„PENSIONIKORTERID“ – Moskva tee
Ei ole midagi uut siin päikese all. Mäletatavasti on Eestis kombeks, et enne kohalikke valimisi suureneb ühes või teises piirkonnas elanike arv drastiliselt. Ühte korterisse kirjutatakse sisse 10-20-30-40-jne valijat, kes siis kõik seal mõnda aega oma igapäevast elu „elavad“. Nüüd juhtusin lugema analoogilisest protsessist Moskvas. Tehnilise poole pealt küll mõnevõrra erinev, kuid siiski kahtlemata huvitav protsess ka kinnisvaraturu mõttes.
Nimelt meelitab Moskva linna poolt pensionäridele pakuv toetuste süsteem sinna elanikuna registreeruma ka naaberpiirkondade pensionäre. Põhjus igati arusaadav – kui keskmine pension Venemaa erinevates piirkondades on ca 5200 – 8900 rubla, siis Moskva linnavõimud on andnud välja lubaduse maksta mitte vähem, kui 11 000 rubla. Lubadus on suures osas ka praktiliselt teoks saanud. Mitmekümneprotsendine pensioni kasv justkui maast leitud?
Päris nii lihtne see siiski pole. Kui Eestis piisab elanikuks registreerimiseks vaid üürilepingust, siis Moskvas on vaja olla pensionilisa saamiseks kinnisvara omanik. Just seetõttu on kinnisvaraandmebaasides üle 800 erineva pakkumise Moskvas justnimelt pensionäridele suunatud (üldise pakkumise mahu juures on see siiski piisk meres). Eelkõige on tegemist kinnisvara osa ostmisega ehk siis analoogiline meil kasutuses olevale kaasomandi mõistele. Pakkumiste põhjal on minimaalseks investeeringuks ca 85 000 rubla.
Nii ongi tekkinud olukord, kus mõnel väikesel korteril on üle 100 omaniku (kaasomanike vaheliste suhete haldamine võib olla muidugi paras naljanumber). Selline „kummist korterite“ tekkimine ei ole jäänud märkamatuks ka seadusandjale ning riigiduumale on juba möödunud aastal antud menetlusse õigusakti eelnõu, mis peaks seadma miinimumnõuded kaasomandi suurusele. Eelnõu kohaselt sõltub omandi suurus korteri üldpinnast, kuid üldjuhul on see arvestusega 10 m2 ühe kaasomaniku kohta.
Millised võiks olla sellest õppetund Eestile? Eelkõige kindlasti see, et igasugune üldiste soodustuste pakkumine selle asemel, et aidata ainult konkreetselt neid, kes abi vajavad (nt maamaksu kaotamine kogu kohaliku omavalitsuse territooriumil versus maamaksusoodustuse andmine raskustesse sattunud inimestele), tekitab moonutusi. Tõenäoliselt on nendel moonutustel lisaks lühiajalistele ka pikaajalised mõjud. Kujutagem ette, kui pensionisoodustuse tõttu hakkaksid pensionärid ühte kohalikku omavalitsusse kokku koonduma? Tõenäoliselt kurnaks see piirkonna eelarvet ning kahjustaks pikemas perspektiivis inveteerimisvõimaluste kahanemise tõttu selle piirkonna konkurentsivõimet. Meenutagem kasvõi majandusgeograafia klassikat – maakondade vahelist „võistlust“ USA-s autogigantidele maksusoodustuste pakkumisel tehaste meelitamiseks oma maakonda. Tänaseks on tehased suletud, maastikud rikutud ning avanenud uued võimalused filmile Stalker järje väntamiseks.