Avalik vastus notar Oksana Bauer-Karle`le: REMONDIFOND ON OTSESELT KORTERI KASUTAMISEGA SEOTUD KULU!

08.02.2017 avaldati www.postimees.ee-s lugeja küsimus üürniku kohustuste kohta seoses korteriühistu poolt kommunaalarvel nõutava remondifondiga ning notar Oksana Bauer-Karle vastus sellele. Minu arvates vajab see küsimus põhjalikumat käsitlust ning olen seisukohal, et notari poolt esitatud käsitlus ei ole õige, viib üürilepingu osapooled potentsiaalselt eksiteele ning moonutab seeläbi kinnisvaraturul toimuvat.

VÕS on konkreetne selles osas, et lisaks üüri maksmisele peab üürnik kandma muid üüritud asjaga seotud kulusid (kõrvalkulud) üksnes juhul, kui selles on eraldi kokku lepitud. Samuti selles, et võrreldes seaduses sätestatuga üürniku kahjuks tehtud üürilepingu kokkulepped on tühised. Ent notari poolt esitatud tõlgendus remondifondi ja üüritud asja kasutamise omavahelise seose osas on ekslik nii oma majanduliku sisu kui õigusliku regulatsiooni poolest.

Remondifond on olemuslikult kinnistu üldkasutatavate osade säilimise tagamiseks kogutav ressurss, mida kasutatakse siis, kui kinnistu – hoone jt kinnistu osade – kulumise määr seda parajasti tingib. See on üks väheseid viise, kuidas tagada elukeskkonna stabiilsus ja tarbijale nii vajalik rahaliste vahendite planeerimise võimalus. Olemuslikult defineerib seda kõige paremini raamatupidamislik termin „amortisatsioon“. Lihtsustatult – kõik, mida kasutatakse, ka kulub.

Iga korter koosneb vältimatult suuresti hoone ühiskasutatavatest osadest – seinad, kütte-, vee-, kanalisatsiooni- ja elektrisüsteem, trepikoda, välisuks, jalgtee tänavalt välisukseni, katus jne jne jne. Kõiki neid kasutab ükskõik milline hoones elav inimene ning sellega kaasnev kulu ei sõltu kulutaja asjaõiguslikust staatusest – on ta siis korteri omanik või üürnik. Ei ole mõeldav, et üürnik saaks korterit kasutada ilma trepikoda läbimata, ruume kütmata jne. Hoone püsimine remondivajaduseta on võimalik tagada vaid konserveerimise teel, kuid ükski üürnik ei saaks elada konserveeritud hoones. Lihtsustatult – paugutades iga päev kaks korda välisust tingib üürnik vajaduse välisuks mingi aja pärast välja vahetada.

VÕS on pannud eluruumi üürilepingu tingimustele vastavuse tagamise kohustuse omanikule, nii nagu on üldjuhul omaniku asi tagada korteri varustamine vee, kanalisatsiooni, elektri jms-ga. Kui üürnik ei tasu nimetatud kommunaalteenuste eest, ei ole omanikul kohustust neid ka tagada. Üürnikul on kohustus säilitada üüritud eluruumi seisukord ning kompenseerida omanikule selle kohustuse rikkumisega tekitatud kahju. Seejuures ei tohi jätta märkamata, et üürilepingu lõpetamise sätete juures kehtestab VÕS, et üürnik ei vastuta asja hariliku kulumise, halvenemise ja muutuste eest, mis kaasnevad asja lepingujärgse kasutamisega. Kui seda laiendada üürilepingu lõpetamiselt kogu üürilepingu kehtivusperioodile, keerame kogu selle instrumendi majandusliku sisu peapeale.

Kas remondifondi kulu peaks sisalduma üüris? Miks mitte, kui üürileandja ja üürnik nii kokku lepivad. Aga olemuselt on üüritasu korteri kasutaja poolne hüvitis vara omanikule tehtud investeringu eest. Kui üürnik investeeringut ei tasusta, siis tehakse investeering mingisse muusse varasse ning üürimise võimalus kaoks. Loomulikult on võimalik üüritasu sisse juriidiliste jõumeetoditega suruda lisaks teise inimese rikkusest saadavate hüvede nautimise eest panna ka muud tasud – sh remondifondi, maamaksu, kommunaaltasud … miks mitte ka maja ees parkiva üürniku autoliisingu vms kulud, mille majanduslik sisu erineb korteri üürist ja mille üle on võimalik eraldi arvestust pidada. Sel juhul peab üüritasu suurus lihtsalt selle võrra tõusma. Lõpuks peab selle kõik kinni maksma ikkagi tarbija, kes naudib pakutavaid hüvesid.

Siinkohal on oluline välja tuua maksukorralduslik nüanss. Nimelt on üüritulu eraisikust korteriomanikule tulumaksuga maksustatav. Kui remondifond ei ole käsitletav üürniku poolt asja kasutamisega kaasneva kuluna, vaid osana korteriomaniku üüritulust, siis maksustab riik eraisikust üürileandjaid remondifondi maksete eest sisuliselt ilmaasjata.

Üüritasu on olemuslikult alternatiivkulu, sest üürnikul on alati võimalik üürikulu vältiv investeering ise teha. Kui üürnik otsustab juhuslikult järgmisel aastal omale ise korteri osta ja selleks eluasemelaenu võtta, tuleb üüri asemel tasudes pangalt investeeringuks saadud ressursi eest intressi. Siis ei tule kellelgi pähe hakata pangale põhjendama, et remondifondi kulu peaks tegelikult sisalduma pangale tehtavates intressimaksetes. Vastasel juhul kaoks eluasemelaen turult kiiremini kui kõik senised kiirusrekordid optika valdkonnas.

