Hall metallik Octavia domineerib ka kinnisvaraturul

Kui lugeda Domus Kinnisvara igakuiste turuanalüüside uusarenduste lõiku, siis tehingute arvu osas paistavad Tallinna linnas välja sellised tänavad nagu Sinimäe, Astangu, Pöörise, Kuklase, Kadaka, Paepargi jms. Need on kohad, kus käesoleval aastal on vormistatud kõige enam tehinguid uute korteritega. Kõlab lausa triviaalsena, kui küsida, et millises Tallinna linnaosas toimub kõige enam tehinguid korteritega? Ikka piirkonnas, mis tundub olevat ka poliitilise valimisvõitluse keskpunkt ehk Lasnamäel.

Statistika kinnitab fakti, mida pealinnas ringi liikuv inimene ka ise silmaga näeb – kraanad ei ole enam ainult kesklinnas. Õigemini tuleb öelda, et kraanad on liikunud kesklinnast äärelinna, kuna nõudlus on liikunud pigem pealinna äärealadele. Loomulikult on kesklinn jätkuvalt atraktiivne piirkond, kus tehakse stabiilselt oma kogus tehinguid ära, kuid suurte korterite kõrge osakaal, soolased hinnad ja uute ostjasgruppide lisandumine on kasvatanud plahvatuslikult äärelinna populaarsust. Uute ostjasgruppide all tuleb mõista Tallinnasse sisserände tagajärjel saabuvaid inimesi teistest maakondadest, kes eelistavad nii finantsilistel, aga ka logistilistel põhjustel enamjaolt äärelinna ja klassikalisi magalapiirkondi. Less is more tähendus on jõudnud laiadesse rahvamassidesse ja nii ongi kinnisvaraturu tõeline hitt täna minimalistliku arhitektuuriga hoone, kus asuvad veel minimalistlikumad korterid. Mida vähem ruutmeetreid, seda parem. Mida lihtsamad lahendused ja mida odavam hind, seda veelgi parem. Ei häiri kedagi ka see, et tulevasi naabreid on 300, peaasi et korter asuks uues ja Tikkurila värvide järgi lõhnavas majas.

Ometigi ei ole see nii kogu aeg olnud. Mäletame hästi, et kui kinnisvaraturg hakkas kriisist välja ronima, siis kõigepealt hakati, küll väikeste eranditega, ehitama butiikmaju ja tegema nn rätseplahendusi. Ehitati põhiliselt 10-20 korterilisi maju ja enamjaolt südalinna piirkonnas. Domineerisid tänavate nimed nagu Adamsoni, Tatari, Wismari, Kaupmehe, Köleri jms. Panus tehti selgelt kohalikele jõukatele, kelle rahakott kriisi ajal väga ei kannatanud ning kes juba uue majandustsükli alguses olid piisavalt nõudlikud ja soovisid kvaliteetset elamist. Piltlikult võib öelda, et kui toona keegi kinnisvaraturul Škodat vaatas, siis ikka Superbi, aga pigem unistati Audide ja Lexuste suunal ning ära ei öeldud ka Lamborghini Gallardost. Oli nõudlust, pakkumine tuli järgi. Latt seati pärast majanduskriisi väga kõrgeks, buumiga pahatihti kaasnenud praakehitust ja odavust kardeti. Võib olla keerati vint ka veidi üle ja nõuded kvaliteedile aeti liigagi kõrgeks, igatahes tänaseks on keskmine standard tunduvalt allapoole tulnud ja nina ei kirtsutata ka uusarendustele peale, kus põrandal laminaatparkett. Praktilisus võidutseb kõikjal, mitte ainult kinnisvaraturul. Võib pigem imestada, et lihtsate ja praktiliste lahenduste tulek kinnisvaraturule sedavõrd kaua aega võttis. Diiselmootoriga Škoda sai eestlastele armsaks juba palju aastaid tagasi, nüüdseks on sarnane mõtteviis jõudnud suure osa korterite ostjaskonna südamesse.

