Hall metallik Octavia domineerib ka kinnisvaraturul

Kui lugeda Domus Kinnisvara igakuiste turuanalüüside uusarenduste lõiku, siis tehingute arvu osas paistavad Tallinna linnas välja sellised tänavad nagu Sinimäe, Astangu, Pöörise, Kuklase, Kadaka, Paepargi jms. Need on kohad, kus käesoleval aastal on vormistatud kõige enam tehinguid uute korteritega. Kõlab lausa triviaalsena, kui küsida, et millises Tallinna linnaosas toimub kõige enam tehinguid korteritega? Ikka piirkonnas, mis tundub olevat ka poliitilise valimisvõitluse keskpunkt ehk Lasnamäel.

Statistika kinnitab fakti, mida pealinnas ringi liikuv inimene ka ise silmaga näeb – kraanad ei ole enam ainult kesklinnas. Õigemini tuleb öelda, et kraanad on liikunud kesklinnast äärelinna, kuna nõudlus on liikunud pigem pealinna äärealadele. Loomulikult on kesklinn jätkuvalt atraktiivne piirkond, kus tehakse stabiilselt oma kogus tehinguid ära, kuid suurte korterite kõrge osakaal, soolased hinnad ja uute ostjasgruppide lisandumine on kasvatanud plahvatuslikult äärelinna populaarsust. Uute ostjasgruppide all tuleb mõista Tallinnasse sisserände tagajärjel saabuvaid inimesi teistest maakondadest, kes eelistavad nii finantsilistel, aga ka logistilistel põhjustel enamjaolt äärelinna ja klassikalisi magalapiirkondi. Less is more tähendus on jõudnud laiadesse rahvamassidesse ja nii ongi kinnisvaraturu tõeline hitt täna minimalistliku arhitektuuriga hoone, kus asuvad veel minimalistlikumad korterid. Mida vähem ruutmeetreid, seda parem. Mida lihtsamad lahendused ja mida odavam hind, seda veelgi parem. Ei häiri kedagi ka see, et tulevasi naabreid on 300, peaasi et korter asuks uues ja Tikkurila värvide järgi lõhnavas majas.

Ometigi ei ole see nii kogu aeg olnud. Mäletame hästi, et kui kinnisvaraturg hakkas kriisist välja ronima, siis kõigepealt hakati, küll väikeste eranditega, ehitama butiikmaju ja tegema nn rätseplahendusi. Ehitati põhiliselt 10-20 korterilisi maju ja enamjaolt südalinna piirkonnas. Domineerisid tänavate nimed nagu Adamsoni, Tatari, Wismari, Kaupmehe, Köleri jms. Panus tehti selgelt kohalikele jõukatele, kelle rahakott kriisi ajal väga ei kannatanud ning kes juba uue majandustsükli alguses olid piisavalt nõudlikud ja soovisid kvaliteetset elamist. Piltlikult võib öelda, et kui toona keegi kinnisvaraturul Škodat vaatas, siis ikka Superbi, aga pigem unistati Audide ja Lexuste suunal ning ära ei öeldud ka Lamborghini Gallardost. Oli nõudlust, pakkumine tuli järgi. Latt seati pärast majanduskriisi väga kõrgeks, buumiga pahatihti kaasnenud praakehitust ja odavust kardeti. Võib olla keerati vint ka veidi üle ja nõuded kvaliteedile aeti liigagi kõrgeks, igatahes tänaseks on keskmine standard tunduvalt allapoole tulnud ja nina ei kirtsutata ka uusarendustele peale, kus põrandal laminaatparkett. Praktilisus võidutseb kõikjal, mitte ainult kinnisvaraturul. Võib pigem imestada, et lihtsate ja praktiliste lahenduste tulek kinnisvaraturule sedavõrd kaua aega võttis. Diiselmootoriga Škoda sai eestlastele armsaks juba palju aastaid tagasi, nüüdseks on sarnane mõtteviis jõudnud suure osa korterite ostjaskonna südamesse.

Oh Happy Day – kinnisvaraturg on tasakaalus ja tipuaastad käes

Alates 2011. aastast on Eesti korteritehingute keskmine hind kasvanud aastas keskmiselt 10%. Teada-tuntud on tõsiasi, et selle hinnaralli aluseks on tehingute arvu kasv peamiselt Tallinnas ja Tartus uute, kõrgema hinnaga korteritega. Vähem tähelepanuta ei ole jäänud ka asjaolu, et uusi kortereid ei ostetaks niipalju, kui seda poleks toetanud ühelt poolt järjest suurenev pakkumine, aga teiselt poolt viimaste aastate kiire palgakasv ja rekordilised säästud pankades. Eesti Panga andmetel on alates 2011. aastast palgad tõusnud keskmiselt 6–7% aastas. Seega on palk kasvanud küll vähem kui kinnisvara keskmine hind, kuid sellele vaatamata võib öelda, et kinnisvaraturg on tasakaalus, kuna palga ja kinnisvara hinna suhe on samaväärne. Keskmine brutokuupalk oli 2016. aastal 1146 eurot ja korteriomandite keskmine mediaanhind 1160 eur/m2. Siit tuleb välja ka põhjus, miks me ei saa tänast olukorda kuidagi kinnisvarabuumiks nimetada. Kinnisvarahinnad on küll omajagu kasvanud, aga ka inimeste sissetulekud ja säästud, mistõttu kinnisvara on täna taskukohane paljudele. Buumi kõrghetkel maksis ruutmeeter 1,7 brutokuupalka ja juba toona teati ning räägiti palju sellest, et rusikareegli järgi peab palga ja ruutmeetri hinna suhe olema üks ühele. Aega läks küll omajagu, kuid nüüd on turu tasakaalupunkt käes ja nii mõnegi prognoosi kohaselt võib püsima jääda isegi aastateks. Palgakasv aeglustustub ja kinnisvara jätkuva hinnakasvu peale julgeksid panuseid teha vaid kõige optimistlikud inimesed. Ehitustegevus Tallinnas, Tartus ja Pärnus on küll suhteliselt aktiivne ning mõjutab keskmist hinda ka edaspidi märkimisväärselt, kuid vähemalt Tallinnas on trend liikumas sinnapoole, et kesklinna arenduste asemel käib uute kortermajade püstitamine pigem äärelinna, kus ka madalam hinnatase ning seega surve keskmise hinna jätkuvaks tõusuks pikemas perspektiivis on sellevõrra tagasihoidlikum. Lühiajaliselt võib hüppeid ülespoole veel toimuda, kui ühte kuusse jääb hulga mõne kesklinna või Kadrioru piirkonna korterite notariaalseid vormistusi, kuid pikemaajaliseks hinnatõusuks argumente napib.