Eraldi tuleks küsida, et kui suur remondifondi makse on põhjendatult seotud vara kasutamisega? Siinkohal tuleb taas pöörduda amortisatsiooni kontseptsiooni juurde. Üldjuhul projekteeritakse eluhoonete elueaks 50 aastat. Isegi kui hoone kestab tegelikult kauem, on remondivajadus tekkinud märksa varem. Lihtne matemaatika annab seega amortisatsiooni määraks 2% aastas ning arvutuse aluseks tuleb võtta ehitushind. Näiteks tänasel päeval algavad korterelamute ehitushinnad ca 700.- eurost (lisandub käibemaks) hoone ülpinna m2 kohta, mis tavapäraseid proportsioone arvestades veidi üldistades teeb koos käibemaksuga ca 1200.- eurot iga korteri ruutmeetri kohta. Amortisatsioon 2% aastas tähendaks, et remondifondi makse peaks heaperemeheliku majandamise korral olema igakuiselt ca 2.- eur/m2 kohta. Ma ei tea ühtegi korteriühistut, kus oleks nii kõrge remondifondi makse. Seega ei saa ka öelda, et tavapärased 0,3 – 0,7 eur/m2 suurused maksed oleks kuidagi üürnikku kahjustavad.

Kokkuvõttes on mul hea meel, kui selles küsimuses toimuv diskussioon viiks selguse tekkimiseni. Veel parem, kui tekiks mõni Riigikohtu lahend või suisa õigusliku regulatsiooni täiendus. Remondifondi kõrval puudutab eeltoodud argumentatsioon ning dilemma ka üüritava korteriga seotud maamaksu. Seadus on täitmiseks, kuid antud küsimuses ebaselge. Probleemile tuleb läheneda maksuametilikult lähtudes tehingu majanduslikust sisust. Seda enam, et spetsialistide ringkonnas on ammugi juba omaks võetud teadmine, et 25 aastat tagasi omandireformi tingimustes loodud üüriregulatsioon on ajale jalgu jäänud ja vajab tõsist uuenduskuuri.

Mida peaks teadma Võlaõigusseadusest eluruumi üürimisel?

Postitaja: Domus Kinnisvara @ 08.11.2016 12:32; kategooriad: Seadusandlus
Sildid: , ,
Kommenteeri artiklit siit

Antud artikliga proovime anda ülevaate tähtsaimatest Võlaõigusseaduste punktidest, millega peaksid nii üürnik kui ka üürileandja üürilepingu sõlmimisel arvestama.

Kõige suuremaks üllatuseks võib üürniku jaoks olla see, et üürilepingule ei ole seadusega sätestatud vormi – üürileping võib olla sõlmitud nii suuliselt kui ka kirjalikult. Meie soovitame üürilepingu sõlmida kirjalikus vormis, et vältida hiljem tekkida võivaid lahkarvamusi ning arusaamatusi. Üürileping on võimalik sõlmida nii tähajaline, kui tähtajatu, olenevalt sellest, kuidas üürileandjale ja üürnikule kõige paremini sobib. Olenevalt lepingu sõlmimise tüübist, tuleb arvestada lepinguga kaasaskäivate nüanssidega:

  • Tähtajaline üürileping lõpeb tähtaja saabumisega, kuid lepingu saab lõpetada ka mõjuval põhjusel 3 kuulise etteteatamisega. Tähtajatu üürileping lõppeb, kui osapool avaldab selleks soovi ning teavitab teist poolt vähemalt 3 kuud ette.
  • Tähtajalise üürilepingu korral on võimalik üüri tõsta üks kord aastas ainult juhul, kui üürileping on sõlmitud vähemalt kolmeaastase tähtajaga ning üüri tõstmise ulatus on lepingus täpselt määratud. Tähtajatu üürilepingu korral on võimalik üürileandjal üüri tõsta iga kuue kuu möödumisel lepingu sõlmimisest. Üüri tõstmise ettepanek peab olema esitatud 30 päeva enne üüri tõstmist ja seda põhjendama kirjalikult taasesitatavas vormis.
  • Kui tähtajalise üürilepingu tähtaeg on möödas, kuid üürnik jätkab asja kasutamist ja üürileandja ei väljenda kahe nädala jooksul teistsugust tahet, muutub üürileping tähtajatuks.
  • Vähemalt kaheks aastaks sõlmitud üürileping muutub pärast tähtaja saabumist tähtajatuks, kui lepingupool ei ole kaks kuud enne tähtaja saabumist avaldanud soovi lepingut pikendada.
  • Üürileping ei lõpe ühe lepingupoole surmaga, kui üürilepingus ei ole kokku leppinud teisiti.
  • Üürileandja ja üürnik võivad eluruumi üürilepingu üles öelda ülesütlemisavaldusega, mis on kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.

Võlaõigusseadusest tulenevalt ei pea üürnik lisaks üürile tasuma muid asjaga seotud makseid, kui pooled ei ole lepingus teisiti kokku leppinud. Seega kui üürileandja soovib, et üürnik tasub ka korteri kõrvalkulude (kommunaalkulud) eest, tuleb see punkt selgelt üürilepingusse kirja panna, vastasel juhul ei ole see üürniku kohustus. Kõrvalkulude hulka ei arvestata makseid remondifondi või eluasemelaenu igakuised tagasimakseid. Eluruumi üürilepingus lepingupoolte õiguste ja kohustuste ning vastutuse osas seadusega sätestatust üürniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Näiteks kui üürileandja paneb üürnikule kohustuse maksta remondifondi, siis on see seadusest kõrvalekalduv kokkulepe ja see on tühine.

Seadusest tulenevalt on eluruumi üürnikul õigus üürileandja nõusolekuta majutada üüritud eluruumi oma abikaasat, alaealisi lapsi ja töövõimetuid vanemaid, kui üürilepingus ei ole kokku lepitud teisiti, nt. üürilepingusse on lisatud punkt, et üürnik võib eelnimetatud isikuid majutada seal ainult üürileandja nõusolekul.

Eluruumi üürilepingu sõlmimise korral võib üürileandja üürnikult küsida tagatisraha kolme kuu üüri ulatuses, mille hoiustamine peab toimuma vähemalt kohaliku keskmise intressiga. Üürnikul ei ole õigus nõuda üürilepingu lõppemisel tagatisraha kohest tagastamist – üürileandjale peab jääma võimalus ja aeg kontrollida, kas üüritud ruumides ei ilmne varjatud puudusi. Kui üürileandja ei ole kahe kuu jooksul peale üürilepingu lõppemist teatanud oma nõudest üürniku vastu, võib üürnik nõuda tagatisraha tagastamist.