Oh Happy Day – kinnisvaraturg on tasakaalus ja tipuaastad käes

Alates 2011. aastast on Eesti korteritehingute keskmine hind kasvanud aastas keskmiselt 10%. Teada-tuntud on tõsiasi, et selle hinnaralli aluseks on tehingute arvu kasv peamiselt Tallinnas ja Tartus uute, kõrgema hinnaga korteritega. Vähem tähelepanuta ei ole jäänud ka asjaolu, et uusi kortereid ei ostetaks niipalju, kui seda poleks toetanud ühelt poolt järjest suurenev pakkumine, aga teiselt poolt viimaste aastate kiire palgakasv ja rekordilised säästud pankades. Eesti Panga andmetel on alates 2011. aastast palgad tõusnud keskmiselt 6–7% aastas. Seega on palk kasvanud küll vähem kui kinnisvara keskmine hind, kuid sellele vaatamata võib öelda, et kinnisvaraturg on tasakaalus, kuna palga ja kinnisvara hinna suhe on samaväärne. Keskmine brutokuupalk oli 2016. aastal 1146 eurot ja korteriomandite keskmine mediaanhind 1160 eur/m2. Siit tuleb välja ka põhjus, miks me ei saa tänast olukorda kuidagi kinnisvarabuumiks nimetada. Kinnisvarahinnad on küll omajagu kasvanud, aga ka inimeste sissetulekud ja säästud, mistõttu kinnisvara on täna taskukohane paljudele. Buumi kõrghetkel maksis ruutmeeter 1,7 brutokuupalka ja juba toona teati ning räägiti palju sellest, et rusikareegli järgi peab palga ja ruutmeetri hinna suhe olema üks ühele. Aega läks küll omajagu, kuid nüüd on turu tasakaalupunkt käes ja nii mõnegi prognoosi kohaselt võib püsima jääda isegi aastateks. Palgakasv aeglustustub ja kinnisvara jätkuva hinnakasvu peale julgeksid panuseid teha vaid kõige optimistlikud inimesed. Ehitustegevus Tallinnas, Tartus ja Pärnus on küll suhteliselt aktiivne ning mõjutab keskmist hinda ka edaspidi märkimisväärselt, kuid vähemalt Tallinnas on trend liikumas sinnapoole, et kesklinna arenduste asemel käib uute kortermajade püstitamine pigem äärelinna, kus ka madalam hinnatase ning seega surve keskmise hinna jätkuvaks tõusuks pikemas perspektiivis on sellevõrra tagasihoidlikum. Lühiajaliselt võib hüppeid ülespoole veel toimuda, kui ühte kuusse jääb hulga mõne kesklinna või Kadrioru piirkonna korterite notariaalseid vormistusi, kuid pikemaajaliseks hinnatõusuks argumente napib.

Kinnisvaraturg ei saa olla asi omaette, vaid sõltub kogu riigi ja majanduse tervisest. Jätame siinkohal kõrvale globaalsed mõjutegurid, mis on ja jäävad olema niikuinii. Nagu mainitud, siis palga hoogne kasv lähiaastatel pidurdub. Kinnisvara hinnakasvu on toetanud hoogne sisseränne Tartu ja eriti Tallinnasse, mis peaks samuti mõne aasta möödudes tuure maha võtma, kuna sisseränne on korrelatsioonis noorte inimeste osakaaluga rahvastikus. Noorte arv aga hakkab vähenema, kuna laulva revolutsiooni järgsele sündivuse tipule järgnes pikaajaline langus. Elanikkond väheneb ja vananeb ning järelikult on ka ostjaid kinnisvaraturul vähem. Seetõttu võib nõudlus keskpikas perspektiivis elamispindade järele suuremates linnades väheneda ja hinnakasv aeglustuda. Arendajad nööri poodidest tühjaks ostma siiski ei pea, kuna demograafilised protsessid võtavad oma aja ja ka kõige negatiivsema prognoosi kohaselt jääb meid 30 aasta pärast alles üle 1,1 miljoni elaniku. Samuti ei maksa ära unustada, et Eesti elamufond on suhteliselt vana ja vajab kaasajastamist. Ja lõppude lõpuks peetakse laialt levinud arvamuse kohaselt kinnisvarasse raha paigutamist kindlaks investeeringuks, mis aitab ka tulevikus kinnisvaraturgu üleval hoida.

Kuhu küll kõik getod jäid?

Asula tnGetosid, definitsiooni järgses täiuslikkuses, pole Eestis olnud ega ole lähitulevikus ka näha. Paljude riikide näitel aitab getostumisele tugevalt kaasa immigratsioon, kuid Eesti aasta läbi kestev kehv suusailm on siinkohal olnud seni suureks abiks probleemi vältimisel. Ometigi on paljudes linnades, eesotsas Tallinnaga, olnud piirkondi, mille maine on suhtekorralduslikult lootusetu, kus on domineerinud majanduslikult kehvemal järjel olevad inimesed koos keskmisest kõrgema kuritegevusega.