Kinnisvaraturg ei saa olla asi omaette, vaid sõltub kogu riigi ja majanduse tervisest. Jätame siinkohal kõrvale globaalsed mõjutegurid, mis on ja jäävad olema niikuinii. Nagu mainitud, siis palga hoogne kasv lähiaastatel pidurdub. Kinnisvara hinnakasvu on toetanud hoogne sisseränne Tartu ja eriti Tallinnasse, mis peaks samuti mõne aasta möödudes tuure maha võtma, kuna sisseränne on korrelatsioonis noorte inimeste osakaaluga rahvastikus. Noorte arv aga hakkab vähenema, kuna laulva revolutsiooni järgsele sündivuse tipule järgnes pikaajaline langus. Elanikkond väheneb ja vananeb ning järelikult on ka ostjaid kinnisvaraturul vähem. Seetõttu võib nõudlus keskpikas perspektiivis elamispindade järele suuremates linnades väheneda ja hinnakasv aeglustuda. Arendajad nööri poodidest tühjaks ostma siiski ei pea, kuna demograafilised protsessid võtavad oma aja ja ka kõige negatiivsema prognoosi kohaselt jääb meid 30 aasta pärast alles üle 1,1 miljoni elaniku. Samuti ei maksa ära unustada, et Eesti elamufond on suhteliselt vana ja vajab kaasajastamist. Ja lõppude lõpuks peetakse laialt levinud arvamuse kohaselt kinnisvarasse raha paigutamist kindlaks investeeringuks, mis aitab ka tulevikus kinnisvaraturgu üleval hoida.

Hinnakriisis kannatavad vähem Rae valla korterid

Kodu ostmine ei ole investeering selle majanduslikus tähenduses. See on investeering parematesse elamistingimustesse, väiksematesse küttearvetesse, tõhusamasse sisekliimasse, õnnelikesse peresuhetesse jms. Kes tahab korralikke intresse teenida oma vaevaga kogutud rahalt, selle jaoks on olemas kindlasti paremaid investeerimisobjekte kui kodu ost. Sellele vaatama on kinnisvara, kui ühe vara liigi väärtuse kasv ajas kenaks boonuseks inimeste jaoks, kes on ostnud omale kodu. Tuleb tõdeda, et pragmaatilist suhtumist on aegade jooksul kinnisvaraturule juurde tulnud ja märkmisväärne osa ostjatest mõtleb sellele, kui palju ostetav objekt võiks väärt olla tulevikus. 90-ndatel polnud mingi ime, kui keegi viimistles oma Lasnamäe avara korteri kristallide ja punase puiduga, mõtlemata sellele, et tehtud investeering ei too eales tagasi seda rahapaigutust. Kellel raha oli, see elas hetkes ja ei mõelnud tuleviku müügist saadavale rahale. Tänaseks on mõned elu õppetunnid läbitud ja rahanduslikku kirjaoskust kõvasti juurde õpitud. Eesti kinnisvaraturul on piisavalt ajalugu olemas, et saame vaadelda mõnevõrra laiemalt, kuidas on hinnad käitunud ja kui õnnestunud kodu ostu vara väärtuse püsimise mõistes on keegi teinud.

Kümmekond aastat tagasi toimunud kinnisvarakriis näitas selgelt ära, et kuigi kukkumine oli korralik kõikjal, siis teatud piirkonnad ja tehinguobjektid pidasid üleüldises kaoses paremini vastu. Adekvaatsema ülevaate saame, kui võrdleme omavahel korteriomandite hinna kukkumist Tallinnas ja selle lähiümbruses. Huvitavaid leide võiks kindlasti leida ka mujalt Eestist, näiteks Kohtla-Järvelt või Valgamaalt, aga tõetruuma võrdluspildi saab kätte kõrgema tehinguaktiivsusega piirkondadest, mis omavahel lähestikku. Võrdluse aluseks sai võetud esmalt aasta 2007, mis oli kogu kinnisvarabuumi tipuaasta ning aasta 2009, mil hinnad olid viimase kümnendi kõige madalamal tasemel. Lühikokkuvõte ütleb seda, et hinnad langesid Tallinnas ja teda ümbritsevates valdades kahe aastaga 43-55 protsenti. Tallinna enda korteriomandite hinnad kukkusid ca 50 protsenti, jäädes antud edetabelis pigem keskmike hulka. Kõige rohkem kukkusid hinnad Jõelähtmes ja kõige vähem, 43 protsenti, Rae vallas. Seega pidasid hinnasurvele kõige paremini vastu Rae vallas asuvad korterid, mille keskmine hind oli 2009. aastal 897 €/m2, mis ühtlasi jäi võrreldavate omavalitsuste hulgas ka kõrgemaks hinnaks. Olgu võrdluseks veel toodud, et Tallinnas langes hind 779 €/m2 tasemele. Igal ostjal on kindlasti mitmeid kriteeriume, mille alusel ta oma ostuotsuse teeb, kuid tark oleks mitte ära unustada seda, kuidas vara hind muutub kriiside perioodil. Ei või iial teada, milliseid keerdkäike elu teeb ja mis perioodil on keegi sunnitud oma kodu müüma. Põhjused võivad olla väga isiklikud, kuid möödunud kriis näitas ka seda, et kus hinnad väga palju kukkusid ja panga tagatisväärtus liigselt kahanes, seal aktiviseerusid ka pangad ning hakkasid lisatagatisi nõudma. Niisiis ei ole vara väärtuse kahanemine sugugi vähetähtis ja võib sügavates majanduskriisides mõjutada meid arvatust enam.

