Kuhu küll kõik getod jäid?

Asula tnGetosid, definitsiooni järgses täiuslikkuses, pole Eestis olnud ega ole lähitulevikus ka näha. Paljude riikide näitel aitab getostumisele tugevalt kaasa immigratsioon, kuid Eesti aasta läbi kestev kehv suusailm on siinkohal olnud seni suureks abiks probleemi vältimisel. Ometigi on paljudes linnades, eesotsas Tallinnaga, olnud piirkondi, mille maine on suhtekorralduslikult lootusetu, kus on domineerinud majanduslikult kehvemal järjel olevad inimesed koos keskmisest kõrgema kuritegevusega.

Aastaid tagasi poetasime üle huulte sõna asotsiaalid ning manasime silmade ette Kopli liinid, Astangu, Akadeemia tee ühiselamud, aga ka Kalamaja ning mitmed teised piirkonnad ja tänavad, mis tänaseks on läbinud totaalse muutumise. Kalamajast, kui tõelisest Tuhkatriinu-loost, on meedias palju juttu olnud ja tõsi on, et Põhja-Tallinna linnaosa keskmine ruutmeetri hind on viimastel aastatel olnud Tallinna üks kõrgemaid, jäädes alla vaid kesklinnale. Endisest inetust pardipojast on saanud tõeliselt elitaarne piirkond, mille uusarendustesse saavad kodu lubada endale vaid õige kopsaka sissetuleku või säästudega inimesed. Akadeemia tee ühikatubade asemel on nüüd moodsa sõnaga minikorterid, mida väikeinvestorid rabavad üksteise võidu, Astangule kerkiv Aurora Park valiti möödunud aastal City24 rahvahääletusel parimaks uusarenduseks, Kopli liinide lammutamisega on algust tehtud eesmärgiga rajada sinna vaat et üks prestiižikamaid elamupiirkondi Tallinnas. Asula tänav, mis oli aastaid veidi küsitava väärtusega piirkond koos ümbritsevate garaažidega, on tänaseks läbinud korralikud hoonete renoveerimisprojektid ning pärast sõidu- ja kõnniteede kapitaalremonti näeb välja kui tõeliselt idülliline elukeskkond keskklinna piiril. Suurepärane näide, kus erasektor ja munitsipaalvõim on teinud teineteisest sõltumatult ära omad investeeringud, kuid lõpptulemus moodustab terviku, millest võidavad kõik. Näiteid võiks tuua veel mitmeid, kuid järeldus on selgelt ühemõtteline – Tallinn on üks väheseid pealinnu kogu maailmas, kus puuduvad getod. Vaesamad inimesed pole mõistagi kadunud, kuid Tallinna omapära on see, et korteri erastanud ja ots-otsaga kokku tulev pensionär elab kõrvuti uhke pintsaklipslasega, kes ostis korteri juba renoveeritud kujul ja pangalaenu kaasabil. Üks sõidab bussiga, teine BMW-ga, kuid maja keskmine elatustase on kõrgem ja piirkonnal tuleviku osas veidi parem perspektiiv olemas.

Siinkohal võib tekkida küsimus, et kui kõik barakid on buldooserite poolt ümber lükatud ning igasugu elukunstnikud ja bomžid majadest välja visatud, siis kas kõik ongi hästi ja getostumise oht jäädavalt ellimineeritud? Tõsi, järjest kasvav elatustase, suuremad säästud ja väiksem töötus aitavad kaasa sellele, et vaesemaid ja mahajäetud piirkondi Tallinnasse juurde ei teki. Linnas, kuhu sisseränne ülejäänud Eesti noorte näol on piisavalt suur, on riskitegureid selgelt vähem. Küll aga ei maksa ära unustada, et üldiselt elanikkond vananeb ja löögi alla satuvad linnaosad ja piirkonnad, kus elanike keskmine vanus on kõrgem. Näiteks Mustamäel on juba praegu märkimisväärne osa elanikkonnast vanem kui 70 eluaastat. See tähendab, et ei teki piisavalt raha hoonete renoveerimiseks või isegi elementaarseks heakorrastamiseks, korteriühistute juhatused on pigem passiivsed jne. Seega nii Mustamäe kui teised „mäed“ on teatav riskikoht, kuid esialgu ülemäära muretseda pole põhjust. Palju on meie endi kätes, palju saavad teha nii linnavõim kui riik, tark linnaplaneerimine ja igasugu rekonstrueerimise toetused on ainult abiks ning võimaldavad kogu linnaruumis ühtlast arengut.

