Domus Kinnisvara ajaveeb

Paremate rahaliste võimalustega kliendid ei osta mitte üksnes kvaliteetsemat ja seetõttu kallimat kinnisvara, vaid ka suuremat. Koos kallima ruutmeetri hinnaga ostetakse omale ka rohkem privaatsust. Tihti ka staatust jms. See ilmneb selgelt, kui vaadata, kuidas muutub Tallinnas möödunud poolaastal müüdud korterite suurus vastavalt ruutmeetri hinna kasvule.

Alla 500 euro/m2 maksvate korterite keskmine suurus on 46,4 m2. Nii odavaid kortereid ei ole pakkumises siiski eriti palju ning nendega tehakse vaid ca 6,7% pealinna korteritehingutest. Suurim hulk tehinguid tehakse hinnavahemikus 500 – 1000 eurot/m2 kohta. Näiteks 501 – 750 eur/m2 maksvate korterite keskmine suurus on aga 49,1 m2 (26,2% tehingutest), samas kui 751 – 1000 eurot/m2 maksvate korterite keskmine suurus on juba 52,6 m2 (29,4% tehingutest).

Mida kallimaks läheb ruutmeetri hind, seda enam muutub privaatsus klientidele oluliseks. Kui odavamatel korteritel on suuruse vahed suhteliselt väikesed, siis kallimatel korteritel muutub see märgatavaks. Nii on 1501 – 2000 eurot/m2 maksvate korterite keskmine suurus 69,0 m2 (7,6% tehingutest), kuid üle 2001 euro/m2 maksvatel korteritel on see keskmiselt juba 88,8 m2 (4,4% tehingutest).

Sellele teemale saab läheneda muidugi ka teisiti. Mitte ainult pole kallima ruutmeetri hinnaga korterid keskmisest suuremad, vaid suuremad korterid kipuvadki olema kallima ruutmeetri hinnaga. Põhjuseid (lisaks privaatsusele ja staatusele) on muidki:
- Eenamus kinnisvaraturust on orienteeritud „keskmisele“ tarbijale, mistõttu keskmisest suuremate korterite pakkumine on väike ning nendest huvitatud ostjad on valmis rohkem maksma. Siiski ei peaks seda niiväga kartma, sest kuigi ostuhuvilisi on suurtele korteritele vähem, on ka nende pakkumisel konkurents oluliselt väiksem.
- Suurema korteri ostjate (st paremate rahaliste võimalustega klientide) jaoks on kinnisvara soetamisega kaasnev väljaminek või igakuine kulu ehk ka natukene „talutavam“. Väiksemate ja odavamate korterite ostjad kipuvad rohkem opereerima oma finantsvõimaluste piiril ning on seetõttu hinnatundlikumad.

Pool aastat on Eesti olnud euroopa ühisraha kasutaja, mis on paras aeg tegemaks esimesi tagasivaateid selle mõjudele kinnisvaraturule. Kui aasta tagasi kasutati suhteliselt laialt “europohmelli” mõistet, siis tänaseks on selge, et seda pole. Alljärgnevalt vaatan eelkõige Tallinna korteriturul toimunut, sest see piirkond ja sektor kajastab kinnisvaraturu trende Eestis üldjuhul kõige selgemalt ja kiiremini.

Vaatame kahte põhilist näitajat – tehingute arvu ja keskmist m2 hinda. Arvestades suurt segadust kinnisvaraturul aastatel 2007-2008, võtan vaadeldavaks perioodiks 2 aastat st 2009 II pa kuni 2011 I pa. Tallinnas tervikuna kasvas 2010 II pa korteritehingute hulk võrreldes aasta varasema perioodiga 9,6%. Samas 2011 I pa on tehingute arv aasta varasemaga võrreldes langenud 6,8%. II poolaasta on traditsiooniliselt olnud aktiivsem periood, kui I poolaasta, kuid aasta võrdluses peaks stabiilsel turul muutused puuduma. Keskmised m2 hinnad kasvasid 2010 II pa Tallinnas aasta varasemaga võrreldes 13,9% ning 2011 I pa 12,0%. Ka 2011 I pa siseselt on hinnad olnud valdavalt kasvutendentsis.

