Üürimajad tulevad ka ilma riikliku sekkumiseta

Meile võivad Urve Palo ja sotsiaaldemokraadid meeldida või mitte meeldida, aga üürimajade populariseerimise eest võib ministrile küll keskmise suurusega ausamba püstitada. Üürimajadest räägiti ja äriplaane koostati muidugi ka enne, kui proua Palo ministriks sai ja sotsid riigipiruka juurde pääsesid. Samas aga sellist tähelepanu ja kirgi ei oleks eales tekkinud, kui sotsid poleks riiklike üürimajade projektiga välja tulnud. Ootamatu idee riigi sekkumisest kinnisvaraturule sünnitas mitmeid emotsionaalseid sõnavõtte ja puudutas paljude hingekeeli, aga pani ka erasektori finantsjuhid senisest kiiremini tööle ja üürimajade tasuvusarvutusi tegema. Skeptik ilmselt ütleks vastu, et Palo sõnavõtud ja seisukohad ning kinnisvaraturu arengukõver lihtsalt sattusid kokku ja Palo teeneid üürimajade käivitajana ei maksa ülehinnata. Igatahes täna oleme olukorras, kus pikki aastaid räägitud üürimajade tulek on fakt. LHV on sellest ajakirjanduse kaudu teada andnud, kuid veel rohkem projekte on ettevalmistuse faasis ettevõtjate poolt, kes pressiteateid varajases staadiumis esitama ei pea. Aga küll neid peagi hakkab tulema, sest üürimaju juba ehitatakse ning veel rohkem projekteeritakse.

Erasektor pole ainus, kelle seas sotside tegevus on tähelepanu tekitanud ja paraku negatiivses võtmes. Ardo Hansson rääkis hiljuti, et praegu on valitsussektori investeeringute kasv kontsentreeritud ehitussektorisse, samuti on ehitussektoril kõige suuremad ootused tööhõivele. Eesti Panga president lisas, et ehitussektor on ülekuumenemise lävel ja riik peaks seda teiste sektorite ning eraettevõtjate säästmiseks jahutama oma tellimuste tagasitõmbamisega. Mida arvab aga Palo ja valitsus selle kohta? Eraldab kohalikele omavalitsustele uute üürimajade ehitamiseks või vanade renoveerimiseks 60 miljonit eurot. Ikka kellu ja betooniga majandust elavdama, tulevikku panustama ja riiklikku arengut tagama.

Urve Palo on öelnud, et kui riik midagi ei tee, siis asjad ei liigu. Julge väide. Aga kas mitte üürimajade temaatika puhul ei võiks jäädagi nii, et riigi ja sotside panus „tegemisse“ lõpeb sellega, et nad algatasid aktiivse diskussiooni ja andsid investeeringute tegemise edasi erasektori kätesse? Liberaalina arvan, et riigil pole vaja tegeleda kinnisvara arendustegevustega ja sekkuda majandusse seal, kus seda vaja pole. Küllap on Palo nii mõnelegi meelde tuletanud tõsiasja, et nõudlus üürikorterite järele on Eestis olemas ning ainuüksi selle eest tuleb ministrile tänusõnad öelda. Aga siit edasi saab erasektor juba ise hakkama, raha vedeleb nii era kui juriidiliste isikute, aga ka pensionifondide kontodel, mis kõik ootavad pikaajaliste investeeringutele järele. Üürimajade vahel saavad huvilised juba õige peagi suuremaid valikuid teha.

7 tähelepanekut 2016 kinnisvara-aastast

Riik püüdis anda endast parima, aga välja kukkus nagu alati
Riiklike üürimajade teemale kulutati trükimusta ja eetriaega koguses, mis vaigistas hulk teisi ning sugugi mitte vähemtähtsaid küsimusi. Ideel jumet justkui on, aga kohmakas kommunikatsioon tekitas tõsise vastasseisu. Riiklik soov ja seaduse muudatused vähendada bürokraatiat ehitustegevuses ning lihtsustada ja kiirendada erinevaid menetlusvorme on päädinud vähemalt pealinnas olukorraga, kus arendajad on nõutud ega saa aru, et kohaliku omavalitsuse tasandil oleks midagi muutunud.