Üürileandjale või üürnikule, kes ei soovi üürilepingu sõlmimisel kasutada asjateadliku inimese kaasabi,  soovitame enne lepingu sõlmimist läbi lugeda Võlaõigusseaduse 15.peatüki, mis on kättesaadav Riigi Teataja kodulehelt ja kus on olemas täpsemalt üürilepingu sõlmimisega seotud õigused ja kohustused.

Kadri Lest                                kersti-luik

KADRI LEST                                      KERSTI LUIK
Kutseline maakler                              Maakler
 
 

Õnnestunud üürisuhte alustalad

Kinnisvarabürood aitavadshutterstock_294233039 sõlmida aastas sadu kokkuleppeid, mis on seotud üürimisteenuse vahendamisega. Tänasel tipphooajal soovib Domus Kinnisvara anda mõned mõtted mõlemale osapoolele, et sünniks hea ja usalduslik lepe, mis igapäevaelus ka nö vett peab.

Üürileandja poolt vaadatuna:

1. Hinda oma vara adekvaatselt – igas mõttes. Soovitame alustada kohaliku turu ülevaatusega internetis, et saada aimu sarnase kauba pakkumisest tänasel päeval. On kindel tõsiasi, et talvisel perioodil on kümned korterid tühjad, tunduvalt soodsamate hindadega pakkumises, kuid siiski ilma üürniketa ning omanikul lasub kohustus mitmes kohas kommunaalkulusid tasuda. Seega tasub väga tõsiselt suhtuda hooajal pakutavasse üürihinda, et mitte leida ennast kõige külmemal talvekuul lahkunud üürniku järel tühjas korteris uut plaani pidamas.

Vaata üle ja teosta vajadusel mõni parandus- või koristustöö, soeta mööblit või tehnikat. Kindlasti tasub viimast ette võtta juba teades, kellega on tegu ning vastavalt vastastikustele kokkulepetele. Üldine heakord loob aga ette eelduse, et omanik peab oma varast ja tulijast lugu ning eeldab ja soovib seda ka üürnikult vastu.

2. Määra sihtgrupp, keda oma korteris elamas näha soovid. Hea on olla hooajal kindel, kelle tulekuga oma pinnale arvestada saad. Vastavalt sellele saad sisustada või hoopis sisustamata jätta. Ilma kindla plaanita tulijate osas pead arvestama võimalike korralduslike muudatustega, mis võivad viia muuhulgas ootamatute väljaminekuteni.

3. Kokkulepped paika. Kui oled otsustanud oma vara välja üürida, siis oled ühelt poolt seotud seadusega, mis üürimist reguleerib ning teiselt poolt oma soovidega selle protsessi suhtes. Alati tuleb alustada enda tutvustamisest, siis on võimalus lasta üürnikul ennast ja oma kaaslasi põhjalikumalt iseloomustada. Hea tava on üürnikul esitada eelmiselt üürileandjalt väike iseloomustus, kui selline kogemus on olemas ja miks mitte anda ise sarnane paber minejale teele kaasa. Ei tee paha lisaks usaldamisele ka kontrollida, mida avalikud registrid ja Google tulija kohta ütleb. Seadus näeb ette üürilepingule lihtkirjalikku vormi, seega nii võikski seda korraldada. Mida täpsemalt on lepingus kirjeldatud, mida, millises olukorras ja milliseks ajaks ja kellele kasutusse antakse, seda lihtsam on kokkulepet täita. Ära unusta lepingut alustades sõlmida üleandmis-vastuvõtmis akti ning lõpetades samuti. Oluline on see mõõturite näitude, kasutuses oleva mööbli ja tehnika ning üldise korrashoiu seisukohalt.

4. Ole üürniku jaoks olemas. Hea üürileandja suhtleb vähemalt korra kuus üürnikuga, olles kursis, kuidas olijatel läheb ning mis võib olla vajaka. Praktika näitab, et korrektselt oma vara külastades on selge ülevaade toimuvast olemas ning üürnik valmis vajadusel abikätt kasutama. Hilisemad pretensioonid jäävad sellisel juhul ära, sest … neid ei tekkinudki. Üürileandja usaldusväärsus on tagatud ning hoopis mineja võib soovitada sind järgmisele toredale tulijale.

5. Täida oma kohust. Üürimisega seonduv tulu on maksustatud tulumaksuga. Ole siis ka maksuasjades täpne ning deklareeri selle aasta tulu hiljemalt 31. märtsiks järgmisel aastal. Praktika näitab, et kui üürnik on teadlik oma üürileandja seaduskuulekusest, siis tekib vähem arusaamatusi nii üüri kui kommunaalmaksete tasumisel. Oluline on ka teada, et korteriühistu laen ja selle intressid ning ühiselt korjatav remondifond ei kuulu üürniku poolt tasumisele. Selles osas soovitame maksete tasumisel vahearvestust pidada.

Üürniku poolt vaadatuna:

1. Vii ennast kurssi täna turul toimuvaga. Oluline on teadvustada, milline on olukord erinevate üüritoodete osas erinevates linnaosades, mida üürile pakutakse. Varu aega ja kannatust rohkeks helistamiseks, paljudeks äraütlemisteks ning kiirelt vananenud info väljasõelumiseks. Püüa endale sobilikes paikades tutvumas käia, olles teadlik, et võtad neid kohtumisi kui arusaama, mida tegelikult ise vajad. On võimalik, et leiadki unelmate kodu. Samas ole valmis, et jääd paljudest võimalikest huvitavatest pakkumistest ilma.

 2. Ole paindlik, aga kiire. Teadvustades olukorda turul ja teades oma vajadusi, ole valmis kiiresti reageerima. Tutvusta ennast parimal võimalikul moel, et sulle meeldiv korter sinu omaks saaks. Vastastikusel sobivusel on reeglina võimalik peatselt leping ära sõlmida. Kui mitte, siis on kasu broneerimisest, mida kinnisvarabürood ka üürileandjat esindades teevad. Korrektsed maksedokumendid tagavad kokkulepete paikapidavuse.

