Tarbijate kindlustunne hoiab kinnisvaraturgu üleval

Tarbijate kindlustunde indikaator on näitaja, mida Eesti Konjunktuuriinstituut arvutab igakuiselt ning mis oma sisult on pere ja riigi majandusolukorra, töötuse ja säästude prognoosi saldode aritmeetiline keskmine. Hulk viimaste kuude ja aastate pressiteateid lõpeb tõdemusega, et tarbijate kindlustunne on endiselt kõrge. Näiteks maikuus avaldatud kindlustunde indikaator (–3) on oluliselt parem pikaajalise keskmisest (–9). On põhjust rahuoluks.

Kinnisvaraturuga on tarbijate kindlustunne seotud kõige otsesemalt. Tarbija teeb oma otsuseid kodu, kinnisvara, eluasemelaenude või investeeringute osas siis, kui tal on selge arusaam ja kindlustunne tuleviku suhtes. Kui puudub kindlus oma töökoha püsimise või riigi majandusliku ja poliitilise stabiilsuse osas, siis on tarbija ettevaatlik ja ei ole aldis kinnisvaraga tehinguid tegema ja näiteks eluasemelaenu jääki suurendama. Pea külm ja jalad maas suhtumist õpetas meile viimane majanduskriis piisavalt ja õppetunnid sellest püsivad veel piisavalt hästi meeles. Seepärast polegi midagi imestada, kui vaadata tarbijate kindlustunde viimase kümnekonna aasta aegridu, et kõige kehvem kindlustunne on olnud ajal, mil majanduse ja kinnisvaraturu taevas liikusid eriti tumedad pilved. Nimelt, kindlustunde indikaator oli tugevalt miinuses 2008. aasta lõpus ja 2009. aasta esimesel poolel, kus indikaatori kõrgpunktiks jäi -37. Pärast seda perioodi on kõikumist küll olnud, kuid näitaja on valdavalt olnud stabiilne ning tarbija tundnud ennast hästi. Kuna võiks tavakodanik ennast hästi tunda? Siis, kui tal on kogutud piisavalt sääste, mis võimaldavad rahulikuma südamega tulevikku vaadata. Eesti Panga andmed toetavadki eelmist väidet ja kinnitavad seda, miks kindlustundega on lood pigem hästi. Aastaid oleme olnud olukorras, kus keskpank on saanud raporteerida seda, et majapidamiste säästud kasvavad kiiremini kui laenukohustused. Nii eraisikute kui juriidiliste isikute raha hulk pangakontodel on aegade kõrgeimal tasemel ning kahtlemata tekitab see fakt turvatunnet ja toob suurema rahu hinge. Kui siia juurde lisada infokild, et 2017 I kvartal jõudis tööjõus osalemise määr varasemate aastatega võrreldes rekordtasemele, siis on kindlustunde puzzles ka see koht tugevalt tsementeeritud.

Tarbijate kindlustunnet võib kokkuvõtlikult nimetada kinnisvaraturu vundamendiks. On inimestel rahu majas, mõni euro rohkem säästetud ja usk tulevikku helge, siis pole põhjust ka kinnisvara arendustegevuses pidurit vajutada. Nii ongi kinnisvaraturu tänane üldjoontes hea seis otsekui peegeldus tarbijate kindlustundest. Kui ka turu vundamendis on mõni mõra, siis üldistatult võib tõdeda, et turg on stabiilne, inimesed vahetavad elamispindu vastavalt tegelikele vajadustele ja võimalustele ning magada võivad rahulikult kõik kinnisvaraturu osalised.

Sündivuse mõjust kinnisvaraturule

Postitaja: Raul Reino @ 17.01.2010 10:10; kategooriad: Kinnisvaraturg, Majandus, Majanduspoliitika
Sildid: , , ,
Kommenteeri artiklit siit

Kinnisvaraturu analüüsides tuuakse sageli esile majandusnäitajaid, mis mõjutavad suuremal või vähemal määral kinnisvaraturgu. Ajale kohaselt viidatakse palju näiteks töötute arvule, mis kindlasti on õige tähelepanek. Samas on mõned näitajad saanud vähem tähelepanu ja üheks selliseks on sündivus Eestis.

Sündide arv Eestis on näidanud sellel sajandil järjest kasvavaid numbreid. Kui veel 2000.a. sündis Eestis 13 067 last, siis 2008.a. juba 16 028. Stabiilne tõus on olnud ka aastatel 2007-2008, kui Eesti majandus juba tugevalt kreenis oli. Pole mingi saladus, et majanduslik kitsikus ja töötus sunnib inimesi rohkem kodus olema ja kus seda sooja ikka saab, kui mitte teki all. Lisaks on kasvanud nende perekondade hulk, kes ühelt poolt koondamishirmus ja teiselt poolt emapalga hüvesid ära kasutada tahtes on teinud pragmaatilise otsuse ja leidnud, et parim valik raskete aegade üleelamiseks on lapsega kodus olla.

Milline on siis sündivuse seos kinnisvaraturuga? Otseselt jääb tema mõju küll kaugemale pankade laenuandmise aktiivsusest või intresside suurusest, aga oma tähtsus on sellel olemas. Just nimelt need, kriisiaastatel sündinud, lapsed saavad suuremaks ja hakkavad lähiaastatel tasakesi kinnisvaraturule hoogu juurde andma. Paljud perekonnad, kes elavad 2-toalises korteris, vajavad 3-toalist korterit, 3-toalise korteri omanik hakkab tõsiselt mõtlema maja ostmise peale jne. Selgest vajadusest ja perekondade mugavusest tingitud elamispinna muudatused toimuvad muidugi ka praegusel ajajärgul, kuid järjest paranev tarbijate kindlustunne ainult suurendab seda arvu. Alles hiljaaegu puutusin kokku perega, kes oli turu tipus ostnud 2-toalise korteri 1,4 miljoni krooniga ja täna on valmis vastu võtma „kaotuse“ ja müüma selle ostuhinnast 600 000 kr odavamalt, sest pere on vahepeal kasvanud ja lihtsalt ei mahuta 2 tuppa enam ära. See pere kalkuleerib kainelt, et ka suuremate korterite hind on langenud ja lõppkokkuvõttes saavad nad sama suure laenujäägiga endale suurema elamispinna.

Seega on suurenev iive vesi kinnisvaraturu veskile ja aitab tasandada seda olukorda, kus paljud kinnisvara omanikud ootavad hindade tõusu, sest nad ei saa turule tulla pakkumist suurendama enne, kui nende endi vara väärtus ületab laenujäägi suuruse. Täna on nende inimeste hulk veel suur, kes ootavad ja jälgivad tähelepanelikult kinnisvaraturul toimuvat. Aga ka nende inimeste tunnelis on hakanud paistma valgus. Ja see ei ole rong