Arvestades asjaolusid, et:
- kinnisvaraturg on sisuliselt kriisist väljumas
- pangandus pingutab uute laenude väljastamise nimel piisavalt
- uusarendusi tuleb peale mõistlikus mahus
- tarbija kindlustusnne on olnud valdavalt stabiilne või paranev
- majandus tervikuna kasvab
oleks loogiline olnud ka 2011 I pa ka tehingute arvu kasvu või vähemalt stabiilsust näha aasta varasemaga võrreldes.

Joonis 1. Tehingute arvu muutus 2010 II pa ja 2011 I pa võrreldes aasta varasema perioodiga.

Eelnevat arvestades ning klientidega igapäevaselt suheldes võib väita, et euro kasutuselevõtt mõjutas kinnisvaraturgu mõõdukalt. Osa 2010 II pa tõusust ja 2011 I pa langusest tuleb kindlasti kirjutada euro kasutuselevõtu arvele, samas mingi osa on seotud kindlasti Eesti ja maailma majanduse muutustega laiemalt. Suuremad euro-võnked jäid ära, sest nende klientide käitumist, kes pidasid vajalikuks kindlasti oma ost veel krooni ajal ära teha, tasakaalustasid kliendid, kes ootasid langust euro kasutuslevõtu algusperioodil ning lükkasid tehingu 2011 algusesse. Enamus kinnisvaraturu osalisi prognoosis 2010 II pa, et suuremat sorti euro-pohmelli ei tule ning üldjoontes nii ka läks.

Joonis 2. Keskmise m2 hinna muutus 2010 II pa ja 2011 I pa võrreldes aasta varasema perioodiga.

Huvitava nüansina saab välja tuua asjaolu, et pakkumishindades toimus 2011.a. jaanuari alguses väga tugev (ca 10 %) liikumine ülespoole, mida saab selgitada sellega, et paljud hinnad ümardati tugevalt üles. Korrektsioon 2010.a. lõpu pakkumishindade tasemele aga tuli väga kiiresti, sisuliselt veebruariks juba.

Tallinna linnaosade lõikes mingeid sisulisi järeldusi klientide käitumise kohta teha ei saa. Oleks võinud eeldada, et kõikumised peamistes investeerimispiirkondades (nt Kesklinn) on oluliselt suuremad, kui magalarajoonides (Lasnamäe, Mustamäe, Haabersti, Põhja-Tallinn), kuid statistika seda ei toeta. Pigem on näha, et suure aktiivsusega piirkondades (Kesklinn, magalarajoonid) kaasnes tehinguarvu langusega ka hinnakasvu pidurdumine, samas väikese tehinguarvuga piirkondades (Pirita, Nõmme) on piiratud pakkumine hinnakasvu suurendanud. See aga ei ole minu hinnagul seotud euro kasutuselevõtuga.

Pärnu linnavalitsus on koostanud Kohaliku omavalitsuse korraldamise seaduse (KOKS) kohaselt Pärnu linna arengukava aastani 2025. Arengukava annab ülevaate linna arengusuundumustest, hetkeolukorrast ajavahemikul 2005-2010, välisrahastusega seotud projektide kohta ja Pärnu suundumused maailma arengu taustal. See dokument on nüüd linnarahvale tutvumiseks ja ettepanekute tegemiseks kättesaadav ning augustikuus toimuvale avalikule arutelule määratud.

Arengukavast on võimalik leida küllaltki masendavaid andmeid: madal keskmine palk, elanikkonna vananev struktuur, linnaelanike arvu vähenemine, noorte ja tööealiste inimeste väljaränne Tallinnasse, vähenev turistide arv, kultuuriürituste arvu vähenemine, haridusasutuste vajadus kapitaalremondi järele jne.

Arengukava kohaselt peaks Pärnust kujunema elamuskuurort, mis oleks aastaringselt külastatav elamusturismi sihtkoht ja turismi tõmbekeskus Läänemere piirkonnas. Visioon on muuta Pärnu linn kõrge elukvaliteediga linnaks, kus on hea elada, töötada ja õppida. Oluliselt peaks kasvama kõrgema sissetulekuga töökohtade arv.