10 PÕNEVAT KOHTA, MIDA SUVEL KÜLASTADA

Suvi on puhkuse ja rändamise aeg, mistõttu soovitan kasutada võimalusi põnevate ja eriliste ehitsite ja kohtadega tutvumiseks. Eelkõige kinnisvara ja arhitektuuri vaatenurgast, kuid ka ajalugu ning loodus ei ole seejuures teisejärgulised. Alljärgnevat valikut ei ole tõenäoliselt võimalik läbi käia ühe reisiga, seega planeeri väljasõite rohkem. .

1. Narva rannapromenaad
Narva on viimastel aastatel õide puhkenud. Kuigi suurem osa linnast meenutab endiselt suvalisi magalarajoone, on kesklinn ja eelkõige Narva linnuse ümbruse rannapromenaadid kujunemas tõeliseks jalutaja maiuspalaks. Pimeaia linnaosas säilinud sajandutevanused hooned, täiesti ainulaadne arhitektuuriline ansambel Narva raekojast ja kolledžist, möödumine massiivsetest bastionitest jõe kaldal, lõviskulpuurid ja kirikud, suurepärased vaated Ivangorodi kindlusele. Soovitan valida Narva suveüritustest omale meelepärane ning sel suvel seda ajaloolist linna kindlasti külastada. Võimaluse korral liida sellele juurde SPA külastus Narva-Jõesuus, Sinimägede memoriaal ja vaatetorni otsa ronimine, endise uraanilinna Sillamäe linnasüdames asuva stalinistliku arhitektuuri musternäidiste ülevaatamine ning lõpuks veel Valaste joa juures pankrannikul turnimine.

2. Kopli liinid Tallinnas
Kui kavandda Tallinnas mõnusat südasuvist jalutuskäiku, siis mõeldakse ennekõike Vanalinnale, Pirita jahtklubile või Nõmme terviseradadele. Aga mina soovitan võtta ette täiesti erilist elamust pakkuv Kopli liinide piirkond ning selle ümbrus. Tallinna areng on palju võlgu tänu sadamatele Kopli piirkonda koondunud tööstusele ning sellega kaasnenud suuremahulisele sajandivanusele kinnisvaraarendusele. Nüüd on see kõik tasapisi hääbumas, lagunenud arhitektuur on segunenud kaasaegse politseikroonikaga. Vaevu hoomatav silmailu ja selgelt tuntav närvikõdi. Aga täna on seal võimalik veel ringi käia ning kujutada ette, milline see linnaosa oli oma hiilgeaegadel, milline oli sealsete tööstustööliste elu ja melu. Tegelikult soovitan ringkäik ette võtta jalgaratastel, et sõita läbi ka ümbritsevad kvartalid – Marati ja Kaluri jt tänavad. Ning kindlasti sõita paljassaare poolsaarele kus Katariina kaist möödumise järel algab linnuvaatlejate paradiis.

3. Koguva küla ja Katariina kirik Muhumaal
Kui tavaliselt seatakse sammud Saaremaale ning Muhu saar kipub kujunema vaid mööda vuhisevate kadakate võsaks, siis sel aastal võiksid teha teisiti. Koguva küla Muhumaal on mitu korda ehedam, kui Vabaõhumuuseum Tallinnas. See ongi päris. Ja paljuski tänu põhjanaabritele, kes on talud kokku ostnud, hinnanud saare arhailist arhitektuuri ja säilitanud seda autentsena. Suvine jalutuskäik Koguva külas on nii nauditav, et tahakski jääda istuma mõne kiviaia äärde kuulama linnulaulu peakohal kõrguvates puulatvades. Loomulikult ära jäta Muhumaal külastamata ka 13. sajandist pärinevat Katariina kirikut. Laheda emotsiooni saad ka Koguva lähedal asuvast jaanalinnufarmist. Päeva krooniks loomulikult õhtusöök Pädaste mõisas. Pole ime, et Muhu vald sai Delfi rahvaküsitluses Eestimaa kõige parema elukohana enim hääli.

4. Lottemaa Pärnu lähedal Uulus
Lottemaa on pea-aegu et ületamatu. Mitte ainult fantaasiarikkuse või ärilise vaistu poolest, mis on lähedal geniaalsusele. Aga ka sealne arhitektuur on tähelepanuväärne – puudus ju Eestis seni igasugune „lobudike“ ehitamise traditsioon. Kui tavaliselt on arhitektide ideed inseneridele suureks peavaluks ning tellijale suureks mureks oma rahakoti pärast, siis Lottemaa ületab neid kõiki. See on selge sõnum skeptikutele arendajatele/ehitajatele. Pakkige oma auto lapsi täis ning kihutage kohale – veendute ise, et miski pole võimatu. Ja seda kõike muinasjutuliselt lõbusas õhkkonnas. Teie piletiraha aga läheb õige asja toetamiseks.