3. Tunne oma õigusi, kuid tunneta piire. Palu endale tutvumiseks edastada sõlmitav üürileping ning tööta antud materjal põhjalikult läbi. Tekkinud küsimused edasta õigeaegselt teisele poolele vastuste saamiseks, lisa oma ettepanekud ja põhjenda neid. Selleks, et sõlmitav lepe ei läheks vastuollu kehtiva seadusandlusega, hoolitseb vahendajast maakler. Kindlasti tutvu kommunaalmaksete kviitungitega, elektrilevi ning sidelahendustega ja parkimistingimuste ning panipaiga kasutamise võimalustega üüritavas majas. Püüa suhtlemises olla täpne ning konkreetne, pidades kokkulepitust kinni. Loobu vajadusel edasisest asjaajamisest, kui kohtad ebakõlasid, väärinfot või tunnetad, et vaatamata pingutustele ei liigu protsess sulle vajalikus suunas.

4. Kokkulepete saavutamine. Püüa võimalikult põhjalikult läbi arutada kõik lepinguga seotu. Hea kokkulepe sünnib konstruktiivses arutelus, mille tulemused fikseeritakse ja millest osapooled ka üheselt aru saavad. Peamised punktid pikemaks peatumiseks on sisustuse ja selle kasutamise eeldused ning maksete saamise ja tasumise kord. Ükski küsimus ei ole liigne, kui see aitab üldise selguse ja vastastikuse üürikorralduse sujumisele kaasa.

5. Võta üüritud pind vastu ja asu vääriliselt kasutama. Lahkumisel anna sama heas korras tagasi. Et kõik sujuks plaanipäraselt ning elu oleks elamist väärt, on paslik kinni pidada nö kirjutamata reeglitest. Tundub ju arusaamatu, kui naabritele tere ei öelda, trepikojas korrashoiu eest ei hoolitseta, uksi paugutatakse või peale kella 23 üldist rahu ei saabu. Soliidne on teada anda, kui plaanis on suuremat sorti pidu, mis võib arvatust pikemaks ja lõbusamaks venida. Kogemus näitab, et heatahtlik kommunikatsioon on abiks mistahes probleemi lahendamisel. Lahkumisel võta ette põhjalik koristus, sest sulle mittevajalik on ilmselgelt ka uuele tulijale mittevajalik. Hoolitse, et viimased maksed saaksid tasutud või tasaarveldatud tagatisrahast. Lõpeta üürisuhe väärikalt.

Kogu info valguses on mugav ja ka turvaline sõlmida vastavad kokkulepped kinnisvarabüroode vahendusel, kes omavad kogemusi ja juriidilist baasi teenuse osutamisel.

Marge UUS

MARGE TÕNNIS
Tartu kontori kutseline maakler
 
 

Kuidas müüa korterit, kus elab sees üürnik?

Korterite müügipakkumiste arv on jõudsalt kasvanud ning seetõttu võib korteri müügiprotsess venida oodatust pikemaks. Kui korter enda jaoks kasutuses ei ole ning müügiperioodil tühjana seisab, siis korteriühistu või haldusfirma poolt esitatavate kommunaalkulude eest tuleb omanikult ikka tasuda. Seetõttu leiavad omanikud end tihti olukorras, kus on mõistlik üürida välja müügis olev korter.

Üürilepingu ülesütlemine

MüüesDomus_yyrileandja_yyrnik üürilepinguga koormatud korterit on oluline teada, et korteri võõrandamisega üürileping ei lõppe, vaid üürileandja õigused ja kohustused lähevad uuele omanikule üle. Uus omanik võib üürilepingu seadusest tulenevat ülesütlemistähtaega järgides üles öelda 3 kuu jooksul ja seda vaid juhul, kui omandaja vajab üüritud korterit tungivalt ise. Kui uus üürileandja lepingu selliselt üles ütleb, vastutab eelmine omanik lepingu lõppemisega üürnikule tekkinud kahju eest. Lisaks kui uus üürileandja rikub üürilepingust tulenevat kohustust, vastutab eelmine üürileandja kolme aasta jooksul, alates üürileandja õiguste ja kohustuste üleminekust, kohustuse rikkumisega üürnikule tekitatud kahju eest nagu käendaja. Tungival vajadusel ei saa uus omanik lepingut üles ütelda, kui kinnistusraamatusse on tehtud märge üürilepingu kohta.

Tähtajaline või tähtajatu üürileping?

Probleemide vältimiseks võib üritada müüki korraldada nii, et oleks võimalik üürileping lõpetada võimalikult kiiresti ostja leidmisel. Selleks tuleb esmalt vaadata, kas on tegemist tähtajalise või tähtajatu üürilepinguga. Tähtajaline üürileping lõpeb seaduse järgi tähtaja saabumisega ning seda saab erakorraliselt ühepoolselt üles öelda vaid ühe lepingu osapoole lepingu rikkumise tõttu. Kui peale lepingu tähtaja saabumist jätkab Üürnik asja kasutamist ja kumbki lepingu pool ei avalda teisele poole teistsugust tahet, loetakse, et üürileping on muutunud tähtajatuks. Tähtajatu üürilepingu võib üles öelda teatades sellest ette vähemalt 3 kuud.

Teavita üürnikku müügiplaanist

Kuid ka 3 kuud võib uue ostja jaoks, kes vajab korterit kiiremini, jääda liialt pikaks ooteperioodiks ning tehing võib selle tõttu katki jääda. Seega on väga oluline teavitada üürnikku müügiplaanist esimesel võimalusel. Kuna üürileandjal ei ole õigust ette teatamata üüritud korterisse siseneda, on üürnikuga läbirääkimine ja kokkulepete saavutamine ülioluline. Korteri tutvustamised ostuhuvilistele tuleks kooskõlastada üürnikuga ning üritada müügiprotsessi korraldada üürniku elu võimalikult vähe häirides. Lisaks on võimalik üürilepingut poolte kokkuleppel lõpetada igal ajal. Seega üürilisega suheldes ja teda asjade kulgemisega kursis hoides võib saavutada kokkuleppe, et üüriline on müügi korral lühikese etteteatamisajaga korterist nõus lahkuma ja poolte kokkuleppel lepingu lõpetama või ühe kuu kaupa lepingut jooksvalt pikendama. Üürniku motiveerimiseks võiks omanik küsida müüdava korteri väljaüürimisel väiksemat üüritasu kui on analoogsete korterite keskmine üür piirkonnas. See kompenseeriks üürilise elurütmi segamise ja kodurahu häirimise müügiprotsessi käigus.

