Hall metallik Octavia domineerib ka kinnisvaraturul

Kui lugeda Domus Kinnisvara igakuiste turuanalüüside uusarenduste lõiku, siis tehingute arvu osas paistavad Tallinna linnas välja sellised tänavad nagu Sinimäe, Astangu, Pöörise, Kuklase, Kadaka, Paepargi jms. Need on kohad, kus käesoleval aastal on vormistatud kõige enam tehinguid uute korteritega. Kõlab lausa triviaalsena, kui küsida, et millises Tallinna linnaosas toimub kõige enam tehinguid korteritega? Ikka piirkonnas, mis tundub olevat ka poliitilise valimisvõitluse keskpunkt ehk Lasnamäel.

Statistika kinnitab fakti, mida pealinnas ringi liikuv inimene ka ise silmaga näeb – kraanad ei ole enam ainult kesklinnas. Õigemini tuleb öelda, et kraanad on liikunud kesklinnast äärelinna, kuna nõudlus on liikunud pigem pealinna äärealadele. Loomulikult on kesklinn jätkuvalt atraktiivne piirkond, kus tehakse stabiilselt oma kogus tehinguid ära, kuid suurte korterite kõrge osakaal, soolased hinnad ja uute ostjasgruppide lisandumine on kasvatanud plahvatuslikult äärelinna populaarsust. Uute ostjasgruppide all tuleb mõista Tallinnasse sisserände tagajärjel saabuvaid inimesi teistest maakondadest, kes eelistavad nii finantsilistel, aga ka logistilistel põhjustel enamjaolt äärelinna ja klassikalisi magalapiirkondi. Less is more tähendus on jõudnud laiadesse rahvamassidesse ja nii ongi kinnisvaraturu tõeline hitt täna minimalistliku arhitektuuriga hoone, kus asuvad veel minimalistlikumad korterid. Mida vähem ruutmeetreid, seda parem. Mida lihtsamad lahendused ja mida odavam hind, seda veelgi parem. Ei häiri kedagi ka see, et tulevasi naabreid on 300, peaasi et korter asuks uues ja Tikkurila värvide järgi lõhnavas majas.

Ometigi ei ole see nii kogu aeg olnud. Mäletame hästi, et kui kinnisvaraturg hakkas kriisist välja ronima, siis kõigepealt hakati, küll väikeste eranditega, ehitama butiikmaju ja tegema nn rätseplahendusi. Ehitati põhiliselt 10-20 korterilisi maju ja enamjaolt südalinna piirkonnas. Domineerisid tänavate nimed nagu Adamsoni, Tatari, Wismari, Kaupmehe, Köleri jms. Panus tehti selgelt kohalikele jõukatele, kelle rahakott kriisi ajal väga ei kannatanud ning kes juba uue majandustsükli alguses olid piisavalt nõudlikud ja soovisid kvaliteetset elamist. Piltlikult võib öelda, et kui toona keegi kinnisvaraturul Škodat vaatas, siis ikka Superbi, aga pigem unistati Audide ja Lexuste suunal ning ära ei öeldud ka Lamborghini Gallardost. Oli nõudlust, pakkumine tuli järgi. Latt seati pärast majanduskriisi väga kõrgeks, buumiga pahatihti kaasnenud praakehitust ja odavust kardeti. Võib olla keerati vint ka veidi üle ja nõuded kvaliteedile aeti liigagi kõrgeks, igatahes tänaseks on keskmine standard tunduvalt allapoole tulnud ja nina ei kirtsutata ka uusarendustele peale, kus põrandal laminaatparkett. Praktilisus võidutseb kõikjal, mitte ainult kinnisvaraturul. Võib pigem imestada, et lihtsate ja praktiliste lahenduste tulek kinnisvaraturule sedavõrd kaua aega võttis. Diiselmootoriga Škoda sai eestlastele armsaks juba palju aastaid tagasi, nüüdseks on sarnane mõtteviis jõudnud suure osa korterite ostjaskonna südamesse.

Kuhu küll kõik getod jäid?