Aastaid tagasi poetasime üle huulte sõna asotsiaalid ning manasime silmade ette Kopli liinid, Astangu, Akadeemia tee ühiselamud, aga ka Kalamaja ning mitmed teised piirkonnad ja tänavad, mis tänaseks on läbinud totaalse muutumise. Kalamajast, kui tõelisest Tuhkatriinu-loost, on meedias palju juttu olnud ja tõsi on, et Põhja-Tallinna linnaosa keskmine ruutmeetri hind on viimastel aastatel olnud Tallinna üks kõrgemaid, jäädes alla vaid kesklinnale. Endisest inetust pardipojast on saanud tõeliselt elitaarne piirkond, mille uusarendustesse saavad kodu lubada endale vaid õige kopsaka sissetuleku või säästudega inimesed. Akadeemia tee ühikatubade asemel on nüüd moodsa sõnaga minikorterid, mida väikeinvestorid rabavad üksteise võidu, Astangule kerkiv Aurora Park valiti möödunud aastal City24 rahvahääletusel parimaks uusarenduseks, Kopli liinide lammutamisega on algust tehtud eesmärgiga rajada sinna vaat et üks prestiižikamaid elamupiirkondi Tallinnas. Asula tänav, mis oli aastaid veidi küsitava väärtusega piirkond koos ümbritsevate garaažidega, on tänaseks läbinud korralikud hoonete renoveerimisprojektid ning pärast sõidu- ja kõnniteede kapitaalremonti näeb välja kui tõeliselt idülliline elukeskkond keskklinna piiril. Suurepärane näide, kus erasektor ja munitsipaalvõim on teinud teineteisest sõltumatult ära omad investeeringud, kuid lõpptulemus moodustab terviku, millest võidavad kõik. Näiteid võiks tuua veel mitmeid, kuid järeldus on selgelt ühemõtteline – Tallinn on üks väheseid pealinnu kogu maailmas, kus puuduvad getod. Vaesamad inimesed pole mõistagi kadunud, kuid Tallinna omapära on see, et korteri erastanud ja ots-otsaga kokku tulev pensionär elab kõrvuti uhke pintsaklipslasega, kes ostis korteri juba renoveeritud kujul ja pangalaenu kaasabil. Üks sõidab bussiga, teine BMW-ga, kuid maja keskmine elatustase on kõrgem ja piirkonnal tuleviku osas veidi parem perspektiiv olemas.

Siinkohal võib tekkida küsimus, et kui kõik barakid on buldooserite poolt ümber lükatud ning igasugu elukunstnikud ja bomžid majadest välja visatud, siis kas kõik ongi hästi ja getostumise oht jäädavalt ellimineeritud? Tõsi, järjest kasvav elatustase, suuremad säästud ja väiksem töötus aitavad kaasa sellele, et vaesemaid ja mahajäetud piirkondi Tallinnasse juurde ei teki. Linnas, kuhu sisseränne ülejäänud Eesti noorte näol on piisavalt suur, on riskitegureid selgelt vähem. Küll aga ei maksa ära unustada, et üldiselt elanikkond vananeb ja löögi alla satuvad linnaosad ja piirkonnad, kus elanike keskmine vanus on kõrgem. Näiteks Mustamäel on juba praegu märkimisväärne osa elanikkonnast vanem kui 70 eluaastat. See tähendab, et ei teki piisavalt raha hoonete renoveerimiseks või isegi elementaarseks heakorrastamiseks, korteriühistute juhatused on pigem passiivsed jne. Seega nii Mustamäe kui teised „mäed“ on teatav riskikoht, kuid esialgu ülemäära muretseda pole põhjust. Palju on meie endi kätes, palju saavad teha nii linnavõim kui riik, tark linnaplaneerimine ja igasugu rekonstrueerimise toetused on ainult abiks ning võimaldavad kogu linnaruumis ühtlast arengut.

Hinnakriisis kannatavad vähem Rae valla korterid

Kodu ostmine ei ole investeering selle majanduslikus tähenduses. See on investeering parematesse elamistingimustesse, väiksematesse küttearvetesse, tõhusamasse sisekliimasse, õnnelikesse peresuhetesse jms. Kes tahab korralikke intresse teenida oma vaevaga kogutud rahalt, selle jaoks on olemas kindlasti paremaid investeerimisobjekte kui kodu ost. Sellele vaatama on kinnisvara, kui ühe vara liigi väärtuse kasv ajas kenaks boonuseks inimeste jaoks, kes on ostnud omale kodu. Tuleb tõdeda, et pragmaatilist suhtumist on aegade jooksul kinnisvaraturule juurde tulnud ja märkmisväärne osa ostjatest mõtleb sellele, kui palju ostetav objekt võiks väärt olla tulevikus. 90-ndatel polnud mingi ime, kui keegi viimistles oma Lasnamäe avara korteri kristallide ja punase puiduga, mõtlemata sellele, et tehtud investeering ei too eales tagasi seda rahapaigutust. Kellel raha oli, see elas hetkes ja ei mõelnud tuleviku müügist saadavale rahale. Tänaseks on mõned elu õppetunnid läbitud ja rahanduslikku kirjaoskust kõvasti juurde õpitud. Eesti kinnisvaraturul on piisavalt ajalugu olemas, et saame vaadelda mõnevõrra laiemalt, kuidas on hinnad käitunud ja kui õnnestunud kodu ostu vara väärtuse püsimise mõistes on keegi teinud.