Kokkuvõtteks tasuks enne müügi alustamist arutada seda üürnikuga ning saada teada tema seisukoht. Kindlasti tuleks üle vaadata, kas üürisuhe on tähtajatu või tähtajalise lepingu alusel. Hea läbisaamine ja arvestamine üürnikuga võiks välistada hilisemad probleemid korteri vabastamise ja uuele omanikule üleandmisega. Kindlasti tasuks tutvuda Üürilepingute osaga Võlaõigusseaduses või konsulteerida professionaalse kinnisvaramaakleriga, kellel on antud valdkonnas rohkem kogemusi.

Autor

IMG_2798

KRISTO KIVISALU
Tartu kontori maakler
 
 

Mis kasu on üürileandjal kinnisvaramaaklerist?

Postitaja: Raul Reino @ 28.08.2012 11:47; kategooriad: Kinnisvaraturg
Sildid: , , , ,
4 kommentaari

August, Eesti üürituru kõrgperiood hakkab läbi saama ja selle käigus on taaskord tõusnud fookusesse kinnisvaramaakleri roll üürisuhete vahendajana. Eestis on üürileandjad harjunud kinnisvaramaakleritele mitte maksma ja teenusraha küsitakse seetõttu üürilevõtja käest. Allpool toodud punkte arvestades oleks aeg ehk selle tava muutmiseks?

Kinnisvaramaakleri teenuse sisu üürileandjale koosneb üldistatult järgmistest etappidest:

1. Üüritava objekti ülevaatus, pildistamine, olemasoleva olukorra fikseerimine ja üürileandja konsultatsioon – milline on mõistlik üüri periood, mis kuulub üürihinna sisse ja mis mitte, kas oleks mõistlik juurde investeerida ja siis suuremat üüritasu saada või mitte, kas antud objekti mööbli ja muu sisustuse olemasolu omab lisaväärtust või mitte jms.
2. Üürihinna konsultatsioon. Üüriturg on viimased aastad olnud aktiivne ja pidevas kõikumises on olnud ka üürihind. Ainult kogemustega, pidevalt tehinguid tegev ja turgu tunnetav kinnisvaramaakler omab kompetentsi, mis võimaldab tal määrata õiglast turuhinda.
3. Maksustamisega seotud küsimuste konsultatsioon. Riigis kehtivad seadused ja reeglid tulude maksustamise osas ning praktilist nõu üüritulude maksustamise küsimustes oskab jagada professionaalne kinnisvaramaakler. Küsimus on tõsine ja üüritulu varjamine ei saa olla tee, mida üürileandjad tulevikus iseenesestmõistetavalt peaksid valima. Maksuamet on üha enam pead tõstmas.
4. Üüritava korteri turustamisega seotud tegevused ja kulude katmine. Tugevas kinnisvarabüroos töötaval maakleril on kasutada erinevate kinnisvaraportaalide võimalused, aga ka firmasisene võrgustik ja andmebaas klientidest, kes soovivad elamispinda üürida. Lai valik kanaleid võimaldab iga konkreetse objekti jaoks valida ja leida õiget üürnikku.
5. Objekti tutvustamine üürilevõtjatele. Maakleri kohustuste hulka kuulub objekti presenteerimine klientidele ja on väga tavaline, et ühel objektil tuleb käia ca 8-10 kliendiga. Üüriturul on seiklejaid palju ja seetõttu soovib ettenägelik kinnisvaramaakler kindlustada üürileandja tagalat sedavõrd, et omanikul oleks võimalik teha valik mitme hea kandidaadi vahel.
6. Kui konkreetsem üürihuviline leitud, siis teostab maakler tema taustakontrolli määral, mida võimaldavad avalikud registrid – Ametlikud Teadaanded, Krediidiinfo jne ning mille abil saab teatava info üürihuvilise ajaloo, senise maksekäitumise jms kohta.
7. Lepingute sõlmimine. Suuremates kinnisvarabüroodes on kasutusel lepingute põhjad, mis on juristide poolt koostatud ja vastavad käesoleval hetkel kehtivale seadusandlusele. Interneti avarustest on küll samuti võimalik leida üürilepingute põhju, kuid reeglina ei ole nende juures olemas infot ajakohasuse kohta ja sageli puudub osapooltel piisav kompetents nende täiendamise osas. Iga leping, iga üürisuhe on unikaalne ning ilma erialaste teadmisteta punkte lisades või kustutades võib rikkuda ära ka kõige parema üürilepingu sõnastuse. Professionaalsel, eelkõige kutselisel maakleril, on olemas piisavad teadmised ja kogemused lepingute muutmiseks ja samuti on tema kasutuses juristi teenus, mida suuremad kinnisvarabürood omavad.
8. Üleandmise-vastuvõtmise aktide vormistamine. „Otse omanikult“ stiilis üürisuhete tavaprobleem on, et isegi kui sõlmitakse üldsõnaline üürileping, siis aktide koostamine unustatakse või ei tähtsustata piisavalt. Hea maakler aitab fikseerida võimalikult detailselt olemasoleva olukorra, mis omanikult üürnikule üle antakse. Sinna hulka kuulub täpne kirjeldus, aga ka fotod. Kõikide lepingute ja aktide eesmärk on, et välistada tulevikus vaidlusi. Maakler oskab oma kogemustele tuginedes lisada dokumentatsiooni punkte, mis näeb ette lahenduskäike olukordadeks, millel on näiteks ajaloost tulenev potentsiaal tülideks.
9. Maksedistsipliini tagamine. Oma kogemustele tuginedes oskab maakler lisada üürilepingusse punkte, mis tagavad korraliku maksekäitumise või siis nõuab täiendavaid dokumente (noortel vanemate käendus vms) üürniku kohustuste tagamiseks.

