Üürimajad tulevad ka ilma riikliku sekkumiseta

Meile võivad Urve Palo ja sotsiaaldemokraadid meeldida või mitte meeldida, aga üürimajade populariseerimise eest võib ministrile küll keskmise suurusega ausamba püstitada. Üürimajadest räägiti ja äriplaane koostati muidugi ka enne, kui proua Palo ministriks sai ja sotsid riigipiruka juurde pääsesid. Samas aga sellist tähelepanu ja kirgi ei oleks eales tekkinud, kui sotsid poleks riiklike üürimajade projektiga välja tulnud. Ootamatu idee riigi sekkumisest kinnisvaraturule sünnitas mitmeid emotsionaalseid sõnavõtte ja puudutas paljude hingekeeli, aga pani ka erasektori finantsjuhid senisest kiiremini tööle ja üürimajade tasuvusarvutusi tegema. Skeptik ilmselt ütleks vastu, et Palo sõnavõtud ja seisukohad ning kinnisvaraturu arengukõver lihtsalt sattusid kokku ja Palo teeneid üürimajade käivitajana ei maksa ülehinnata. Igatahes täna oleme olukorras, kus pikki aastaid räägitud üürimajade tulek on fakt. LHV on sellest ajakirjanduse kaudu teada andnud, kuid veel rohkem projekte on ettevalmistuse faasis ettevõtjate poolt, kes pressiteateid varajases staadiumis esitama ei pea. Aga küll neid peagi hakkab tulema, sest üürimaju juba ehitatakse ning veel rohkem projekteeritakse.

Erasektor pole ainus, kelle seas sotside tegevus on tähelepanu tekitanud ja paraku negatiivses võtmes. Ardo Hansson rääkis hiljuti, et praegu on valitsussektori investeeringute kasv kontsentreeritud ehitussektorisse, samuti on ehitussektoril kõige suuremad ootused tööhõivele. Eesti Panga president lisas, et ehitussektor on ülekuumenemise lävel ja riik peaks seda teiste sektorite ning eraettevõtjate säästmiseks jahutama oma tellimuste tagasitõmbamisega. Mida arvab aga Palo ja valitsus selle kohta? Eraldab kohalikele omavalitsustele uute üürimajade ehitamiseks või vanade renoveerimiseks 60 miljonit eurot. Ikka kellu ja betooniga majandust elavdama, tulevikku panustama ja riiklikku arengut tagama.

Urve Palo on öelnud, et kui riik midagi ei tee, siis asjad ei liigu. Julge väide. Aga kas mitte üürimajade temaatika puhul ei võiks jäädagi nii, et riigi ja sotside panus „tegemisse“ lõpeb sellega, et nad algatasid aktiivse diskussiooni ja andsid investeeringute tegemise edasi erasektori kätesse? Liberaalina arvan, et riigil pole vaja tegeleda kinnisvara arendustegevustega ja sekkuda majandusse seal, kus seda vaja pole. Küllap on Palo nii mõnelegi meelde tuletanud tõsiasja, et nõudlus üürikorterite järele on Eestis olemas ning ainuüksi selle eest tuleb ministrile tänusõnad öelda. Aga siit edasi saab erasektor juba ise hakkama, raha vedeleb nii era kui juriidiliste isikute, aga ka pensionifondide kontodel, mis kõik ootavad pikaajaliste investeeringutele järele. Üürimajade vahel saavad huvilised juba õige peagi suuremaid valikuid teha.

KUHU LIIGUB EESTI KINNISVARATURG ?

Postitaja: Ingvar Allekand @ 07.12.2013 05:02; kategooriad: Kinnisvaraturg, Majandus, Majanduspoliitika, Varia
Sildid: , , ,
Kommenteeri artiklit siit

4. Osa: Millal algatame järgmise ehitusbuumi?

Eestis on statistiliselt ca 645 000 eluruumi. Neist ainult ca 4% on ehitatud viimase 20 aasta jooksul. Arvestades kinnisvara teoreetilist amortisatsiooni, oleks see number pidanud olema ca 10 korda suurem. Seega oleme küll 20 aastaga üles ehitanud oma riigi, kuid jätnud justkui väga palju muud ehitustööd tegemata. Päris nii see siiski ei ole, kuna sotsialistliku ülesehitustöö raames sai küllaltki palju ette ära tehtud. Kuid selliste järskude arenguetappidega on muudetud meie kinnisvaraturg hüplikuks ning buumide-kriiside tekkimisele altiks. Spekuleerimise jaoks on see tore, kuid pikaajalise pereplaneerimise seisukohalt suur õnnetus. Ka Skandinaavias on buumid ja kriisid, kuid mitte 15%-liste aastaste kõikumistena ning tõenäoliselt on see ka üheks põhjuseks, miks sealne elujärg parem tundub.

Näib, et tänane uusarenduse maht rahuldab nõudluse, kuid minu hinnangul on see petlik. Esiteks on kogu uusarendus koondunud Tallinna ning selle tulemusena loodavast hüvest saavad osa vaid vähesed edukad. Loomulikult ei peagi saama tasuta korterit nagu ENSV ajal, kuid nagu eelmises osas kirjutasin, muutub üha vananeva elamufondi kasutamine peagi lihtsalt raiskamiseks. Ning senised omanikud/kasutajad ilma avaliku sektori toeta vajalikku uuendust ette võtta ei suuda. Tallinna kesksus aga tähendab, et näiteks Risti asula Läänemaal valgub inimestest osalt tühjaks juba seepärast, et seal pole mõistlikele tingimustele vastavaid eluruume. Olemasolevate sovhoosiaegsete kortermajade renoveerimine on kordi kulukam, kui nende turuhind. Ja selliseid asulaid on palju. Kurvastav on see piirkonna ettevõtjaile, kelle tööjõud lihtsalt laiali jookseb. Peagi liituvad kurvastajatega kõik need, kellele meeldib näiteks käia kaunis hooldatud Eestimaa looduses ja turismitaludes, sest ka need vajavad inimesi ja toetavat infrastruktuuri. Pärast seda, kui olukord on muutunud lootusetuks, kurvastavad ka kõik tähtsad ametnikud, kelle ülesandeks on jälgida palju tuleb meie riiki sisse abi- ja laenuraha ning kuipalju me suudame siin ise reaalset väärtust luua ja eksportida.

Me ei saa muuta ehitushinda palju odavamaks. Materjali ja tööjõukulu kasvab inflatsiooni tempos, arendajad/ehitajad peavad saama mõistliku kasumi, et „rattad liikuma“ hakkaks ning lõpuks tuleb ka riik oma osa nõudma maksude näol. Aga uue elamispinna kättesaadavamaks muutmiseks on ka muid võimalusi. Näiteks Helsingi linn on sisuliselt linnamaa omanik ning reguleerib uusarendust nii mahtude kui hindade osas. Eesti linnad ei ole nii heal positsioonil, kuid võimalusi on siiski kõikjal ning nii mõnedki projektid on peaaegu selliselt ka tehtud. Samuti on võimalik muuta turg paindlikumaks st alati ei pea ostma selleks, et kolida uude korterisse. Pigem vastupidi ja nii jõuame taas selleni, et üürisuhete regulatsioon on vaja kaasajastada. Eelneva kahe koosmõjul on võimalik jõuda uusarenduseni, mille tulemusena valmivad nn säästumajad. Need ei paku küll huvi tänastele tüüpilistele kinnisvaraostjatele – ilusatele ja edukatele – kuid lahendavad kokkuvõttes märksa suuremaid probleeme.