Linnakodanikud on arengukava vastu võtnud ettevaatlikult ja avaldanud arvamust, et konkreetsemate prioriteetideta ja senise arengu kohta tehtud korraliku analüüsi ning järeldusteta arengukava küll olla ei saa. Lugedes arengukava, siis tekib mitmeid küsimusi, alates sellest, kuidas ühe või teise eesmärgini jõutakse. Samuti jääb arusaamatuks, mis elamusi hakatakse linnarahvale pakkuma ja kuidas need jõuavad iga kodanikuni, et visioon ei jääks ainult paberile ning eelpool toodud väärtused saaksid reaalsuseks. Vastused nendele küsimustele huvitab ka mittepärnakaid, kes alles plaanivad Pärnu kinnisvara soetada ja keda väga huvitab, kuhu linn tulevikus areneda kavatseb.
Põlise pärnakana elukohta ei plaani vahetada ja soovin elada elamuskuurordis ning nagu öeldi ühes tuntud eesti filmis: „Ja seda kõike tahan ma saada!“

7 juuni 2011 on tore päev. Päike paistab, sooja on 30 kraadi ja Domus Kinnisvara Tallinna kontor on toimetavaid kinnisvaraspetsialiste täis. Päevale aga annavad aksendi kaks asja. Nimelt avaldab Eesti Päevaleht esiküljel Rein Sikku artikli „Venelased tunglevad siia firmajuhtideks“ ning Tööandjate Keskliit korraldas Nordic Hotell Forumis ärifoorumi „Väljakutsed majandussuhete arendamisel Venemaaga“. Sisuliselt üks teema, kuid täiesti erinevad lähenemised. Hr Sikk keskendub oma artiklis Eesti ametkondade murele venemaalaste sisserände suurenemisele läbi juhatuse liikme staatuse, mis on tihtipeale lihtsam, kui muud Schengeni viisa saamise võimalused. TKL ärifoorum keskendus aga sellele, kuidas Eesti suudaks paremini ära kasutada Venemaa majandussuhetes peituvat potentsiaali.

Domus Kinnisvara on juba mõnda aega pingutanud selle nimel, et seada sisse kontaktid Venemaa kolleegidega. Kuigi pealtnäha on põhieesmärgiks on ikka rahakate Vene klientide meelitamine Eesti kinnisvaraturule, siis ei maksa ära unustada ka vastupidist – Eesti ettevõtjate kinnisvarainvesteeringute lihtsustamine Venemaa turul. Tänaseks on koostöö formaalne osa lahendatud – mitmed koostöölepingud Peterburi kinnisvarafirmadega, kellest nii mõnigi on üle-Venemaaline. Sisulise poole käivitamine on igapäevane töö, millega tegeleb meil eraldi Venemaa projektijuht Jelena Trofimova. Seega on meil eriline huvi ja ehk ka moraalne õigustus kommenteerida nii hr Sikku artiklit kui TKL ärifoorumit.

On ilmselge, et Eesti oma ressursid on üliväga piiratud – 1,34 mlj inimest (0,019% maailma rahvastikust), 45 tuhat ruutkilomeetrit maad (0,03% maismaa pindalast), X tonni põlevkivi jne. Milline on see lisandväärtus, mida me oma ressurssidele juurde anname? Küllap midagi on, kuid tõenäoliselt pole meil põhjust ennast näiteks Šveitsi, mis on ju sisuliselt sama piiratud, kõrval eriti uhkelt tunda. Jutt sellest, et Eesti võiks olla sillaks Euroopa ja Venemaa vahel on kulunud ning viimasel ajal asendumas jutuga sillast Euroopa ja Hiina vahel. Siiski on see käegakatsutav võimalus, mida ei tohiks kergekäeliselt üle parda visata. See aga eeldab Vene ärimeeste parimat mõistmist ja oskust neile Euroopa ärivõimalusi maha müüa. Loomulikult ka vastupidi. Miks ei võiks eestlased, kes on näiteks tuntud kui head sõjamehed Afganistanis, kõvad ITimehed Skypes, kahjuks tihti ka juveelivargad Soomes, olla maailmas tuntud kui Venemaa suunalise ärilaienduse konsultandid? Kõik eeldused selleks on ju olemas.