Populaarseim vald kinnisvaraturul on Rae vald

Peetri koolTehinguobjekti järgi tehakse kõige rohkem tehinguid Eesti kinnisvaraturul korteriomanditega. Seepärast on ka korteriomand heaks indikaatoriks, et hinnata erinevate piirkondade tehinguaktiivsust ja nõudlust ostjate pilgu läbi. Teadupärast on kõige suurema aktiivsusega Harju maakond, kus ilma Tallinna linnata teostati 2016. aastal 2045 korteriomandi tehingut. Olgu võrdluseks toodud, et väiksema tehinguaktiivsusega maakonnaks on Hiiu, kus terve aasta peale vahetas omanikku 40 korterit.

Kui keskenduda Harjumaale, siis enamus tehinguid tehakse Tallinnaga piirnevates lähivaldades. Omapärase statistilise faktina võib välja tuua, et Tallinna rõngasvaldade populaarsus on sisuliselt üle ühe valla ehk populaarsed on Viimsi, Rae ja Saue vald ning natuke vähem populaarsemad on Jõelähtme, Kiili, Saku ja Harku vald. Kõige väiksemat ühispiiri Tallinna linnaga omav Kiili vald on ühtlasi ka kõige väiksema tehinguaktiivsusega vald Tallinna ümbruses. Kui nõudlust Kiili piirkonda võib veel olla, siis arenduse aktiivsus on olnud senini tagasihoidlik, kuid peaks muutuma käesoleval aastal, sest mitmed arendajad on teatanud uute projektide müügist.

Konkurentsitult kõigi populaarsem vald Harju maakonnas on Rae vald, kus möödunud aastal toimus 400 korteriomandi tehingut. Fakt iseenesest pole mingi üllatus, sest konkureerivate valdadega võrreldes on Rae valla asukoht ilmselt üks parimaid, kuna Tallinna südalinna on lühike tee ja lisaks on infrastruktuur hästi arenenud ning arendajad pakuvad ostjaskonnale piisavalt laia valikut. Vähetähtis pole ka asjaolu, et Rae vald on üks lemmikuid Kesk-Eestist ja Lõuna-Eestist pärit ostjate jaoks, sest nö koduteeks on valda läbiv Tallinn-Tartu maantee. Rae valla siseselt tehti enim tehinguid Jüri ja Peetri alevikus. Piirkonna keskmine mediaanhind oli 2016. aastal 1470 €/m2, jäädes vaid ca 5 % alla Tallinna linna vastavale näitajale. Võrreldes 2009. aastaga, mil kinnisvaraturul valitses viimase kümnendi madalaim seis, on Rae valla korterite hinnad kasvanud 64 %. Need, kes tegid siis tehinguid, on eeldatavalt saanud endale paremad elamistingimused, kuid sellele lisaks kasvatanud korralikult ka kinnisvara väärtust.

Avalik vastus notar Oksana Bauer-Karle`le: REMONDIFOND ON OTSESELT KORTERI KASUTAMISEGA SEOTUD KULU!

08.02.2017 avaldati www.postimees.ee-s lugeja küsimus üürniku kohustuste kohta seoses korteriühistu poolt kommunaalarvel nõutava remondifondiga ning notar Oksana Bauer-Karle vastus sellele. Minu arvates vajab see küsimus põhjalikumat käsitlust ning olen seisukohal, et notari poolt esitatud käsitlus ei ole õige, viib üürilepingu osapooled potentsiaalselt eksiteele ning moonutab seeläbi kinnisvaraturul toimuvat.

VÕS on konkreetne selles osas, et lisaks üüri maksmisele peab üürnik kandma muid üüritud asjaga seotud kulusid (kõrvalkulud) üksnes juhul, kui selles on eraldi kokku lepitud. Samuti selles, et võrreldes seaduses sätestatuga üürniku kahjuks tehtud üürilepingu kokkulepped on tühised. Ent notari poolt esitatud tõlgendus remondifondi ja üüritud asja kasutamise omavahelise seose osas on ekslik nii oma majanduliku sisu kui õigusliku regulatsiooni poolest.

Remondifond on olemuslikult kinnistu üldkasutatavate osade säilimise tagamiseks kogutav ressurss, mida kasutatakse siis, kui kinnistu – hoone jt kinnistu osade – kulumise määr seda parajasti tingib. See on üks väheseid viise, kuidas tagada elukeskkonna stabiilsus ja tarbijale nii vajalik rahaliste vahendite planeerimise võimalus. Olemuslikult defineerib seda kõige paremini raamatupidamislik termin „amortisatsioon“. Lihtsustatult – kõik, mida kasutatakse, ka kulub.