5. Linnuse varemed
Linnuse varemeid on Eestis ohtralt. Enamasti teatakse Viljandit, Kuressaaret, Rakveret, Haapsalut, Narvat. Aga on veel väga palju põnevaid kohti – Toolse, Rõngu, Helme, Lihula, Vahtseliina, Laiuse jne jne jne. Kõikjal on sajandite pikkune kividesse talletunud ajalugu ja põnevad legendid. Need varemeteks vajunud kantsid jätavad ohtralt ruumi fantaasiateks ning kõditavad mõnusalt meis igaühes peituvat seiklusjanu. Ükskõik, mis suunas oled mööda Eestit ringi liikumas – väikese kõrvalpõikega on võimalik leida mõni neist mälestistest. Ja kui linnuse varemetest väheks jääb, leidub kümneid ja kümneid muinasaegseid maalinnu, mis pakuvad samuti mõnusalt avastamisrõõmu tekitades tunde, et juured on tõesti sügaval.

6. Eestimaa oma lossid
Eestis on palju kuulsaid mõisaid, Lahemaa rahvuspargi mõisahooned ja -aiad pole ilmselt kellelegi tundmata. Aga ette võib võtta ka täiesti korraliku ringreisi mööda Eestimaa losse. Seejuures soovitan keskenduda Jõgeva-, Põlva- ja Valgamaale. Tõelise lossi mõõdu annavad välja Alatskivi, Cantervilla, Sillapää, Sangaste ja Taagepera lossid. Need ei hiilga küll nii suurejoonelise kunstivalikuga kui Ermitaaz või Versailles, kuid silmailu ja puhast maaõhku jagub kõigile. Kui lisada veel hea kaaslane, ilus ilm, tass cappuchinot ning värske salat …. ei oskakski paremat puhkuselt tahta.

7. Piirsalu raketibaas Läänemaal
Kaitseliidu liikmetele teada-tuntud, kuid teistele eestimaalastele ilmselt täiesti tundmatu Piirsalu endine raketibaas on esinduslik näide Vene sõjaväeosade pärandist. Eestimaa on täis selliseid linnakuid, kuid kahjuks või õnneks on loodus tegemas oma tööd ning see jälg on tasapisi kadumas. Suur osa endistest sõjaväebaasidest läksid kasutusest maha juba enne Vene vägede väljaviimist. Piirsalus on näha vägevad raketiangaarid, stardiplatsid, staabi- ja kasarmuhoonete varemed. Piirsalus ringi tiirutamiseks soovitan kaasa võtta maastikurattad, et võssa kasvavavatel teedel mõnusalt tuhiseda. Korralda põnev orienteerumisretk ja leia läbi metsa tee ka lähedal asuvasse endisesse Lintsi sõjaväebaasi. Suurema seltskonna ürituse kavandamisel võiks sisse planeerida softairi või paintballi lahingu. Kuna baasis on tegutsev Kaitseliidu lasketiir, siis tasuks enne külastust igaks juhuks üle küsida riigikaitsjate ajakava KL Lääne Malevast.

8. Ida-Virumaa kummituslinnad
Kuna meedia on keskendunud üha kasvavale Tallinnale ning vahepeal saavad sõna ka Tartu ja Pärnu, ei teagi enamus eestimaalasi, et meil on olemas päris oma kummituslinnad. Need on kohad, kus sovjetiaegne rasketööstus ja kaevandusmaania dopinguna elu keema ajasid ning mille järele igasugune vajadus koos maailma muutumisega mõnikümmend aastat tagasi ära langes. Viimase kahekümne aasta jooksul on need linnad ja alevid inimestest tühjaks valgunud. Majade mustendavad klaasideta aknad ning üksikute koerte haukumine mõjuvad õõvastavalt pimedas augustöös. Põnevaimad eksemplarid leiab Ida-Virumaalt, kuid mahajäetud kortermajade rajoone – endiseid kolhoosikeskuseid – leiab ka mitmel pool mujal. Viivikonna ja Sompa on ilmselt kohad, kust selle retkega alustada. Liigse masenduse vältimiseks aga soovitan pärast külastada Kohtla kaevandusmuuseumit ja Kiviõli seikluskeskust.

9. Rotermanni kvartal ja Ülemiste City Tallinnas
Isegi kui sa oled tallinnlane, soovitan võtta mõnikord kiirel tööpäeval aeg maha ning minna Rotermanni kvartalisse või Ülemiste Citysse jalutama. Moodne arhitektuur maitsekalt seotuna endise tööstushoonestusega, sumedad sisekvartalid, kutsuvad kohvikud …. See kõik aitab mõista, et ka tänapäevane kinnisvaraarendus ei pea olema ainult kiiruga kokku klopsitud kastid, vaid võib olla ajas püsivat väärtust loov pikem ja terviklik protsess. Kuna ükski jalutuskäik ega lõõgastus ei saa olla täiuslik hea söögi ja joogita, soovitan sisse astuda Carmen Cafe`sse Rotermannis või restorani Dvigatel Ülemistel. Ja kui Rotermannist või Ülemistest sellist laadi emotsiooni jaoks väheks jääb, siis sea julgelt sammud Telliskivi loomelinnakusse.