Kümmekond aastat tagasi toimunud kinnisvarakriis näitas selgelt ära, et kuigi kukkumine oli korralik kõikjal, siis teatud piirkonnad ja tehinguobjektid pidasid üleüldises kaoses paremini vastu. Adekvaatsema ülevaate saame, kui võrdleme omavahel korteriomandite hinna kukkumist Tallinnas ja selle lähiümbruses. Huvitavaid leide võiks kindlasti leida ka mujalt Eestist, näiteks Kohtla-Järvelt või Valgamaalt, aga tõetruuma võrdluspildi saab kätte kõrgema tehinguaktiivsusega piirkondadest, mis omavahel lähestikku. Võrdluse aluseks sai võetud esmalt aasta 2007, mis oli kogu kinnisvarabuumi tipuaasta ning aasta 2009, mil hinnad olid viimase kümnendi kõige madalamal tasemel. Lühikokkuvõte ütleb seda, et hinnad langesid Tallinnas ja teda ümbritsevates valdades kahe aastaga 43-55 protsenti. Tallinna enda korteriomandite hinnad kukkusid ca 50 protsenti, jäädes antud edetabelis pigem keskmike hulka. Kõige rohkem kukkusid hinnad Jõelähtmes ja kõige vähem, 43 protsenti, Rae vallas. Seega pidasid hinnasurvele kõige paremini vastu Rae vallas asuvad korterid, mille keskmine hind oli 2009. aastal 897 €/m2, mis ühtlasi jäi võrreldavate omavalitsuste hulgas ka kõrgemaks hinnaks. Olgu võrdluseks veel toodud, et Tallinnas langes hind 779 €/m2 tasemele. Igal ostjal on kindlasti mitmeid kriteeriume, mille alusel ta oma ostuotsuse teeb, kuid tark oleks mitte ära unustada seda, kuidas vara hind muutub kriiside perioodil. Ei või iial teada, milliseid keerdkäike elu teeb ja mis perioodil on keegi sunnitud oma kodu müüma. Põhjused võivad olla väga isiklikud, kuid möödunud kriis näitas ka seda, et kus hinnad väga palju kukkusid ja panga tagatisväärtus liigselt kahanes, seal aktiviseerusid ka pangad ning hakkasid lisatagatisi nõudma. Niisiis ei ole vara väärtuse kahanemine sugugi vähetähtis ja võib sügavates majanduskriisides mõjutada meid arvatust enam.

Populaarseim vald kinnisvaraturul on Rae vald

Peetri koolTehinguobjekti järgi tehakse kõige rohkem tehinguid Eesti kinnisvaraturul korteriomanditega. Seepärast on ka korteriomand heaks indikaatoriks, et hinnata erinevate piirkondade tehinguaktiivsust ja nõudlust ostjate pilgu läbi. Teadupärast on kõige suurema aktiivsusega Harju maakond, kus ilma Tallinna linnata teostati 2016. aastal 2045 korteriomandi tehingut. Olgu võrdluseks toodud, et väiksema tehinguaktiivsusega maakonnaks on Hiiu, kus terve aasta peale vahetas omanikku 40 korterit.

Kui keskenduda Harjumaale, siis enamus tehinguid tehakse Tallinnaga piirnevates lähivaldades. Omapärase statistilise faktina võib välja tuua, et Tallinna rõngasvaldade populaarsus on sisuliselt üle ühe valla ehk populaarsed on Viimsi, Rae ja Saue vald ning natuke vähem populaarsemad on Jõelähtme, Kiili, Saku ja Harku vald. Kõige väiksemat ühispiiri Tallinna linnaga omav Kiili vald on ühtlasi ka kõige väiksema tehinguaktiivsusega vald Tallinna ümbruses. Kui nõudlust Kiili piirkonda võib veel olla, siis arenduse aktiivsus on olnud senini tagasihoidlik, kuid peaks muutuma käesoleval aastal, sest mitmed arendajad on teatanud uute projektide müügist.

Konkurentsitult kõigi populaarsem vald Harju maakonnas on Rae vald, kus möödunud aastal toimus 400 korteriomandi tehingut. Fakt iseenesest pole mingi üllatus, sest konkureerivate valdadega võrreldes on Rae valla asukoht ilmselt üks parimaid, kuna Tallinna südalinna on lühike tee ja lisaks on infrastruktuur hästi arenenud ning arendajad pakuvad ostjaskonnale piisavalt laia valikut. Vähetähtis pole ka asjaolu, et Rae vald on üks lemmikuid Kesk-Eestist ja Lõuna-Eestist pärit ostjate jaoks, sest nö koduteeks on valda läbiv Tallinn-Tartu maantee. Rae valla siseselt tehti enim tehinguid Jüri ja Peetri alevikus. Piirkonna keskmine mediaanhind oli 2016. aastal 1470 €/m2, jäädes vaid ca 5 % alla Tallinna linna vastavale näitajale. Võrreldes 2009. aastaga, mil kinnisvaraturul valitses viimase kümnendi madalaim seis, on Rae valla korterite hinnad kasvanud 64 %. Need, kes tegid siis tehinguid, on eeldatavalt saanud endale paremad elamistingimused, kuid sellele lisaks kasvatanud korralikult ka kinnisvara väärtust.

Buumi teket pidurdab buumi ootus

Möödunud aasta lõppes kinnisvaraturu tõmbekeskustes rekordite tähe all. Aasta lõpus vormistatud uute korterite müügitehingud viisid Tallinna korteritehingute arvu ja keskmise hinna masujärgse aja kõrgeimale tasemele. Kui juba tundus, et keskmine hind ei saa enam kõrgemale tõusta, siis tõusis see siiski. Vaatamata sellele, et konkurents on tihe ja müügiperioodid pikenenud, on uusarendused vedanud keskmisele hinnale kuid 2-3 % juurde. See ilus tõusugraafik on sundinud küsima mitmeid spetsialiste ja hobianalüütikuid, et kuna käib turul „pauk“ ära.