Iga korter koosneb vältimatult suuresti hoone ühiskasutatavatest osadest – seinad, kütte-, vee-, kanalisatsiooni- ja elektrisüsteem, trepikoda, välisuks, jalgtee tänavalt välisukseni, katus jne jne jne. Kõiki neid kasutab ükskõik milline hoones elav inimene ning sellega kaasnev kulu ei sõltu kulutaja asjaõiguslikust staatusest – on ta siis korteri omanik või üürnik. Ei ole mõeldav, et üürnik saaks korterit kasutada ilma trepikoda läbimata, ruume kütmata jne. Hoone püsimine remondivajaduseta on võimalik tagada vaid konserveerimise teel, kuid ükski üürnik ei saaks elada konserveeritud hoones. Lihtsustatult – paugutades iga päev kaks korda välisust tingib üürnik vajaduse välisuks mingi aja pärast välja vahetada.

VÕS on pannud eluruumi üürilepingu tingimustele vastavuse tagamise kohustuse omanikule, nii nagu on üldjuhul omaniku asi tagada korteri varustamine vee, kanalisatsiooni, elektri jms-ga. Kui üürnik ei tasu nimetatud kommunaalteenuste eest, ei ole omanikul kohustust neid ka tagada. Üürnikul on kohustus säilitada üüritud eluruumi seisukord ning kompenseerida omanikule selle kohustuse rikkumisega tekitatud kahju. Seejuures ei tohi jätta märkamata, et üürilepingu lõpetamise sätete juures kehtestab VÕS, et üürnik ei vastuta asja hariliku kulumise, halvenemise ja muutuste eest, mis kaasnevad asja lepingujärgse kasutamisega. Kui seda laiendada üürilepingu lõpetamiselt kogu üürilepingu kehtivusperioodile, keerame kogu selle instrumendi majandusliku sisu peapeale.

Kas remondifondi kulu peaks sisalduma üüris? Miks mitte, kui üürileandja ja üürnik nii kokku lepivad. Aga olemuselt on üüritasu korteri kasutaja poolne hüvitis vara omanikule tehtud investeringu eest. Kui üürnik investeeringut ei tasusta, siis tehakse investeering mingisse muusse varasse ning üürimise võimalus kaoks. Loomulikult on võimalik üüritasu sisse juriidiliste jõumeetoditega suruda lisaks teise inimese rikkusest saadavate hüvede nautimise eest panna ka muud tasud – sh remondifondi, maamaksu, kommunaaltasud … miks mitte ka maja ees parkiva üürniku autoliisingu vms kulud, mille majanduslik sisu erineb korteri üürist ja mille üle on võimalik eraldi arvestust pidada. Sel juhul peab üüritasu suurus lihtsalt selle võrra tõusma. Lõpuks peab selle kõik kinni maksma ikkagi tarbija, kes naudib pakutavaid hüvesid.

Siinkohal on oluline välja tuua maksukorralduslik nüanss. Nimelt on üüritulu eraisikust korteriomanikule tulumaksuga maksustatav. Kui remondifond ei ole käsitletav üürniku poolt asja kasutamisega kaasneva kuluna, vaid osana korteriomaniku üüritulust, siis maksustab riik eraisikust üürileandjaid remondifondi maksete eest sisuliselt ilmaasjata.

Üüritasu on olemuslikult alternatiivkulu, sest üürnikul on alati võimalik üürikulu vältiv investeering ise teha. Kui üürnik otsustab juhuslikult järgmisel aastal omale ise korteri osta ja selleks eluasemelaenu võtta, tuleb üüri asemel tasudes pangalt investeeringuks saadud ressursi eest intressi. Siis ei tule kellelgi pähe hakata pangale põhjendama, et remondifondi kulu peaks tegelikult sisalduma pangale tehtavates intressimaksetes. Vastasel juhul kaoks eluasemelaen turult kiiremini kui kõik senised kiirusrekordid optika valdkonnas.

Eraldi tuleks küsida, et kui suur remondifondi makse on põhjendatult seotud vara kasutamisega? Siinkohal tuleb taas pöörduda amortisatsiooni kontseptsiooni juurde. Üldjuhul projekteeritakse eluhoonete elueaks 50 aastat. Isegi kui hoone kestab tegelikult kauem, on remondivajadus tekkinud märksa varem. Lihtne matemaatika annab seega amortisatsiooni määraks 2% aastas ning arvutuse aluseks tuleb võtta ehitushind. Näiteks tänasel päeval algavad korterelamute ehitushinnad ca 700.- eurost (lisandub käibemaks) hoone ülpinna m2 kohta, mis tavapäraseid proportsioone arvestades veidi üldistades teeb koos käibemaksuga ca 1200.- eurot iga korteri ruutmeetri kohta. Amortisatsioon 2% aastas tähendaks, et remondifondi makse peaks heaperemeheliku majandamise korral olema igakuiselt ca 2.- eur/m2 kohta. Ma ei tea ühtegi korteriühistut, kus oleks nii kõrge remondifondi makse. Seega ei saa ka öelda, et tavapärased 0,3 – 0,7 eur/m2 suurused maksed oleks kuidagi üürnikku kahjustavad.

Kokkuvõttes on mul hea meel, kui selles küsimuses toimuv diskussioon viiks selguse tekkimiseni. Veel parem, kui tekiks mõni Riigikohtu lahend või suisa õigusliku regulatsiooni täiendus. Remondifondi kõrval puudutab eeltoodud argumentatsioon ning dilemma ka üüritava korteriga seotud maamaksu. Seadus on täitmiseks, kuid antud küsimuses ebaselge. Probleemile tuleb läheneda maksuametilikult lähtudes tehingu majanduslikust sisust. Seda enam, et spetsialistide ringkonnas on ammugi juba omaks võetud teadmine, et 25 aastat tagasi omandireformi tingimustes loodud üüriregulatsioon on ajale jalgu jäänud ja vajab tõsist uuenduskuuri.