10. „Depressiivsed“ Eesti väikelinnad
Tõeline rännumees teab, et Eesti väikelinnad ei ole tegelikult üldse depressivsed. Need on enamasti mõnusad kohad kus on mõnusad inimesed, kes teevad mõnusaid asju. Need linnad on ilusad ja puhtad. Neis pole just palju maailmaimedele võrdseid vaatamisväärsusi, kuid on piisavalt kontserte, festivale, laatasid jms rahvaüritusi. Julgen kinnitada, et kõigis Eesti väikelinnades leidub tõelisi arhitektuuripärleid, mida imetleda ja kust ammutada ideid kasvõi oma uue kodu kavandamiseks. Näiteks soovitan kõigile soojalt minna 11. juulil Elvasse kohvikute päevale. Elva on hästi varjatud pärl villade, järvede, männimetsade ja mitmekülgsete sportimisvõimalustega. Just Elva, aga miks mitte ka Võru, Tõrva, Paide, Lihula, Põltsamaa, Valga vmt, võiks olla sel aastal alternatiiviks Otepääle, Pärnule või Haapsalule. Leia omale sobiv festival ning turismitalu ja ideaalne puhkus on garanteeritud.

KOPLI LIINIDE ASEMELE TULEB ROHELINE MEREÄÄRNE RESIDENTS

Kõik kinnisvaraga igapäevaselt kokku puutuvad inimesed teavad, et ca 17 hektari suurune maatükk Põhja Tallinnas, mida tuntakse Kopli Liinide nime all, ootab juba ammu uut omanikku. Kuigi teema on vana, väärib siiski esile tõstmist kaks nüanssi.

Esiteks tahan tunnustada Tallinna linna samme investorite otsimisel. Vastupidiselt tavalisele passiivsele müügile on sel korral võetud ette märksa põnevamaid tegevusi alustades projekti imago kujundamisest lõpetades aktiivselt potentsiaalsete ostjate otsimisega. Kopli liinidest on saanud Green Seaside Residences. Senine dikteeriv müük on asendunud konsulteeriva ja läbirääkimistel põhineva lahenduste otsimisega. Kohalike kinnisvarainimeste informeerimise kõrval mindi sel korral ka lähinaabrite suuremaid investoreid püüdma. Ja nii edasi. Ka minul õnnestus osaleda möödunud nädalal Tallinna linnavalitsuse poolt korraldatud projekti tutvustaval seminaril Peterburis. Samasugused seminarid tehti enne seda veel Helsingis, Stockholmis ja Moskvas. Kritiseerijad ütleksid kindlasti, et see on mõttetu maksumaksja raha raiskamine, kuid mina tahaksin tunnustada linnaametnike proaktiivset suhtumist linnaruumi kujundamiseks vajalike investorite otsimisel. Ettekanded olid huvitavad ja põhjalikud. Müügiinimesena ütleksin, et nii mõnigi asi oleks tulnud teha teisiti, kuid samas ei saagi avalik võim olla müügitöös nii agressiivne, kui maaklerfirmad.

Teiseks tahan esile tuua müügitingimusi. Erinevalt varasemast usun, et praegustel tingimustel on see projekt kinnisvaraarendajatele huvipakkuv. Kuigi linna poolt nõutavad investeeringud on suured, on alghind 1,5 milj eur siiski suhteliselt madal ja paljudele jõukohane. Minu hinnangul on väga positiivne, et enne tehingut on võimalik palju asju kohaliku omavalitsuse ja arendaja vahel läbi rääkida. Nii saab arendaja kujundada piirkonna just oma plaanidele vastavalt ning linnaplaneerijad saavad parema sisendi potentsiaalsete klientide ootustest. Probleemiks on siiski ajaline perspektiiv. Tänase aguli muutmine hinnatud elurajooniks ei ole üksnes ühe arendaja teha. Kinnisvaraarendusel kulub nende mõne mereäärse kilomeetri läbimiseks Kalamajast kuni Kopli liinideni, mille saab jalgsi liigeldes selja taha jätta paarikümne minutiga, veel pikki aastaid. Sellest hoolimata usun, et tõenäoliselt leiab Green Seaside Residences omale sellistel tingimustel uue omaniku. Kui mitte veel sellel konkursil, siis juba järgmisel.

Juhul, kui keegi lugejatest kaalub Green Seaside Residences projekti tõsiselt, kuid vajab selleks partnerit, siis on igal juhul teretulnud minu poole pöörduma. Vaatame ühiselt kas, kuidas ja mida võiks selle põneva piirkonnaga peale hakata.