Asula tnGetosid, definitsiooni järgses täiuslikkuses, pole Eestis olnud ega ole lähitulevikus ka näha. Paljude riikide näitel aitab getostumisele tugevalt kaasa immigratsioon, kuid Eesti aasta läbi kestev kehv suusailm on siinkohal olnud seni suureks abiks probleemi vältimisel. Ometigi on paljudes linnades, eesotsas Tallinnaga, olnud piirkondi, mille maine on suhtekorralduslikult lootusetu, kus on domineerinud majanduslikult kehvemal järjel olevad inimesed koos keskmisest kõrgema kuritegevusega.

Aastaid tagasi poetasime üle huulte sõna asotsiaalid ning manasime silmade ette Kopli liinid, Astangu, Akadeemia tee ühiselamud, aga ka Kalamaja ning mitmed teised piirkonnad ja tänavad, mis tänaseks on läbinud totaalse muutumise. Kalamajast, kui tõelisest Tuhkatriinu-loost, on meedias palju juttu olnud ja tõsi on, et Põhja-Tallinna linnaosa keskmine ruutmeetri hind on viimastel aastatel olnud Tallinna üks kõrgemaid, jäädes alla vaid kesklinnale. Endisest inetust pardipojast on saanud tõeliselt elitaarne piirkond, mille uusarendustesse saavad kodu lubada endale vaid õige kopsaka sissetuleku või säästudega inimesed. Akadeemia tee ühikatubade asemel on nüüd moodsa sõnaga minikorterid, mida väikeinvestorid rabavad üksteise võidu, Astangule kerkiv Aurora Park valiti möödunud aastal City24 rahvahääletusel parimaks uusarenduseks, Kopli liinide lammutamisega on algust tehtud eesmärgiga rajada sinna vaat et üks prestiižikamaid elamupiirkondi Tallinnas. Asula tänav, mis oli aastaid veidi küsitava väärtusega piirkond koos ümbritsevate garaažidega, on tänaseks läbinud korralikud hoonete renoveerimisprojektid ning pärast sõidu- ja kõnniteede kapitaalremonti näeb välja kui tõeliselt idülliline elukeskkond keskklinna piiril. Suurepärane näide, kus erasektor ja munitsipaalvõim on teinud teineteisest sõltumatult ära omad investeeringud, kuid lõpptulemus moodustab terviku, millest võidavad kõik. Näiteid võiks tuua veel mitmeid, kuid järeldus on selgelt ühemõtteline – Tallinn on üks väheseid pealinnu kogu maailmas, kus puuduvad getod. Vaesamad inimesed pole mõistagi kadunud, kuid Tallinna omapära on see, et korteri erastanud ja ots-otsaga kokku tulev pensionär elab kõrvuti uhke pintsaklipslasega, kes ostis korteri juba renoveeritud kujul ja pangalaenu kaasabil. Üks sõidab bussiga, teine BMW-ga, kuid maja keskmine elatustase on kõrgem ja piirkonnal tuleviku osas veidi parem perspektiiv olemas.

Siinkohal võib tekkida küsimus, et kui kõik barakid on buldooserite poolt ümber lükatud ning igasugu elukunstnikud ja bomžid majadest välja visatud, siis kas kõik ongi hästi ja getostumise oht jäädavalt ellimineeritud? Tõsi, järjest kasvav elatustase, suuremad säästud ja väiksem töötus aitavad kaasa sellele, et vaesemaid ja mahajäetud piirkondi Tallinnasse juurde ei teki. Linnas, kuhu sisseränne ülejäänud Eesti noorte näol on piisavalt suur, on riskitegureid selgelt vähem. Küll aga ei maksa ära unustada, et üldiselt elanikkond vananeb ja löögi alla satuvad linnaosad ja piirkonnad, kus elanike keskmine vanus on kõrgem. Näiteks Mustamäel on juba praegu märkimisväärne osa elanikkonnast vanem kui 70 eluaastat. See tähendab, et ei teki piisavalt raha hoonete renoveerimiseks või isegi elementaarseks heakorrastamiseks, korteriühistute juhatused on pigem passiivsed jne. Seega nii Mustamäe kui teised „mäed“ on teatav riskikoht, kuid esialgu ülemäära muretseda pole põhjust. Palju on meie endi kätes, palju saavad teha nii linnavõim kui riik, tark linnaplaneerimine ja igasugu rekonstrueerimise toetused on ainult abiks ning võimaldavad kogu linnaruumis ühtlast arengut.