Sa oled nüüd koduomanik. Mis edasi?

Postitaja: Domus Kinnisvara @ 11.01.2017 08:55; kategooriad: Domus, Kinnisvaraturg, Varia
Sildid: , , , ,
Kommenteeri artiklit siit

_mg_6251Lõpuks on see käes. Sinu uue kodu võtmed. Lõppenud on see pikk teekond, mille jooksul sai kulutatud mitmeid tunde internetiavaruses vaadates läbi kõik kinnisvaraportaalid ja kuulutused, valides välja objektid, mida kohapeale vaatama minna. Oled käinud maha sadu tuhandeid samme ja avanud kümneid uksi, et leida endale kõige õigem pesapaik.
Peale ametlikku osa notaris, kus väriseva käega sai allkirjastatud leping, seisad sa nüüd õnnelikuna oma uue kodu lävel ja vaata seda kõike pisarsilmil. Aga selleks, et hakata tegelema meeldivamate asjadega, nagu näiteks kodu sisustamine, kardinate valimine, soolaleivapeo korraldamine, tuleb käia läbi veel paar olulist punkti, mis igapäevaelus on vältimatu tähtsusega.

Siin on 5 punkti, mida pead veel tegema:

  1. Kes vastutab halduskorralduse eest?

Kui oled värske korteri või ridaelamuboksi omanik, siis uuri välja, kes vastutab sinu majas halduskorralduse eest. Üldjuhul on selleks moodustatud korteriühistu. Seda saad teada eelmiselt omanikult, oma haldurilt või Äriregistrist. Ridaelamu puhul ei pruugi ühistut olla ning kogu halduskorraldus on omaniku kanda nagu eramaja puhul.

  1. Teavita oma värskest omandisuhtest

Kui sinu kortermajas on tegev korteriühistu või haldusettevõte, siis anna neile teada oma värskest omandisuhtest ning jäta neile oma kontaktandmed. See on oluline saamaks igakuiseid kommunaalarveid.

  1. Kust tuleb vesi, küte ja elekter?

Selleks, et sinu uues kodus tuleks kraanist vett ja tuba oleks soe, peab olema sõlmitud vee ja kanalisatsiooni leping, kütteleping ning elektri teenuseleping. Kui sinu uueks elupaigaks on korter, siis on üldiselt need lepingud tehtud korteriühitus poolt ning tasuda tuleb igakuiselt tarbitud mahtude eest, mille kohta pead esitama andmed korteriühistule või nii nagu see sinu elupaigas korraldatud on. Kui ühistu puudub, tuleb antud lepingud ise sõlmida. Selleks tuleb võtta ühendust oma piirkonna teenusepakkujaga.

  1. Kui mul on gaasiküte?

Kui sinu kodus on gaasiküte, siis selle tarbimise jaoks on samuti vaja sõlmida teenuseleping. Küsi ennem oma haldusettevõttelt või korteriühistult, kas see on ehk sõlmitud juba või pead leidma endale ise sobiva partneri?

  1. Televisioon ja/või internet?

Kui eluks vajalikud lepingud on sõlmitud ja valikud tehtud on jäänud veel üks teenus, mille tarbimine pole otseselt hädavajalik, aga korraldus jääb iga koduomaniku enda kanda. Kuidas minu uues kodus saab tarbida internetti ja vaadata televisiooni? Selleks vali enda kodukohas sideteenust pakkuva ettevõtte sobiv pakett ning sõlmi leping. See leping tuleb igaühel ise sõlmida.

ENGELHARDTI MAJA – MOODNE ROMANSS TÄIS AJALUGU

Domus Kinnisvara alustas Tallinna vanalinnas uute korterite müüki.
Englehardti maja, Lai9 on üks vormipuhtamaid neorenessanss-ehitisi, kuhu rajatakse 16 eksklusiivset ja avarat uut korterit. Need asuvad
 kolmes ajaloolises hoones, mis paiknevad ümber kauni kujundusega romantilise siseõue. Korterite suurus jääb vahemikku 57 – 200 m2.

dc2i6929

Engelhardti maja üheks eripäraks on avar ja haljastatud siseõu, suurusega ca 800 m2, kus on eraldi autoparkimise ala ning ilu- ja vaba aja aed.
Hoone radikaalse kosmeetilise uuenduse arhitektiks 18. sajandi teises pooles sai baltisaksa päritolu Alexander Rudolf von Engelhardt.  Laia tänava poolse fassaadi uus arhitektuurne lahendus lähtub Firenze Palazzo Strozzi eeskujust – fassaadi kujundavad krohvrustika, ümarkaarsed aknad ning räästajoone konsoolkarniisi ilmestavad astmikfrontoon ja vapitahvlit hoidvad greifid.

Endise aadlipalee uhked salongid, saalid ja tiibhooned on kujundatud kaasaegseteks korteriteks

  • Igas korteris erinev siseviimistlus ja dekoorielemendid.
  • Interjöörides eksponeeritud kõik arhitektuuriajalooliselt väärtuslikud detailid – fragmendid müüritreppidest, puidust laetalad, raidpiirded, jms.
  • Engelhardti maja on üks vormipuhtamaid neorenessanss ehitisi Tallinnas
  • Suures siseõues eraldi autoparkla ja iluaed
  • Asukoht vaikne ja turvaline

Kõik korterid valmivad detsember 2016!

lai9-elutuba

Engelhardti Maja – vaikne oaas keset metropoli!

www.Lai9.ee

 

Müügiinfo:

Siiri_Maask_suur

 

Siiri Maask
503 3691
siiri.maask@domuskinnisvara.ee

Gerli-Valgma

 

Gerli Valgma
5560 6495
gerli.valgma@domuskinnisvara.ee

Kas uue buumi tekitavad ühisrahastajad või väikeinvestorid?