PS! Kas kõik kinnisvaramaaklerid töötavad nii, nagu ülalpool kirjeldatud? Kindlasti mitte. Kust leida head kinnisvaramaaklerit? Otsida tasub neid kinnisvara erialaliitudes olevatest firmadest, kutseliste maaklerite nimekirjast ja firmade kodulehtede kaudu, otsida tuleb soovitusi ning veenduda, et nii firma kui maakler oleksid usaldusväärsed. Üürileandjal tasub suhelda kinnisvaramaakleriga ja küsida tema käest konkreetselt, et mida ta teeb selleks, et leida hea üürnik.

Eesti üürituru 7 anomaaliat

Postitaja: Raul Reino @ 04.07.2012 11:07; kategooriad: Kinnisvaraturg, Varia
Sildid: , , , , ,
2 kommentaari

See juhtus alles hiljuti. Umbes aasta tagasi tõusis nõudlus üüriturul lakke ja ühtäkki hakkasid kõik sellest rääkima. Ootamatult selgus, et üürikorteris elamine on täiesti normaalne. Saime ka teada, et üürikortereid on liiga vähe ja omandis olevaid kortereid liiga palju. Ühiskonna eelarvamused ja arusaamad on muutunud, kuid kahjuks on muutused üüriturul visad tekkima. Vana hea Euroopa üürituruni, millega kokku puutunud paljud Eesti elanikud, on meil veel pikk tee käia.

Suurimad anomaaliad üüriturul on järgmised:

1. Sissekirjutuse välistamine. Nõuka ajal võrdus sissekirjutuse saamine peaegu kinnisvara omandamisega, mistõttu paljud tänased kinnisvara omanikud kardavad üürnike sissekirjutust nagu tuld. Tegelikkuses sissekirjutus üürnikele erilisi õigusi ei anna, vaid võimaldab tal normaalse inimese kombel lastele taotleda lasteaia või koolikohta, perearsti leida või näiteks välismaalastel ametlikku elamisõigust saada. Üürileandjad kipuvad valdavas enamuses selle võimaluse aga nullima.

2. Sularaha osakaal.
Üüritulu suurust on läbi viimase kahe aastakümne pidanud kinnisvara omanikud napiks ja selle pealt makstavat tulumaksu suureks, mistõttu lõviosa kinnisvara omanikest eelistab üürnikega arveldada sularahas. Juba 90-ndate alguses tekkinud veidravõitu makseviis on visa kaduma ning riigil jääb saamata hulk lisaraha. Viimastel aastatel vaevu laenumakset kattev üürisumma on paljude omanike jaoks viimane õlekõrs enda majandusliku olukorra päästmiseks ja tekitab küsimuse, kas tulumaksu suurus pole ehk liiga suur?

3. Nõrk lepinguline baas. Kui müügilepinguid koostavad seaduste ja ajaga kaasaskäivad notaribürood, siis üüriturul levivad ikka veel lepingute põhjad, millel vanust 10 või 15 aastat. Omanikud ei ole sageli seaduste muudatustega kursis ega näe ka põhjust professionaalsete kinnisvaramaaklerite või juristide poole pöörduda, mistõttu oht vaidlusteks ja isegi kohtu uste kulutamiseks on suur. Väga sageli lepingud üldse puuduvad.

4. Üürilepingute lühike kehtivusaeg. Kui näiteks laenulepingute standard on 20-30 aastat, siis üürilepinguid eelistavad ettevaatlikud ja veidi umbusklikud omanikud sõlmida ühe aasta kaupa või siis määramata tähtajaga. Kuigi maailmas on leiutatud hulgaliselt sõnastusi, kuidas korrektselt suurendada või vähendada üürisummat mingi perioodi möödudes, siis täit kindlust selle osas omanikel pole ja eelistus kuulub lühiajaliste tähtaegade peale, mis võimaldab tingimusi perioodi lõppedes ühemõtteliselt üle vaadata. Paljud üürnikud aga ei kibele enam kinnisvara soetama ja on selgelt huvitatud kindlate, pikaajaliste, üürilepingute sõlmimisest, et tagada enda perele stabiilne elukoht.

5. Nõudluse-pakkumise tasakaalu puudumine. Eriti viimane aasta on kogu üüriturg vajunud tugevasse kreeni ja seda üürileandjate kasuks. Nõudlus on tugev ja see võimaldab üürileandjatel nii üürnikke valida kui ka enampakkumisi korraldada. Seega ei pruugi üürihuviline olla absoluutselt kindel, et kuskil portaalis üleval olev üürikorter enam pakkumises on ja kas hind vastab enam reklaamile. Suur nõudlus tekitab ka üürileandjate poolel kohati üleolevat käitumist, mistõttu üüriturul saavad paremini hakkama need, kes on osavamad „džungliseaduste“ tingimustes orienteeruma.

6. Seadusandlikud nonsenssid. Eestis on alles hiljuti kaotatud maamaks kodualuselt maalt, kuid üürikorterite eest tuleb maamaksu endiselt tasuda. Riigi jaoks on justkui tähtis, kas korteris elab üürnik või omanik, kuid tulemuseks on paraku olukord, mis soosib sahkerdamist, varjamist ja vaid süvendab veelgi juba niigi mittelegaalset olukorda üüriturul. Õiguslikus mõttes musta värviga kaetud üüriturg ei saa sellistest sammudest kasu, vaid ainult lükkab edasi selle päeva, mil üüritug valgemaks värvub.

7. Üürimajade vähesus. Eriti vähese tulususe tõttu ei ole taasiseseisvunud Eestis üürimaju tekkinud, kuigi nõudlus on üha süvenev. Lisaks on omandireformi tõttu Eestis omanike osakaal teatavasti meeletu, üürisuhete ajaloost on negatiivseid kogemusi paljudel üürileandjatel lõhutud kinnisvara näol ja kogu majanduse olukord on olnud ebastabiilne, mistõttu vähene üürimajade arv pole mingi ime. Üüriturg on valdavalt üksikute korterite turg, kus turuliidritest või turu mõjutajatest pole mingit põhjust rääkida. Aga see aeg on muutumas ja kinnisvaraturg peab asuma sellele teele, et üha suuremat nõudlust üüriturul väärikalt leevendada.

