Domus Kinnisvara ajaveeb

Pole kahtlust, et energiasäästlikest passiivmajadest saab lähikümnendi üks populaarsemaid termineid kinnisvaraturul. Kui toiduainetööstuses on ökotooted juba praegu väga levinud ja isegi põlevkivi põletav Eesti Energia räägib rohelisest energiast, siis ei saa ka kinnisvaraturg teisiti, kui rääkida kaasaegses ökokeeles. Küll aga on olemas oht, et energiasäästlikest passiivmajadest saab kinnisvaraturul umbes sama udune mõiste, nagu oli möödunud sajandi lõpus euroremont. Mõne jaoks tähendas euroremont „hruštšovka“ köögiseina mahavõtmist ja laminaatparketi panemist, mõne jaoks läikivate vannitoaplaatide vahetust ning seda kõike vastavalt rahakotile, võimalustele ja arusaamadele korralikust remondist ja ilusast kodust. Igasugu susserdajad kasutasid toona olukorda ära ja üritasid väikese investeeringu abil müüa värvilõhnalist korterit kui eurokodu, asja, millest kitsastes ja ühepalgelistes magalarajoonides üles kasvanud nõukogude kodanikud omasid ainult ähmast ettekujutust.

Passiivmajade osas terendavad sarnased ohud. On selge, et energiasäästlike majade soetamine ja looduslähedaste materjalide kasutamine on täna ja lähitulevikus trendikas. Hinnad on küll kõrgevõitu, aga usutakse hindade langemist ja passiivmajade laialdast kasutuselevõttu. Trendi on ära tabanud mitmed arendajad, kes reklaamivad oma objekte energiasäästlike majadena juba praegu. Algamas on võistlus selle üle, kelle maja on kõige energiasäästlikum ja milline projekt kannab enim „õige passiivmaja“ tiitlit. Kes arendajatest ja investoritest võtab asja tõsiselt, see suhtleb praegu ülikoolidega ja vaatab ringi Euroopa erialaspetsialistide hulgas, sest Eestis seni vastavat know-howd napib. Turule on tulemas uued projektid, millesarnaseid tehnoloogiaid ja materjale Eesti seni näinud pole. Piltlikult öeldes toimub praegu võidurelvastumine ning kaevikutest tullakse välja siis, kui majandus ja kinnisvaraturg senisest veel suurema hoo sisse saab. Aga tarbijatel tasub silmas pidada, et küllap tulevad turule ka passiivmajad, kus soojakadude vähenemine ja päikeseenergia kasutamine on läbi mõeldud umbes sama põhjalikult kui Indrek Tarandil presidendikampaania. Koduostjad peavad olema ettevaatlikud ja ennast pakutavaga põhjalikult kurssi viima. Otsimootorid, mis aitavad selgitada nii passiivmajade teooriat kui ehituslikku poolt, aga uurida ka arendaja tausta, on siinkohal vähemalt arvutisõpradele suureks abiks. Oht osta suurte soojakadudega maja, mida aga müüakse tavalise maja hinnast 30 % kallimalt passiivmaja pähe, on väga reaalselt olemas ka eelseisvatel aastakümnetel. Loodetavasti on lähiminevikus toimunud kogemused Oru Kodu stiilis arendusprojektidega meid õpetanud ja kodu ostjad suudavad teha senisest teadlikumaid valikuid.

SAT-TV oli juba tulnud, tänavatel tegi võidukäiku Ford Sierra, banaanide saamiseks ei pidanudki tutvusi omama – taasiseseisvunud Eesti elu oli suurtes muutuste keerises ja värvikirev. Hoogsalt hakati kasutama võõrsõnu ja rikastama Eesti keelt uute ja põnevate terminitega. Puutumata ei jäänud ka kinnisvaraturg ja üks levinumaid sõnu, mis 90-ndate keskpaigas tekkis, oli euroremont. Sõna euroremont teadmine näitas kuulumist trendikate tulevikuinimeste hulka, mida kasutasid nii paljud maaklerid kui ka kinnisvara müüjad. Kui algselt tähendas euroremonditud korter tollal kaasaegsete vahenditega renoveeritud elamispinda, siis õige pea tähendas see juba mida iganes. Ühest tähendust mõistele ei olnud ega saanudki olla, kinnisvara müüjad mõistsid selle all nii valget pabertapeeti, plastikust aknaid, uut laminaatparketti kui vannitoa seina katmist beeži kahhelplaadiga. Nii palju kui oli inimesi, oli ka arusaamu euroremondist. Euroremondiga põhjendati nii kõrgemat hinda kui ka omapäraseid, kohati ka maitsetuid, sisekujundusi. Euroremont oli tegelikult mõttetu väljend, mis ei tähendanud ega näidanud mitte midagi. Tänaseks on termin vajunud peaaegu unustuste hõlma, mis mõjub enam kui kulunud väljendina, kuigi aeg-ajalt see siiski kinnisvara kuulutuste juures kasutamist leiab.

Aga loodus tühja kohta ei salli. Märkamatult möödusid 10 aastat ja Eesti seisis silmitsi taas uue kinnisvaraturu buumiga. Nupukad ettevõtjad koos turundust ja kommunikatsiooni õppinud geeniustega mõtlesid välja uue termini, mille abil oli vaja põhjendada 40 000 kr/m2 küündinud müügihindu ja selleks sõnaks sai kvaliteetkinnisvara. Eesti Ekspressi teravkeelsed sõnameistrid on 2007.a. mõiste ära tõlkinud – kvaliteetkinnisvara on kinnisvaraspekulantide uus argooväljend, mis peab reklaamima seismajäänud kortereid. Natuke karmilt küll sõnastatud, aga oma irooniline tõde oli selles ka olemas. Termin oli oma ajas ja ruumis hea ning toimis aastatel 2005-2007 küllalt tulemuslikult. Nagu ka euroremont, kandis kvaliteetkinnisvara mingil hetkel ajastu vaimu päris kenasti. Ehitati ju ka maju ja kortereid, eriti buumi alguses, mille materjale valiti äärmiselt hoolikalt ja investeeriti korralikult ning kauba pakkuja võis rahuliku südamega kaupa kvaliteetsena välja reklaamida. Ühel hetkel aga, mil iga mees hakkas enda uudismaale ehitatud maja kvaliteetkinnisvarana reklaamima, sai sõna taaskord ära lörtsitud. Psühholoogiliselt oli tegemist kahtlemata hea leiuga, sest kes ei tahaks omada kvaliteetset kinnisvara! Tekitatud sõnum, et tegemist on millegi enama, kui tavalise kinnisvaraga, töötas hästi ja mõjus ostjate alateadvusele kui õienektar mesilastele. Kokkuvõtteks aga oleme jõudnud samasse seisu, mis oli euroremondiga – igaüks kasutab kvaliteetkinnisvara mõistet oma suva järgi või siis, kui ta ei suuda objekti turundamiseks midagi muud välja mõelda. Lugejad võiksid siinkohal oma mõtte lendu lasta ja mõelda, mis on see järgmine termin, mis laiadesse rahvamassidesse umbes 5-10 aasta pärast tungib ja laia kasutust leiab. Head nuputamist!