Kui mingi kriis kätte jõuab, siis hakatakse tavaliselt süüdlasi otsima. Nii oli see äsjalõppenud presidendivalimistel kui ka viimase kinnisvarakriisi järel. Toona peeti enam-vähem võrdselt peasüüdlasteks kasuahneid ja süüdimatuid arendajaid, kes hakkasid haljendavatele aasadele ehitama Niff-Niffi stiilis elumaju ning panku, kes andsid liiga kergekäeliselt laenu. Tavakodanikke, kes kasutasid nii ühte kui teist toodet, peeti pigem ohvriteks, kes langesid erinevate meelituste lõksu.

Kinnisvarakriisi hirmujutte kostub siit- ja sealtnurgast taas, kuna keskmine hinnatase on tõusnud juba 2007. aasta hindade kannule. Kas hakkame kollektiivselt juba kellegi peale näpuga näitama ning imestama, kuidas selline olukord taas juhtus? Hetkel tundub ette süüdistamine siiski põhjendamatu, sest kriis pole veel kätte jõudnud ning ühe või teise seltskonna süüdistamine hinnatõusus on pigem ülekohus. Võiks võtta hoopis hetke ja vaadata, mis on teisiti võrreldes möödunud kriisiga. Esile saab tuua kaks gruppi, keda ei olnud aastaid tagasi kas üldse olemas või oli nende maht marginaalne. Nendeks on ühisrahastuse platvormid ja väikeinvestorid, kes noolivad kinnisvara väljaüürimise eesmärgil. Mõlemad on tekitanud oma nišši, mõlemad on teineteisega teataval määral seotud ning mõlemad on kinnisvara valdkonnas osalemise viinud massidesse. Iga uus ühisrahastuse emissioon on nagu võitlus olümpiakohtade pärast, kuhu ligi pääsevad vaid vähesed väljavalitud ja need, kellel on kiiremad näpud ning enamus jääb meepotist eemale lugedes hiljem kadedusega pressiteateid rekordilistest tootluse numbritest. Tundub, et kui arendusprojekti ühisrahastuse emissioon kestab rohkem kui ühe päeva, siis võib seda läbikukkumiseks pidada, „normaalse“ projekti rahaline eesmärk saavutatakse loetud tundidega.

Väikeinvestoreid on kinnisvaraturul olnud aegade hämarusest. Mida rohkem on aga Eestis Robert Kiyosaki raamatuid välja antud ja kordustrükke tehtud ning Cashflow klubid kogunenud, seda rohkem on väikeinvestoreid juurde tekkinud. Tuhanded huvilised otsivad täna nii 1-toaliseid kui 5-toaliseid kortereid, mõistliku hinnaga kinnisvara krabatakse kokku nii uutes kui vanades majades. Investeerimine kinnisvarasse väljaüürimise eesmärgil koos lootusega saada rahalisse vabadusse on popp, kui mitte kasutada veelgi suuremaid sõnu. Investeeringutest kinnisvarasse jutlustajad on äärmiselt populaarsed, nende esinemiste ajal on saalid täis ning ajakirjandus kirjeldab nende edulugusid mõnuga. Käesoleval aastal on olnud pikki perioode, kus ei möödu nädalatki, kui mõni keskne päeva- või ärileht ei kirjelda eduka väikeinvestori tuhkatriinulugu. Peeter Pärtel või Kristi Saare annavad esinemiste arvu ja positiivse meediakajastuse poolest silmad ette juba Viljar Arakase sugustele gurudele. Kui varasemalt oli hakkaja väikeinvestori põhiliseks sihtmärgiks odav 1-toaline või turu poolt madalalt hinnatud ja ebaotstarbekalt suur nelja- või enamtoaline korter, siis täna vaadatakse aktiivsemalt ringi ka uusarendustes. Osakaalu suurust on küll keeruline hinnata, kuid kuna investorite majanduslik tugevus on kasvanud, odavaid ühikatube turul napib, siis ollaksegi osaliselt sunnitult vaatama uusarenduste 1-ja 2-toaliste korterite suunas.

Loodetavasti suudetakse tõsiseid investeerimisotsuseid langetades hoida pea siiski külmas ning päris kõiki sääste kinnisvaraturule ei tooda. Ühisrahastuse juhid ja kinnisvarainvesteeringute eestkõnelejad on teinud tänuväärset tööd ja kindlasti kasvatanud paljude inimeste teadlikkust ning parandanud nende majanduslikku seisukorda. Olgu aga nii nendel kui ajakirjandusel piisavalt terast pilku ja sotsiaalset vastutust, et ohud ei ununeks ja meeles püsiks, et igal rallisõidul võib gaasi asemel vahel ka pidurit vajutada.

Kasutusluba – mis, kellele ja milleks?