Vastuolud tarbijateadlikkuses
Kasvas nii nende inimeste hulk, kes olid teadlikud oma õigustest ja ajasid vajadusel juuksekarva lõhki kui ka nende inimeste arv, kes õigustest ja kohustustest teadlikud pole, kuid sellele vaatamata segasid hoogsalt vett ja andsid juristidele tööd. Astusime sammu lähemale USA tüüpi ühiskonnale, kus võimalust haistes hakatakse rõõmuga kohtuuksi kulutama ja nõudeid esitama, vajadusel (sotsiaal) meediat kasutades.

Nutilahendused ei jõudnud massidesse
Jah, me näeme, et nii vanade kui uute majade katustele on järjest enam tulnud päikesepaneele. Järjest enam kohtame välisuksi, mida saab avada kaardiga ning inimeste hulk, kes panevad telefoni teel saunaahju tööle, muudkui kasvab. Aga massidesse nutikodu lahendused pole veel jõudnud, seda nii rahalistel põhjustel kui ka ettevaatliku suhtumise pärast elektrooniliste vahendite töökindlusesse.

Kinnisvarafondide edukus
Olemasolevad kinnisvarafondid näitasid väga häid tulemusi, mistõttu pole imestatav, et fonde, mis investeerivad ärikinnisvarasse ja metsandusse, tuli veelgi juurde. Korraliku rahavooga kinnisvara on kuum kaup nii fondide kui ka üksikinvestorite jaoks. Järjekord investoritest stabiilse rahavooga kinnisvarale on pikem kui oli inimeste arv, kes soovisid lõppenud aastal presidendiks saada.

Tallinna korteriturg rokkis, muu Eesti vaatas kurvalt pealt
Tehingute arv stabiliseerus aasta lõpuks 800 tehingu tasemele ühes kuus ning korterite hinnad kasvasid Tallinnas aastas ligimale 10 %, jõudes väga lähedale buumiaegsele rekordhinnale. Statistiline hinnakasv oli pisut ootamatu, kuid ostuklientide huvi uusarenduste vastu püsis läbi aasta piisavalt kõrgel tasemel, mis tegi märkimisväärse hinnatõusu siiski võimalikuks.

Kutsetunnistused järjest enam au sisse
Piisavat kutsekvalifikatsiooni tõestavad eksamid nii kinnisvaramaaklerite kui hindajate jaoks näitasid suurt huvi ja osavõttu. Kinnisvara hindamise puhul on ilma kutsetunnistuseta hindajad sundseisus, sest 2016. aastal jõustunud määrus võimaldab 2017. aasta 21. märtsist tegutseda hindajana vaid kutsetunnistuse olemasolul. Seega on hindamise valdkonnas riiklik nõue ühene ja turg uuest aastast veelgi enam korrastunud. Maaklerteenuse osas kahjuks väliseid nõudeid ei lisandunud ja osalised saavad vaid loota klientide teadlikkuse ja nõudlikkuse kasvu peale.

Taksojuhid jälle kinnisvaraturul, seekord ühisrahastuse kaudu
Kui buumi ajal osalesid taksojuhid kinnisvaraturul otseselt, ostes kortereid diivanitest väljapurskava laenuraha abil, siis nüüd on nad jõudnud turule tagasi kaudselt. Ühisrahastuse investeeringud arendusprojektidesse meelitavad oma tootluse numbritega noori ja vanu, rikkaid ja vähem rikkaid. Pangad vaatavad toimuvat mõnevõrra morni pilguga, kuid seni on kõik ülejäänud rõõmsad.

KUHU LIIGUB EESTI KINNISVARATURG?

2. osa: Omanikud vs üürnikud!