Uuest kriisist ja buumist on tänaseks sedavõrd palju juttu olnud, et see on tekitanud turul hoopis vastupidise efekti. Paljud targa raha omanikud, väikeinvestorid, spekulandid, aga ka muidu ettevaatlikud inimesed on võtnud äraootava positsiooni ja ootavad turu kukkumist, et siis uuest turu põhjast hakata varasid soetama. Praegust hinnataset peetakse liiga kalliks, investeeringuid juurde ei tehta ja oodatakse kannatlikult. Kogu kinnisvaraturu jaoks tähendab see, et osa investeeritavat ja spekulatiivset raha seisab jõude, mis võtab maha teatava osa kogunõudlusest. On aga nõudlus väiksem, on turu areng ja kasv tagasihoidlikumad. Kas neil hiromantidel on õigus, näitab vaid aeg. Uut kriisi pole igatahes veel kellegi poolt välja hõigatud, kas ja kuna see tekib, seda teavad parimal juhul vaid selgeltnägijate tuleproovis karastunud staarid. Erinevad märgid turul näitavad hetkel pigem seda, et investeeringuraha osaline kadumine mõjub turule rahustavalt ja tervikuna seetõttu hästi. Pikaajalist perspektiivi arvestades turg sellest ainult võidab. Kinnisvaraturg ei kihuta gaselli kombel üles, vaid areneb ontliku majanduspoliitiku unistuste kohaselt järk-järgult ja ilma suuremate hüpeteta. Nn startup’iliku filosoofia kasutamine ja kummardamine võib kinnisvaraturule mõjuda hukatuslikult.

Tavaostjate käitumise osas suuremat muutust aga täheldada pole olnud. Inimesed, kes soovivad osta endale kodu, uut ja avaramat elamispinda, ei lase ennast häirida buumi-, hirmu- ja kuulujuttudest. Küll aga mõjutavad turgu kurejutud, sest kui perre sünnib laps(i) lisaks, siis soovitakse juurde ruutmeetreid sõltumata sellest, kas hinnad võivad või ei või kohe muutuma hakata. Koduostjate hulgas on küsimus number üks pigem selles, kas pank annab kinnisvara ostmiseks laenu või mitte. Mida rohkem on tehinguid kuskil piirkonnas, mida suurem on seal uusarenduste osakaal, seda olulisem on pankade roll turu tegeliku mõjutajana. Vähese tehinguaktiivsusega maakondades on pankade roll marginaalne, kuid eelkõige Harju maakonnas on pangad tõsised turutegijad. Kõigele vaatamata hetkel eluasemelaenu ikka saab, mida näitab ka käesoleva aasta esimeste kuude statistika, et erinevatel kuudel võivad küll olla teatavad kõikumised, kuid kokkuvõttes midagi kardinaalset turul juhtunud pole ja koduostjad teevad tehinguid rahuliku südamega edasi.

7 tähelepanekut 2016 kinnisvara-aastast

Riik püüdis anda endast parima, aga välja kukkus nagu alati
Riiklike üürimajade teemale kulutati trükimusta ja eetriaega koguses, mis vaigistas hulk teisi ning sugugi mitte vähemtähtsaid küsimusi. Ideel jumet justkui on, aga kohmakas kommunikatsioon tekitas tõsise vastasseisu. Riiklik soov ja seaduse muudatused vähendada bürokraatiat ehitustegevuses ning lihtsustada ja kiirendada erinevaid menetlusvorme on päädinud vähemalt pealinnas olukorraga, kus arendajad on nõutud ega saa aru, et kohaliku omavalitsuse tasandil oleks midagi muutunud.

Vastuolud tarbijateadlikkuses
Kasvas nii nende inimeste hulk, kes olid teadlikud oma õigustest ja ajasid vajadusel juuksekarva lõhki kui ka nende inimeste arv, kes õigustest ja kohustustest teadlikud pole, kuid sellele vaatamata segasid hoogsalt vett ja andsid juristidele tööd. Astusime sammu lähemale USA tüüpi ühiskonnale, kus võimalust haistes hakatakse rõõmuga kohtuuksi kulutama ja nõudeid esitama, vajadusel (sotsiaal) meediat kasutades.

Nutilahendused ei jõudnud massidesse
Jah, me näeme, et nii vanade kui uute majade katustele on järjest enam tulnud päikesepaneele. Järjest enam kohtame välisuksi, mida saab avada kaardiga ning inimeste hulk, kes panevad telefoni teel saunaahju tööle, muudkui kasvab. Aga massidesse nutikodu lahendused pole veel jõudnud, seda nii rahalistel põhjustel kui ka ettevaatliku suhtumise pärast elektrooniliste vahendite töökindlusesse.

Kinnisvarafondide edukus
Olemasolevad kinnisvarafondid näitasid väga häid tulemusi, mistõttu pole imestatav, et fonde, mis investeerivad ärikinnisvarasse ja metsandusse, tuli veelgi juurde. Korraliku rahavooga kinnisvara on kuum kaup nii fondide kui ka üksikinvestorite jaoks. Järjekord investoritest stabiilse rahavooga kinnisvarale on pikem kui oli inimeste arv, kes soovisid lõppenud aastal presidendiks saada.