Postitaja: Domus Kinnisvara @ 11.07.2016 11:53; kategooriad: Domus, Kinnisvaraturg, Seadusandlus
Sildid: , , ,
Kommenteeri artiklit siit

Oma kodu ost on iga inimese elus tõenäoliselt üks suurimaid ning olulisemaid tehinguid. Kujuta ette – oled välja valinud oma unistuste kodu ning oma mõtetes toimub juba selle sisustamine ja planeerimine. Tore, eks? Sa arvad, et kõik läheb sujuvalt ning kenasti kuni selgub üks tõsiasi, mis varjutab hinnanguliselt 60 protsenti olemasolevatest eramajadest – majal puudub kasutusluba. architect-254579_960_720
Esmapilgul võib tunduda kasutusluba ebavajaliku formaalsusena ning seda kinnitab Sulle ka maja samaaegne omanik – tema elab ju seal ise sees ning kõik on hästi. Küll aga on tegemist Sinu jaoks probleemiga näiteks olukorras, kus soovid endale soetada maja pangapoolse finantseeringuga. Tänasel päeval on pangad üldiselt seisukohal, et nemad kasutusloata kinnisvara ostu ei finantseeri. Kui nad seda aga teevad, siis vaid juhul, kui kasutusloa puudumine on mõjuvalt põhjendatud või lisatakse laenulepingusse klausel, et näiteks ühe aasta jooksul peab kinnisvara saama endale kasutusloa. Paraku on aga kasutusloa puudumine enamasti asjaajamise taga, mida ei saa lugeda selle puudumise mõjuvaks põhjuseks. Sellisel juhul võib paljudel juhtudel leida end olukorrast, kus omavahendeid napib, pank laenu ei anna ning unistuste kodu jääb soetamata.

Miks on pangad oma tingimustes niivõrd karmid?

Peamiselt seisneb põhjus selles, et kinnisvaraturg on väheselt reguleeritud ning teisiti ei saa turul asjad korda. Seega on pank võtnud endale eesmärgiks kinnisvaraturgu korrastada teostades seda läbi nõuete karmistamise. Arvestades, et enamustel majadel puuduvad kasutusload just suhtumise „elan sees, kõik on hästi“ tõttu, siis on paljudele taotlemise protsess üsna lihtne. See võtab küll oma aja ning kulu, kuid tulevik muutub neile palju lihtsamaks. Isegi juhul, kui oled maja ehitanud või ostnud näiteks omavahenditega enda tarbeks ning plaanid seal aastakümneid või isegi elu lõpuni sees elada, võib ette tulla ootamatusi ning see tuleb maha müüa. Kasutusloa olemasolu on sellisel juhul äärmiselt oluline ning selle puudumine võib eemale peletada väga suure hulga klientidest.

Suurim risk on kindlustusjuhtumid

Kui kinnisvaral puudub kasutusluba, on üheks suurimaks riskiks kindlustusjuhtumid. Kui objektiga juhtub õnnetus ning sellel puudub kasutusluba, võib kindlustusettevõte suure tõenäosusega keelduda kulude kompenseerimisest. Seda põhjusel, et kasutusloata ehitis on seadustamata ning pole täpselt teada, kas õnnetus juhtus lähtuvalt ehitise nõuetele mittevastavusest või millestki muust. Eriti ohtlikud on siinkohal tulest tingitud õnnetused, kuna kasutusloa taotlemise üheks vajalikuks osaks on elektriauditi teostamine, mis kontrollib elektrisüsteemi vastavust nõuetele ning kui õnnetus juhtub sellest lähtuvalt, mis on ühtlasi tihti üheks tulekahju põhjustest, võib olla üsna kindel, et kahju tuleb enda taskust kinni maksta.

Puutumata ei ole ka korteriomanikud

Kui valdavalt räägitakse kasutusloa probleemidest majade puhul, siis ei ole tegelikkuses puutumata ka korteriomanikud. Ka kortermajadel võib tihti olla kasutusloaga probleeme, näiteks kui peale ehitusluba ning ehituse lõppu pole mingil põhjusel tegeletud hoone kasutusele võtmisega. Kui kortermaja aga renoveeritakse ning ehitustööd on pooleli, kasvõi juhul, kui ehitustöösid teostatakse väga aeglases tempos, on tegemist mõjuva põhjusega kasutusloa puudusele ning see ei tekita probleeme. Küll aga kui asi on taaskord puhtalt asjaajamise taga või on ehitus teostatud nõuetele mittevastavalt, võib pank keelduda ostu finantseerimast. Kasutusluba ei väljastata korterelamus üldiselt vaid ühele korterile, vaid kogu majale ühiselt. Seega, kui korterelamul puudub kasutusluba, tasub selle tagamaid uurida ühistult või haldusfirmalt. Ühtlasi tasub tähele panna, et kaasomandis kinnisvara puhul on protsess palju
keerulisem, kuna taotlemiseks on vaja kõigi omanike nõusolekut ning allkirja, mille saamine võib osutuda üsna keeruliseks.

Kontrolli oma kinnisvara kasutusloa olemasolu

Probleemide ennetamiseks on otstarbekas kontrollida oma kinnisvara kasutusloa olemasolu ning alustada vajadusel taotlemisega juba täna. Seda saab teha kõige lihtsamalt Ehitisregistrist minnes veebilehele https://www.ehr.ee, sisestades seal kinnisvara aadressi ning vaadates avanevalt leheküljelt ehitise üldandmetest viimati esitatud ehitusalast dokumenti. Kui viimaseks dokumendiks on kasutusluba või kasutusteatis, on sellel kinnisvaral dokumentatsiooni poole pealt tõenäoliselt kõik korras. Kui seal on aga ehitusluba või ehitisteatis, puudub kinnisvaral kasutusõigus ning tasub uurida selle tagamaid. See võib olla mõjuvalt põhjendatud, kui objektil käibki parasjagu ehitustöö, kuid probleemi võib aimata juhul, kui sellest märke ei ole. Ühtlasi ei tasu täieliku tõena võtta, kui ehitise seisundiks on märgitud „kasutusel“, kuna tegemist võib olla aegunud informatsiooniga. Juhul, kui avastad kasutusloa osas puuduse, tasub pöörduda vastava piirkonna omavalitsuse ehitusspetsialisti poole, kes suunab Sind vajalike toiminguteni, et see luba kinnisvarale saada.

