite arendamine küsimusi. Pikka aega on meie maksupoliitika soodustanud elukondliku kinnisvara omandit. Käesoleva aasta algusest on see mõnevõrra muutunud, kuna paljud eluruumide ostu-müügitehingud ei saa enam tulumaksuvabastust. Suhteliselt pikaajalise iseloomuga investeeringute puhul, mis on tehtud üürikorteri soetamisse, on läbimõeldud planeerimise puhul võimalik siiski tulumaksu soodustust saada. Seetõttu usun, et uus kord pigem toetab investeeringuid üürikorteritesse jättes samas mõjutamata eraisikute otsused omale isikliku eluruumi soetamiseks.

Munitsipaaleluruumide (ja ka riigile kuuluvate eluruumide) osatähtsus Eestis on väga väike võrreldes näiteks Soomega. Kõige enam tõuseb esile Tallinna linna poolt alla paari tuhande sotsiaalkorteri haldamine, mis eirab suures osas kinnisvara majanduslikke reegleid (nt üürihind on kaks korda madalam, kui turuhind). Sama kehtib enamasti ka riigi omandis olevate nn endiste tööandja eluruumide ja mõnel juhul õppeasutuste poolt hallatavate ühisealamuruumide kohta. Eesti avaliku sektori poolset analoogilist tegevust iseloomustab see, et valdavalt on need sotsiaalprojektid ning avalik sektor ei ole asunud kinnisvaraturgu omapoolsete investeeringutega mõjutama. Kui aga arvestada, et päris suur hulk avalikule sektorile kuuluvate eluruumide kasutajatest oleks füüsiliselt ja majanduslikult võimelised üürima eluruumi vabalt turult, siis on justkui tegemist vaba turu mõningase piiramisega. See on poliitiliste valikute küsimus ning isiklikult loodan, et niikaua, kui vaba turg suudab efektiivselt kinnisvarateenuseid pakkuda, ei hakka avalik sektor selles osas konkureerima ja keskendub inimestele, kes ise vabal turul hakkama ei saa. Tõmmates paralleele mujalt maailmast olen arvamusel, et avaliku sektori eluruumide hulk Eestis aeglaselt suureneb.

Kõike eelnevat arvestades olen arvamusel, et üürikorterite kasutamine ja pidamine hakkab muutuma populaarsemaks. Eelkõige seetõttu, et nii sotsiaalsed, majanduslikud kui poliitilised protsessid kujundavad tasapisi ümber omandi- ja üürisuhete vahelist proportsiooni. Igaks juhuks rõhutan, et vajaduse kasv üüripindade järele ei tähenda automaatselt vajadust täiendava elamispinna järele. See puudutab lihtsalt osakaalude jaotumist omandi- ning üürisuhete vahel. Elamispindade kasutajate hulk ning sellest tulenev vajadus elamispinna järele ei sõltu sellest, kas ruumi kasutatakse omandi- või üürilepingu alusel.

Kindlasti kasvab järgneva 5-7 aasta jooksul nende ettevõtete hulk, kelle põhitegevuseks ongi üüriteenuse pakkumine kas eraisikutele, ettevõtetele või ka avalikule sektorile. Samuti kujuneb Eesti eraisikutel sarnaselt Skandinaavia maadele välja traditsioon kujundada omale väljaüüritava kinnisvara portfell, mida käsitletakse arvestatava pensionisambana. Seni on ju pensionisamba rolli täitnud omandireformi käigus saadud vara, mis hakkab oma tähtsust järjest kaotama. Sellega seoses tugevneb pikas perspektiivis ka seos üüri suuruse ja üüritava varaga kaasnevate kulude vahel. See aga tähendab pigem üürihinna tõusmist. Seda soosivad ka viimase aja arengud. Näiteks langes Tallinnas üüripakkumiste arv üha kiirenevas tempos 2010 aasta kokkuvõttes koguni 44%. Tegemist on kinnisvaraturu kriisi järelmõjuga – 2007 aastal suurenes üüripakkumiste hulk drastilistelt just nende objektide võrra, millele ei suudetus ostjat leida. Nüüd, kus elukondlik kinnisvaraturg on Tallinnas peaaegu poolteist aastat stabiilset arengut demonstreerinud ning õige hinnastamise korral on võimalik igale objektile ka mõistliku ajaperioodiga ostja leida, ei ole enam vajadust neid üüriturul pakkuda. Selline areng on toomas üüriturule hinnatõusu.