Tallinna korteriturg rokkis, muu Eesti vaatas kurvalt pealt
Tehingute arv stabiliseerus aasta lõpuks 800 tehingu tasemele ühes kuus ning korterite hinnad kasvasid Tallinnas aastas ligimale 10 %, jõudes väga lähedale buumiaegsele rekordhinnale. Statistiline hinnakasv oli pisut ootamatu, kuid ostuklientide huvi uusarenduste vastu püsis läbi aasta piisavalt kõrgel tasemel, mis tegi märkimisväärse hinnatõusu siiski võimalikuks.

Kutsetunnistused järjest enam au sisse
Piisavat kutsekvalifikatsiooni tõestavad eksamid nii kinnisvaramaaklerite kui hindajate jaoks näitasid suurt huvi ja osavõttu. Kinnisvara hindamise puhul on ilma kutsetunnistuseta hindajad sundseisus, sest 2016. aastal jõustunud määrus võimaldab 2017. aasta 21. märtsist tegutseda hindajana vaid kutsetunnistuse olemasolul. Seega on hindamise valdkonnas riiklik nõue ühene ja turg uuest aastast veelgi enam korrastunud. Maaklerteenuse osas kahjuks väliseid nõudeid ei lisandunud ja osalised saavad vaid loota klientide teadlikkuse ja nõudlikkuse kasvu peale.

Taksojuhid jälle kinnisvaraturul, seekord ühisrahastuse kaudu
Kui buumi ajal osalesid taksojuhid kinnisvaraturul otseselt, ostes kortereid diivanitest väljapurskava laenuraha abil, siis nüüd on nad jõudnud turule tagasi kaudselt. Ühisrahastuse investeeringud arendusprojektidesse meelitavad oma tootluse numbritega noori ja vanu, rikkaid ja vähem rikkaid. Pangad vaatavad toimuvat mõnevõrra morni pilguga, kuid seni on kõik ülejäänud rõõmsad.

Inspireeriv investeering neorenessanssi

Postitaja: Domus Kinnisvara @ 05.12.2016 09:12; kategooriad: Domus, Kinnisvaraturg
Sildid: , , , ,
Kommenteeri artiklit siit

_mg_6271Otse vanalinna südames, Lai 9 asub imelise siseõuega romantiline aadlielamu, Engelhardti maja, mille salongidest ja saalidest sündinud uhked korterid ootavad uusi omanikke. Aukartustäratavalt pika ajalooga kinnistu asub Suur-Kloostri ja Laia tänava vahel. Avarad ja omanäolised ainult 16 korterit asuvad kolmes hoones, mis paiknevad ümber kauni kujundusega siseõue, kus asub eraldi autoparkla ja vaba aja ning -iluaed.

Imeline salaaed – oaas keset pealinna

Sisenedes avarasse hoovi läbi Laia tänava poolse maja väravakäigu imposantse sepisvärava, avaneb silmale imeline salaõu, mille  aktsendiks on vana kastanipuu. Kahel pool õue kõrguvad kunagise aadlipalee endised tiibhooned – tänased kortermajad. Seisatades iidse kastani all keset imelist õue, kuhu tänavamelu ja ilmakära ei kostu, tekib muust maailmast täieliku eraldatuse tunne, sest iidsete müüride ja värava taga käib vanalinna tavapärane sagin, melu ja argipäev ikka edasi – munakivisillutisel vuravad autod, kõnniteedel liiguvad inimesed, kusagilt eemalt kostub vaikne muusika… Kuid kõik see jääb Engelhardti maja väravate ja müüride taha. Imelises aias kuuleb kõrv vaid linnulaulu ja silm näeb iidsete müüride kohal kõrguvaid kirikukupleid sinise taeva taustal … siin võib tõesti unustada, et oled pealinna südames keset turiste ja moosekante täis vanalinna!

Läbi kogu õue looklevad teerajad mustrisse laotud kiviringidega. Sisehoovi kujunduslahendus jaotab õue erinevateks osadeks, mis on omavahel ühenduses ja seotud, kuid erinevate funktsioonidega: majandusala, veinikelder/grillimisterrass ja vaba aja õu.
Sisehoovis on säilitatud kogu olemasolev haljastus – maakivist müüridega veinikeldri terrassiesist valvab igihaljas elupuu, garaažide seintel looklevad viinaväädid ja vaba aja alal kõrgub iidne kastanipuu. Juurde on istutatud õitsvaid püsikuid, n-ö „vana aia lilli“ ning erinevaid okaspuuvorme. Püsilillede ja okspuuvormide kooslus loob võimaluse nautida suvisel ajal õiteilu ja talvisel ajal rohelust.