Mariel_Aim
Mariel Aim
Pärnu kontori maakler

Kodu eestiaegses tänavas

Postitaja: Domus Kinnisvara @ 17.06.2016 10:36; kategooriad: Domus, Kinnisvaraturg, Maaklertegevus
Sildid: , , ,
Kommenteeri artiklit siit

BHF_1233_fullKeset harukordselt terviklikuna säilinud Saue tänavat Põhja-Tallinnas, mis asub poole kilomeetri kaugusel Telliskivi loomelinnakust ja kust vanalinna kõnnib kümne minutiga, seisab kollane maja, mis püüab iga möödakäija pilku.

Korteri uksel on koputi nagu vanadel aegadel. Esikusse sisenedes hämmastab põrandale laotud kahhelmosaiik. Selles kodus ei ole mitte midagi juhuslikku. Igal detailil on tähendus. Elutuppa astudes satud suurde ja avarasse ruumi, mille ühes osas on avatud köök ja teises puhke- ja elutuba.

Seinu kaunistavad väärikad Hiina-päraste ornamentidega tapeedid – tagasihoidlikud, kuid kõnekad. Sama tapeedimuster muudab  tumedatoonilisena põnevaks esiku ja kordub siis elutoas kuldkollasena, olles päeva jooksul sõltuvalt valguse muutumisest pidevalt erinevat nägu – kord metalsem, kord soojema varjundiga. Jala all nagiseb õrnalt vana mõisapõrandat meenutav ehtne, tahvelmustrisse laotud tammeparkett. Väärikas puitpõrand jätkub köögipoolelgi. Köögile lisab suursugusust avar kiviplaadiga kaetud tööpind ja söögilauaga saareke, mida kasutatakse ka külaliste võõrustamiseks. Mistahes elutoa osas ka istet ei võtaks, ikka jätkub siin, mida vaadata. Seintel on arvukalt head kunsti ja kaheksakandiline paksust klaasist peegel, laes püüavad pilku hinnalised Inglise valgustid. Läbi valgete kardinate ja rohekate puuvõrade paistab tuppa päike. Seinal tiksub vana kell.

Võimalustest tulvil köök

Selle kodu köök on nähtus omaette. Eriliselt läbimõeldud, rohke tööpinnaga. Tüüplahendusi siin pole. Ühes seinas asub maast laeni nõudekapp, tööpind algab Villeroy & Bochi topeltvalamuga, mida ilmestab retrostiilis vaskne segisti. Oskuslikult on kööki ära paigutatud jahekapp, sügavkülmik ning veinikapp. Vahesahtleid ja salariiuleid jagub samuti. Teises nurgas paikneb otse õue viiva väljatõmbega valkjashall induktsioonpliit ning praeahi, millel iga roa jaoks omaette programm. Köögitehnika on Prantsuse firmalt De Dietrich.

Samal, alumisel korrusel asuvad veel duširuum ning saun. Tõsi, viimane täidab praegu pesutoa funktsiooni. Kes soovib, saab lihtsa vaevaga saunast taas sauna ehitada – paika tuleb panna vaid keris. Samas on praegune saunaruum mugav just pesupesemistoana, kus lae alla paigutatud torule saab asetada rõivad kuivama – ei võta ruumi ja on nägus vaadata.

Teisele korrusele viiv õhuline trepp viib läbi maaligaleriist. Ülemisel korrusel paikneb õdus magamistuba koos garderoobiga ning raamatukogu-külalistetuba, mida saab soovi korral hõlpsalt kaheks jaotada. Praegu eraldab raamatukogutoa vahvaid sambaid õhuline raamaturiiul, liigendades ruumi veelgi põnevamaks. Ka sellel korrusel on hinnalised Ralph Laureni tapeedid ning suitsutammest põrand teeb paljajalu astumise mõnusaks. Teisel korrusel paikneb vanniga vannituba ning mõlemas pesuruumis, nii ülal kui ka all, on mustvalge lossimustriga kahhelpõrand, mis koos Inglise sanitaartehnikaga kujundab pesuruumidest meeldiva keskkonna.

Paljajalu aiamurul

Selle õdusa elamise taga, samal krundil, paikneb veel KAKS maja. Üks suur ja kaks väikest maja moodustavad kogu kinnistu. Suurema maja taga on ruumikas aed, kus majarahvas armastab aega veeta ja õu on tihtilugu laste rõõmsaid kilkeid täis. Ühiselt rajati siia iluaed ning laste mänguväljak, istepingiks on kaheinimese kiik. Murul joostakse paljajalu, muruplatsil võetakse päikest, suviti on õuel varikatusega telk, kus igaüks võib grillida või külalisi vastu võtta – omavahel sõlmitud kokkulepete tulemusel on kõik majaelanikud saanud tubasele elule õue pikendust, ka isiklike ürituste tarvis.

Maja taga on küngas, täpsemalt raudteetamm, kus kõrguvad puud. Puude otsas laksutab kogu suve ööbik. Siia kostavad nii kirikukellad kui ka Pika Hermanni tornist lipuheiskamisel ja -langetamisel mängitav hümn. Künka otsas, puudesalu taga, möödub hääletult oranž rong. See on kummaline linnaelu: ühelt poolt justnagu maal – kui õues muruplatsil olla, teisalt justnagu alevis – kui siinset puitasumit nautida ning kolmandaks päriselt südalinnas, kus kõik käe-jala juures.

BHF_1058_full  BHF_1135_full BHF_1177_full BHF_1108_full

Siiri_Maask_suur

Siiri Maask

Maakler