Üürikorter leidis uue üürniku tundidega

Postitaja: Domus @ 25.03.2011 05:11; kategooriad: Domus, Maaklertegevus
Sildid: , , ,
Kommenteeri artiklit siit

Et üüriturul on pakkumiste hulk järjest vähenenud, on ajakirjanduses mitu korda kajastamist leidnud tõsiasi. Kuna nõudlus ei ole vähenenud, siis selle aasta esimestel kuudel on mõni pakkumises olev üürikorter leidnud minu kogemuse järgi uue üürniku mõne päeva või isegi mõne tunni jooksul. Tähelepanuväärne on, et suur huvi ei valitse mitte ainult pealinna, vaid ka teiste linnade osas. Viimati pakkusin üürile 2-toalise korteri Keila linnas, mille kuulutus jõudis üleval olla ca 2-3 tundi, kui esimene huviline võttis ühendust, tuli kiiresti vaatama ning soovis koheselt üürilepingut allkirjastada. Sissekolimine võttis seekord siiski mõned päevad aega, kuna eelmine üürnik oli veel sees.

Asukoht: Keila, Põhja 10
Tubade arv: 2
Üldpind: 46 m2
Sisustus: osaliselt möbleeritud
Üüritasu: 180 EUR/kuu

Kinnisvara üüritehingutes tasub olla ettevaatlik

Postitaja: Raul Reino @ 28.01.2011 04:29; kategooriad: Domus, Kinnisvaraturg
Sildid: , , , , ,
Kommenteeri artiklit siit

Tänane Tartu Postimees pajatab kurva loo, kuidas üürnik jäi ilma nii korterist kui rahast. Domus Kinnisvara maakler puutus möödunud nädalal seevastu kokku ühe kinnisvara omanikuga, kes oli ilma jäänud nii rahast kui korteri valdusest. Lühidalt oli lugu järgmine – Domuse maakler läks korteriomanikuga vaatama tema korterit, mis pidi olema tühi väljaüürimise eesmärgil. Suur oli aga üllatus, kui selgus, et korteris on juba üürnik sees ja kes maksab ühtlasi juba ka üüri. Omanikul ei jäänud muud üle kui tõdeda, et antud korteriga oli juba varem tegelenud üks teine kinnisvaramaakler, kes ise, omanikult luba küsimata, oli korteri välja üürinud ja rahumeeli kasseeris üüriraha. Hundiseaduste ajad on ikka veel jõus ja kõigil üürituru osalistel tasub säilitada valvsust.

Kinnisvarasektoris on üüriturul läbi aastate valitsenud samasugune segadus nagu Rahvaliidu juhtkonnas. Jätkuvalt on 90-ndate algusele iseloomulikku anarhiat, millele annavad tooni sularahas arveldamine, puudulikud lepingud ja eetiliste tõekspidamiste puudumine. Turule ei ole veel saabunud Saksa õigusruumile, millel põhineb paljuski meie seadusandlus, iseloomulikku käitumist ja traditsioone. Senist arengut kõrvalt jälgides tundub, et tubli kümmekond aastat läheb vähemalt veel, et siin mõistlik kord tekiks ning turuosalised käituksid kvalitatiivselt uuel tasemel.

Nendest kahetsusväärsetest lugudest tulevad välja mõned õpimomendid, millega oleks üürnikel ja üürileandjatel mõistlik arvestada:
1. Kui tehingutes otsustatakse kasutada kinnisvaramaakleri abi, siis tuleb kindlasti uurida nii maakleri kui ka firma tausta. Kuigi ka väiksemates firmades töötab hulgaliselt professionaale, siis on elu näidanud, et suuremates firmades on põhjalikum kvaliteedikontroll ja väljaõppesüsteem. Soovitav on pöörduda firmade poole, mis on erialaliitude liikmed ja kus töötavad kutselised maaklerid. Oma korteri võtme andmine ennast kinnisvaramaakleriks nimetavale isikule, kelle firmal puudub ajalugu, töötajatel tõestatud pädevus või isegi koduleht, võib lõppetada sellega, et olete sattunud libamaakleri haardesse, kes liishaaveliku osavusega teie pealt alusetult raha teenib.
2. Üürnikel tasub veenduda, et ennast korteri omanikuks nimetav isik ikka on omanik. Selleks on mõistlik kasutada sõltumatu kolmanda osapoole ehk professionaalse kinnisvaramaakleri abi, kelle jaoks on kinnistusregisti andmete kasutamine igapäevane tegevus.
3. Nii üürniku kui üürileandja huvides on, et sõlmitav üürileping oleks põhjalik, kooskõlas kehtiva seadusandlusega (kunagi 92.a. loodud lepingu põhi ei ole seda mitte) ning osapoolte õigusi ja kohustusi võrdselt reglementeeriv.
4. Üürileandjal tasub kasutada kinnisvaramaaklerit ainuüksi seetõttu, et professionaalselt tegutsev maakler uurib läbi erinevate andmebaaside üürniku tausta ning selgitab välja tema usaldusväärsuse niivõrd, kuivõrd andmebaasid (Krediidiinfo jms) seda võimaldavad.
5. Sularaha asemel on alati mõistlikum kasutada ülekandeid.

ÜÜRIKORTERI OMANIK – OLLA VÕI MITTE OLLA?

Postitaja: Ingvar Allekand @ 17.01.2011 11:34; kategooriad: Kinnisvaraturg, Maaklertegevus, Majandus, Varia
Sildid: , , , , ,
Kommenteeri artiklit siit

Mõni aeg tagasi tegin väikese mõtteharjutuse. Võrdlesin Tallinna korterite tehinguhindu ning City24 portaalis olevaid üürikorterite pakkumisi. Korrigeerisin üüripakkumisi keskmise kauplemisvõimalusega (-10%) ning sain tulemuseks, et sõltuvalt linnaosast on üürikorterite poolt omanikule pakutav tootlus (ROI – tulu vs vara väärtus) 5,4 – 7,6%. Seejuures andis madalaima tootluse Kesklinn ning kõrgeima Pirita linnaosa. Arvestades seda, et kogu mahust moodustavad Kesklinna üüritehingud väga suure osa, siis võime üldjuhul rääkida ca 6%-lisest keskmisest tootlusest.