Ajastutruud unikaalsed korterid

Kõik elegantsed korterid on kujundatud ja viimistletud ajastustiilis ja vastavalt iga korteri sisekujundusprojektile. Viimistlusmaterjalid ja kujunduselemendid on valitud vastavalt korteris säilinud ja restaureeritud ehitusdetailidele ja ajaloolistele joonistele nii oskuslikult, et koos väärika ehitisega on taastatud ka  endise aadlielamu paremate päevade hiilgus. Tulemuseks on iga korteri tugev omapära ning erinevus teistest sama maja korteritest – igas kodus on erinev nii parketi laotus kui ka materjal, põrandaliistude kuju ning kõrgus, laekarniiside disain, siseuste tahveldus, ukselinkide ja kremoonide stiil, seinte põhi- ja aktsentvärvide spekter, sanitaartehnika ja keraamiliste plaatide valik. Kõik viimistluseks ja kujunduseks valitud materjalid on eksklusiivsed ja sobivad ajaloolisesse atmosfääri.

Unikaalsetes ja tugeva eripäraga korterites on restaureeritud ja eksponeeritud kõik ehituse käigus esile tulnud ajaloolised ehitusdetailid ja -konstruktsioonid – peamajas neorenessansiajastust pärit  seinapaneelid, kassett- ja talalaed, vanad ahjud, fragmendid müüritreppidest, raidpiirded, sillused jms. Tiibhoonetes on kujunduselemente samuti mitmest stiiliperioodist – baroksed ja klassitsistlikud uksed, treitud balustritega puutrepid, talalaed ja raidkividetailid.

Engelhardti maja väärikas ajalugu

Lai tn 9 hoone on üks vormipuhtamaid neorenessanss-stiilis ehitisi Tallinnas, mille vanemad konstruktsioonid pärinevad keskajast. 14. sajandi alguses oli kinnistul puithoonestus – elumaja ja hobusetall, mis 15. sajandil asendati suure paekivielamu, aidahoone ja väikemajaga – selline hoonestus püsis kuni 18. sajandi lõpuni.
Varasem kujutis Lai 9 fassaadist pärineb aastast 1825, kus hoonel on varaklassitsistlik ilme – kahekorruseline, madala mezzaninokorruse, kõrge kelpkatuse ja  keskrisaliidi laiuse rõduga aadlielamu sarnanes naabermajaga Lai tn 5 (täna Nukuteater). Koos  teiste elegantsete klassitsistlike naabermajadega andsid need hooned 19. sajandi Laia tänava ülaosale moodsa ja suurlinliku ilme.

Lai tn 9 tänavapoolse maja tänapäevast ilmet seostatakse omanikevahetusega aastal 1791, mil kinnistu läks Stackelbergide suguvõsa valdusesse. See kuulus neile kuni riigistamiseni 1940. aastal.
Hoone radikaalse kosmeetilise uuenduse arhitektiks sai baltisaksa päritolu Alexander Rudolf von Engelhardt. Peafassaadi uus arhitektuurne lahendus lähtub Firenze Palazzo Strozzi eeskujust – fassaadi kujundavad krohvrustika, ümarkaarsed aknad ning räästajoone konsoolkarniisi ilmestavad astmikfrontoon ja vapitahvlit hoidvad greifid.

Lai tänav on üks Tallinna vanalinna vanemaid tänavaid, mis ürikutes üles tähendatud juba aastal 1314. Tänav algab Toompea jalamilt ja suundub paralleelselt Pika tänavaga Tallinna lahe suunas. Keskaegses Tallinnas oli Lai tänav üks põhitänavaid ja oma nime on ta saanud õigustatult, sest ta on tõepoolest lai tänav ka kaasaegses linnaruumis.

Artikkel ilmus esmakordselt kinnisvaraajakirjas IMMO.

www.Lai9.ee

Siiri_Maask_suur

SIIRI MAASK

Domus Kinnisvara Tallinna maakler

Kinnisvaratsükkel on jõudnud järgmisse etappi

Tuntud laulusõnad ütlevad, et jälle algab kõik, algab uuesti, kõik on jälle nii, nagu ennegi. Kinnisvaraturg liigub teatavasti tsüklitena, tuntuim näide on ajast aega korduvad kinnisvarahinna tõusud ja langused. Kuid teatavad mustrid ja tsüklid ei ole iseloomulikud ainult kinnisvara hinnale ja tehingute arvule.

Uute eluruumide ehitamine on päevakajaline näide selle kohta, kuidas kõik algab uuesti. On igati arusaadav ja põhjendatud, et pärast kinnisvarakriisi end kogunud arendajad hakkasid esmalt ehitama optimaalse suurusega kortermaju kesklinna piirkonda. Olgu kohe lisatud, et nüüd ja edaspidi käib jutt eelkõige Tallinna/Harjumaa näitel. 2015. aastaks oli selge, et kesklinna piirkonnas on ülepakkumise hõngu, seda eriti suuremate korterite ja üle 200 000 euroses hinnaklassis. Turg reageeris suhteliselt kiirelt ja nii kerkisid uued kortermajad juba äärelinna. Aktiivne tegutsemine käis nii Lasnamäel, Mustamäel kui ka Haaberstis. Ostjad vaatasid, et äärelinnas saab korteri ligikaudu kaks korda odavamalt kätte, pakkisid kotid ja on 80 000 eurot maksvas kahetoalises korteris endaga rahul.