Juba tasapisi unustusehõlma vajuva kinnisvarakriisi üks tulemus oli see, et paljud jäid ilma oma kodu omaniku staatusest ning veelgi enamad mõistsid teravalt, et kodu omamisega kaasnevad lisaks rõõmudele ka kohustused. Paljudel ei ole võimalik olla kodu omanik ning uus pealetulev põlvkond hindab tihti vabadust valida ülemaks omanikustaatusega kaasnevast stabiilsusest. Sovjeti aegne sissejuurdunud harjumus olla paikne annab noorte meeltes koha üle EL vaba tööjõu liikumise põhimõtetele. See kõik tähendab omaniku staatuse marginaliseerumist ning aktiivsemat üüriturgu.

Sisuliselt ei ole Eesti selleks täna valmis ning reaalses elus on kinnisvaraturu võimalused põhjendamatult piiratud. Kuigi üürimajade järele on selgelt nõudlus olemas, on saanud selle mõttega efektiivses mastaabis ent mõneski muus mõttes ebaefektiivselt mängida üksnes Tallinna Linnavalitsus Raadikul. Üürisuhteid reguleeriv seadusandlus eksleb endiselt omandireformi aegses „metsikus läänes“, mistõttu seaduseandja hinnangul nõrgemaks peetav üürnik on tegelikult suhte tugevam pool ning üürileandja peab oma õiguseid ning majandustegevust kaitsma lubatud ja lubamatu piiril tegutsedes. Ent mida aeg edasi, seda teadlikumaks muutub Eesti inimene ning seda teravamaks tegelikult konflikt üürniku ja üürileandja vahel.

Üürisuhete ümberdefineerimise vajadus saab olema üks suurem muudatus pikas perspektiivis. See võimaldaks hakata kinnisvaraettevõtetel pakkuma teenuseid, mida täna juba vaja on. Üürituru maht võiks kasvada kuni ca 3 korda, muutes majanduse ühest küljest paindlikumaks ja teisalt stabiilsemaks. Spekuleerime mõttega, et ca 1/3 kinnisvaraturust võiks olla üüriturg, mis on koondunud suurematesse portfellidesse, kus kõik investeerimisotsused on tehtud kainelt kaalutledes ning pikaajalist stabiilset rahavoogu silmas pidades. Sellised portfellid on märksa immuunsemad turuhinna kõikumistele, mis omakorda osakaalu arvestades tasandab kogu turu kõikumisi. Ehk siis mõttetut rabelemist jääb elukondliku kinnisvara sektoris palju vähemaks. Ja ilmselt pole vaja nimetada, et tõsiseltvõetavad kinnisvaraettevõtted ei saa lubada endale maksude „optimeerimist“ selliselt, nagu seda eraisikust üürileandjad tihtipeale kipuvad tegema. Mõni majandusliku mõtlemisega erakond võiks sellest teha oma valimisloosungi 2015 aasta Riigikogu valimistel.

Seejuures tahaksin juba eos hoiatada selle eest, et avalik sektor võtab endale peamise elluviija rolli. Avaliku sektori – olgu see siis riik või võimekas kohalik omavalitsus – ülesandeks on eelkõige luua tingimused selleks, et turg saaks normaalselt toimida. Kui avalik sektor hakkab ise looma oma üürimajade portfelli (milleks nii Riigi Kinnisvara AS kui ka Tallinna linn kahtlemata võimelised oleks) saame näha kuidas maksumaksjal tuleb lõpuks kinni maksta nii tõelise peremehetunde puudumine kui ka läbimõtlemata investeerimisotsused. Täna oleks vaja hakata ette valmistama motiveerivat investeerimiskeskkonda, mis annab võimaluse erainvestoritele turu ootustele vastavate üürimajade projektidega alustada. Toimiv turg ja konkurents suudab kindlasti paremini pakutavaid hindu ja kvaliteeti kontrollida, kui ametnikud.