Aga sellest teadmisest on veel vähe ning ajasin asja veidi keerulisemaks. Kohaldasin tavapäraseid eluasemelaenu tingimusi (omafinantseering, intressimäär jms) ning sain omakapitali (ROE) tootluseks ca 12%. Hoopis parem juba. Kui nüüd sellele lisada vara väärtuse potentsiaalne kasv (läbi järgmise majandustsükli võiks see Eestis kujuneda 4-7%), siis on tulemus suhteliselt kiire käibega kinnisvaraga seotud küllaltki madala riskisuse tõttu ikkagi väga hea. Eriti neile, kellele kinnisvarainvesteering on vaid kõrvaltegevus.

Milliseks võiks kujuneda vara väärtuse kasvu mõju üürikorterite tootlusele? Ma ei kavatse unustada hiljutist valusat kukkumist kinnisvaraturul, kuid tuleviku suhtes ma pessimist ei ole. Kui vaadata meie viimase 10 aasta majanduskasvu, siis saame (isegi viimase kahe aasta langust arvestades) keskmiseks tulemuseks väga suure kasvunumbri. Eesti majanduse konvergents ülejäänud Euroopa, eelkõige aga Skandinaavia, majandusega jätkub, mistõttu on meie väike maanurk ka paljudel järgnevatel aastatel üks kiireima majanduskasvuga kohti sellel kontinendil. Kinnisvaraturg ning ülejäänud majandus on omavahel tugevas seoses, mistõttu kandub üldine kasv suhteliselt kiiresti ka kinnisvarahindadesse. Kuid tasub olla ettevaatlik ning arvestada, et möödunud langusperiood paiskas korterihinnad ca 4-5 aastat tagasi. Kindlasti ei ole mõtet ka tulevikus unistada 10 aastasest hindade kasvufaasist.

Eelneva jutu kokkuvõte võiks olla siiski suhteliselt lihtne – üürikorterite opereerimisega on võimalik Tallinnas (ja kindlasti ka Tartus ning Pärnus) teenida oma rahale mõistlikku tootlust. Aga edu eelduseks on hea (hinnakasvu potentsiaaliga) objekti valik ning mõistliku finantsvõimenduse kasutamine.

Üürimise kõrvalkulud on kokkuleppe küsimus

Keerulised ajad ja sissetulekute vähenemised on kaasa toonud muutusi ka üüriturule. Üürnikud on oluliselt aktiivsemad ja igati hakkamist täis kauplema. Nii polegi mingi ime, et sageli on kauplemisprotsessis tõstatatud küsimus, mida üldse peaks üüritasu sisaldama.

Üürilepingutes jaguneb tasu korteri kasutamise eest tavaliselt kaheks: a) üüritasu sisaldab kõiki kõrvalkulusid ja b) üüritasule ehk omaniku tulule tuleb lisaks tasuda kõrvalkulude eest. Kui puhta üürituluga on kõik asjad selged, sest see on ja jääb omaniku õiguseks küsida oma vara kasutamise eest nii suurt tasu, kui palju ta seda soovib ja turuseis võimaldab, siis üüritud asja kasutamisega seotud muude (kommunaal) kulude sisu võimaldab juba oluliselt rohkem väitlust osapoolte vahel. Ja seda on viimastel aegadel paljud üürilevõtjad ka kasutanud ja teinud ettepanekuid, et üks või teine artikkel majahaldaja poolt esitatud arvest võiks olla hoopis üürileandja kulu. Põhiliseks kauplemisobjektiks on tõusnud hoone remondifond ja laenumakse. Kuna need 2 kulu on soojaenergia kõrval kommunaalteenuste arvel sageli ka suurimad kulukirjed, siis on üürnike soov jätta see üürilendjate kuluks arusaadav. Viimastel aastatel on paljud korteriühistud olnud väga aktiivsed ja renoveerinud elamuid hoogsalt laenuraha kasutades. Tulemuseks on ilusad fassaadid, soojapidavad konstruktsioonid, madalamad küttekulud, kuid ka suurem remondifond ja selle sisse jääv või lisanduv laenumakse, mis korteri kohta ulatub tihtilugu 500-1000 kr vahemikku ja see on suur summa. Kuna ühistu poolt kogutava remondifondi rahaga suurendatakse ühtlasi nii hoone kui ka korteri väärtust, siis peetakse mitmete üürnike poolt loogiliseks, et selle kulu kandmine jääb omaniku kanda. Domus Kinnisvara üürimaaklerid ongi vahendanud mitmeid tehinguid, kus omanik tahab saada korteri eest maksimaalset tasu või siis korter ei ole ühel või teisel põhjusel suure nõudluse objektiks ning siis on omanik nõustunud üürniku ettepanekuga. Küsimust, kes peab ja mida maksma, on tõstatatud ka maamaksu puhul, kuid kuna see maksusumma on korteri eest tavaliselt väga väike, siis kauplemise keskseks objektiks satub maamaks siiski harva.

Mida ütleb seadus? Võlaõigusseaduse paragrahvis 292 on kirjas, et lisaks üüri maksmisele peab üürnik kandma muid üüritud asjaga seotud kulusid (kõrvalkulud) üksnes juhul, kui selles on kokku lepitud. Seega võibki kokkuvõtteks öelda, et lõpuks on kõik ikka kokkuleppe küsimus ning üürilepingu sisu saab olema osapoolte argumentatsiooni- ja läbirääkimisoskuse tulemus. Võib vaielda lõpmatult, kas üks või teine kulukirje majahaldaja arvel on olemuslikult rohkem omaniku või vara kasutaja kohustus selle eest tasuda. Samahästi võib aga lihtsalt kokku leppida, et üürnik tasub ikkagi kogu arve, mille majahaldaja esitab, aga nö puhast üüri saab üürileandja näiteks 500 kr võrra vähem. Soovitan osapooltel olla paindlikud, mitte takerduda tehnilistesse üksikasjadesse või ka filosoofilistesse vaidlustesse ja lähtuda kauplemisel reaalsest turuhinnast, mis konkreetsel ajaperioodil kinnisvaraturul on. Võlaõigusseaduse kõrval, mis loob üürilepingutele õigusliku ruumi, tasub üürnikul ja üürileandjal ka mõni läbirääkimistehnikate raamat läbi lugeda. On abiks enda huvide kaitsmisel.