Tänavune märksõna: äärelinnastumine

Äärelinnastumist võibki nimetada käesoleva aasta kinnisvaraturu märksõnaks. Aga kuna kõik on jälle nii, nagu ennegi, siis on äärelinna kortermajade projektide edu kasvatanud arendajate julgust ja tegutsemisraadius on liikunud veelgi kaugemale. Uued projektid on käivitatud Sauel, Keilas, Kiilis, Jüris ja teistes lähivaldades. Omapärase tõigana võib välja tuua, et kui kortermajade ehitamine liikus südalinnast äärelinna, siis oli hindade langemine selge ja ostja rahakotile rõõmu tegev, kuid äärelinnast lähivaldadesse liikumine ei ole enam märkimisväärset hinnamuutust kaasa toonud. Üksikud projektid küll müüvad selgelt hinda, kuid sageli pole vahet, kas ostad korteri Mustamäele või sellest 20 km kaugusel asuvasse uusarendusse. Kui mõni arendaja ka tahaks kinnisvaraturul „säästumarketit“ teha, siis tuleb ehitushind vastu ning arendajal on kivisein ees, kust läbi minna pole kuidagi võimalik. Ostja aga rõõmustab, tema valikuvõimalused on oluliselt laienenud, nagu ka pakutav arhitektuur, siseviimistlus ja energiatõhusus.

Ring ei ole veel täis saanud

Kui kortermajade ehitus on end käima tõmmanud nagu tubli poliitik „Foorumi“ telesaates, siis kinnisvaraturu tsüklite kohaselt järgnevad kortermajadele investeeringud maade ja majade turule. Ühe- ja paarikaupa ning mikroarendusi ühepereelamute sektoris on mõistagi juba aastaid tehtud, kuid kortermajade jõudmine lähivaldadesse on kindel märk sellest, et kohe paisub pärmina madaltiheda hoonestuse turg ning uued elurajoonid ümber Tallinna on tõsiasi.

Kui kesklinnas on hulgakaupa valida 200 000–300 000 eurot maksvaid kortereid, siis on aja küsimus, mil kohanev ja kiirelt reageeriv turg pakub samas hinnaklassis välja eramajad. Kui mõned aastad tagasi võistlesid kesklinna lukskorterid pigem omavahel, siis nüüd on neile vääriliseks konkurendiks tulnud samas hinnas soliidsed eramud. Paanikaks pole mingit põhjust ja turu ülekuumenemise trummi ei pea taguma, selline tsüklite kulgemine oli oodatud. Paralleele kümmekond aastat tagasi toimunud kinnisvarabuumiga võib meelevaldselt muidugi vedada, kuid üks-ühele pole midagi võrreldavat. Kui toona tähendas uus elurajoon valdavalt detailplaneeringuga (põllu)maad, kuhu pääses läbi porimülgaste, siis praegu on enamik uutest elurajoonidest asfalteeritud teede ja toimivate tehnovõrkudega. Targemaks ja kogemuse võrra rikkamaks on saanud nii kohaliku omavalitsuse töötajad, arendajad kui ka kliendid.

Ja ühel hetkel jõuab tsükkel jälle niikaugele, et uusarendus keskendub vaid Tallinna kesklinna kortermajadele. Sinna on aga veel jupp maad minna ja seniks nautigem hetke, mil peosaalis vilguvad värvilised tuled.

Artikkel ilmus esmakordselt kinnisvaraajakirjas IMMO.

Nõmmeliiva Kodud loovad mõnusa tunde

no%cc%83mmeliivaJärve Selveri vahetusläheduses, hubasust loovate mändide all asub Nõmmeliiva Kodud. Suurele kinnistule on ehitatud üksteisest piisavalt kaugele kolm korterelamut. See on ideaalne kodukoht vaikust hindavale inimesele. Asudes  eemal suurtest teedest on kõik siiski mugavalt käe-jala juures.

 

Hinnatud vaikne ja roheline piirkond

Nõmme on hinnatud elamupiirkond oma rohelise ümbruskonna, metsateede ja terviseradadega, võimalusega alustada sportimist otse kodust. Nõmmeliiva majade vaheline ala on kauni haljastusega, mida täiustatakse noorte puude ja põõsastega. Privaatne kinnistu on piiratud aiaga ning mõeldes peredele ei puudu siit ka laste mänguväljakud. See on koht, kus lastel on hea ja turvaline üles kasvada.

Suured kolmetoalised korterid

Mõeldes peredele on Nõmmeliival eriliselt suured 3-toalised korterid suurusega 88-92 ruutmeetrit. Väga hästi läbimõeldud planeering koos suurte akendega loob õdusa tunde. Enamus korterites on suured rõdud või terrassid ning mõnusad männimetsa vaated. Saab nautida kohvi hommikuterrassil  või hoida lastel silm peal õhtuterrassil. See on kodu, mis loob mõnusa tunde.

www.nommeliiva.ee