Hinnakriisis kannatavad vähem Rae valla korterid

Kodu ostmine ei ole investeering selle majanduslikus tähenduses. See on investeering parematesse elamistingimustesse, väiksematesse küttearvetesse, tõhusamasse sisekliimasse, õnnelikesse peresuhetesse jms. Kes tahab korralikke intresse teenida oma vaevaga kogutud rahalt, selle jaoks on olemas kindlasti paremaid investeerimisobjekte kui kodu ost. Sellele vaatama on kinnisvara, kui ühe vara liigi väärtuse kasv ajas kenaks boonuseks inimeste jaoks, kes on ostnud omale kodu. Tuleb tõdeda, et pragmaatilist suhtumist on aegade jooksul kinnisvaraturule juurde tulnud ja märkmisväärne osa ostjatest mõtleb sellele, kui palju ostetav objekt võiks väärt olla tulevikus. 90-ndatel polnud mingi ime, kui keegi viimistles oma Lasnamäe avara korteri kristallide ja punase puiduga, mõtlemata sellele, et tehtud investeering ei too eales tagasi seda rahapaigutust. Kellel raha oli, see elas hetkes ja ei mõelnud tuleviku müügist saadavale rahale. Tänaseks on mõned elu õppetunnid läbitud ja rahanduslikku kirjaoskust kõvasti juurde õpitud. Eesti kinnisvaraturul on piisavalt ajalugu olemas, et saame vaadelda mõnevõrra laiemalt, kuidas on hinnad käitunud ja kui õnnestunud kodu ostu vara väärtuse püsimise mõistes on keegi teinud.

Kümmekond aastat tagasi toimunud kinnisvarakriis näitas selgelt ära, et kuigi kukkumine oli korralik kõikjal, siis teatud piirkonnad ja tehinguobjektid pidasid üleüldises kaoses paremini vastu. Adekvaatsema ülevaate saame, kui võrdleme omavahel korteriomandite hinna kukkumist Tallinnas ja selle lähiümbruses. Huvitavaid leide võiks kindlasti leida ka mujalt Eestist, näiteks Kohtla-Järvelt või Valgamaalt, aga tõetruuma võrdluspildi saab kätte kõrgema tehinguaktiivsusega piirkondadest, mis omavahel lähestikku. Võrdluse aluseks sai võetud esmalt aasta 2007, mis oli kogu kinnisvarabuumi tipuaasta ning aasta 2009, mil hinnad olid viimase kümnendi kõige madalamal tasemel. Lühikokkuvõte ütleb seda, et hinnad langesid Tallinnas ja teda ümbritsevates valdades kahe aastaga 43-55 protsenti. Tallinna enda korteriomandite hinnad kukkusid ca 50 protsenti, jäädes antud edetabelis pigem keskmike hulka. Kõige rohkem kukkusid hinnad Jõelähtmes ja kõige vähem, 43 protsenti, Rae vallas. Seega pidasid hinnasurvele kõige paremini vastu Rae vallas asuvad korterid, mille keskmine hind oli 2009. aastal 897 €/m2, mis ühtlasi jäi võrreldavate omavalitsuste hulgas ka kõrgemaks hinnaks. Olgu võrdluseks veel toodud, et Tallinnas langes hind 779 €/m2 tasemele. Igal ostjal on kindlasti mitmeid kriteeriume, mille alusel ta oma ostuotsuse teeb, kuid tark oleks mitte ära unustada seda, kuidas vara hind muutub kriiside perioodil. Ei või iial teada, milliseid keerdkäike elu teeb ja mis perioodil on keegi sunnitud oma kodu müüma. Põhjused võivad olla väga isiklikud, kuid möödunud kriis näitas ka seda, et kus hinnad väga palju kukkusid ja panga tagatisväärtus liigselt kahanes, seal aktiviseerusid ka pangad ning hakkasid lisatagatisi nõudma. Niisiis ei ole vara väärtuse kahanemine sugugi vähetähtis ja võib sügavates majanduskriisides mõjutada meid arvatust enam.

Saunaga eluruumid asuvad veekogude lähistel

Postitaja: Raul Reino @ 24.11.2010 10:33; kategooriad: Kinnisvaraturg, Varia
Sildid: , , , ,
Kommenteeri artiklit siit

Tartu Ülikooli geograafia osakonna professor Rein Ahas avaldas hiljuti regionaalse pendelrändeuuringu kokkuvõtte, kus puutumata ei jää ka kinnisvaraturg. Põnevaid järeldusi sisaldav uuring toob näiteks ära, milline on saunaga eluruumide osatähtsus omavalitsuse eluruumide arvust. Erinevalt paljudest teistest uuringutest, kus kõrgemad näitajad on kogunenud Tallinna, Tartu ja Pärnu sarnaste tõmbekeskuste ümber, siis saunaga eluruumide osatähtsuse osas võidutsevad Eesti äärealad. Regioonidest elavad kõige saunasõbralikumad inimesed Kagu-Eestis, millele järgnevad Saaremaa, Hiiumaa ning mõnevõrra üllatuslikuna ka Ida-Eesti. Kaarti vaadates torkab koheselt silma, et saunaga eluruumid on koondunud rohkem 1) hajeasustusega piirkondadesse ja 2) veekogude lähedale. Üldpilt on selles mõttes loogiline, et regionaalsetes keskustes on korrusmajade osatähtus suur ja enamus korterites sauna puudumise tõttu muutub saunade osatähtsus kogu eluruumides väiksemaks. Kõige suurema saunade osatähtsusega paigad jäävadki vahetult veekogude kõrvale ja esiviisikusse kuuluvad Sõrve säär Saaremaal, Kihnu saar, Mustvee ja Kallaste kant Peipsi ääres, Värska ümbruse piirkond ja ka Piirissaare. Nendes piirkondades on saunaga eluruumide osatähtus üle 70 %. Just Peipsi ümbruse piirkonda võibki nimetada Eesti kõige „kuumemaks“ saunapiirkonnaks.

Statistikaameti 2000.a. rahva ja eluruumide loendus vaid toetab eelpool öeldut. Kui üldiselt on linnakorterid olmemugavustega (veevärk, soe vesi, vann, veeklosett, keskküte) paremini varustatud kui eelmise sajandi esimesel poolel ehitatud pereelamud valdades, siis vaid sauna puhul on asi vastupidine. Nimelt kui linnades on saun olemas vaid 10 %-l rahvastikust, siis valdades on see protsent 39. Peamiseks põhjuseks on siingi eluruumi tüübi erinevus linnades ja valdades.