Kaks esimest küsimust, mis venemaalased meile esitavad on: „Kuidas on Eestis lood Euroopa Liidu elamisloaga?“ ning „Kuidas Teil venelastesse suhtutakse?“. Need peegeldavad selget soovi liikuda lääne poole ning selget hirmu Eestis „leviva“ veneviha ees. Mida rohkem liigub meil siin ringi venemaalasi, seda rohkem jätavad nad maha raha ning seda enam viivad kaasa sõnumit, et Eestit ei ole vaja karta ega ka vihata. Ja seejärel toovad nad meile taas erinevate teenustasudena oma raha. Täpselt nii nagu ülejäänud maailm veab oma raha Šveitsi. Loomulikult on mulle arusaadavad riigikaitselised jms julgeolekuküsimused, kuid nii nagu Šveits rahuldab nõudlust pangasaladuse järele, nii võiks Eesti rahuldada nõudlust Euroopa ja Venemaa ärikultuuri erinevuste silumise järele. Ilmestavaks näiteks on meile viimastel aastatel venemaalaste poolt esitatud soovid aidata neil osta kinnisvara Bulgaarias ja Hispaanias. Põhjuseks lihtsalt see, et sealsete kinnisvaraspetsialistide „korrektsusindeks“ on madal, eestlastel aga õnneks veel suhteliselt kõrge.

Avalõigu juurde tagasi tulles – Eesti ettevõtete liikumine Venemaa suunas hõlmab jätkuvalt suuri riske ning tõenäoliselt hõlmab mõnd riski ka venemaalastele mõne siinse ettevõtte juhatuse liikmena elamisloa andmine. Tallinnast Tartusse autoga sõita on ka riskantne! Välisturud, sh Venemaa, on meie mõistes ikkagi nii suured, et omavahelisest konkureerimisest üldjuhul enam rääkida ei saa ning ilma üksteise toetamiseta läbi ei löö. Seetõttu tunnustan ärifoorumil kõlanud mõtet, et Venemaa suunal tegutsevad ettevõtted võiks kontsentreeruda just StPeterburgi suunale. Oma tagasihoidlikust isiklikust kogemusest väidan, et ca 80% StPeterburgi elanikest omab mingit (peamiselt NL ajast pärinevat) positiivset kogemust seoses Eestiga. Nende jaoks oleme me tihtipeale endiselt „omad“ kõige sõbralikumas mõttes. Kasutame seda siis ära.

Kui Eesti ametkonnad muretsevad rohkem selle pärast, et tuhat venemaalast taotlevad meil elamisluba läbi juhatuse liikme staatuse, selle asemel, et aidata Eesti ettevõtetel läheneda Venemaa äriringkondadele, siis on fookus paigast ära. Päris nii see õnneks siiski ei ole ning kindlasti on tänusõnu ära teeninud nii EAS, MKM kui mitmed teised ametkonnad. Siiski – kui meil ei ole võimalik saavutada häid poliitilisi sidemeid, siis loogem võimalikult palju häid isiklikke sidemeid ning parandagem seeläbi majandussuhteid.

Tulumaksuseaduses kordub alalise või peamise elukoha sõnapaar. Mida see aga täpselt tähendab ja kuidas maksuametnikud seda tõlgendavad?

Alustame definitsioonidest. Kõige olulisem punkt on kirjas tulumaksuseaduse § 15 lõige 5 juures, mille kohaselt tulumaksuga ei maksustata kinnisasja, ehitise või korteri kui vallasasja või elamuühistu osamaksu võõrandamisest saadud kasu, kui kinnisasja oluliseks osaks või korteriomandi või -hoonestusõiguse esemeks on eluruum, mida maksumaksja kuni võõrandamiseni kasutas oma alalise või peamise elukohana. See on paragrahv, mille kattevarjus paljud maksumaksjad loodavad tulumaksu maksmisest pääseda ka siis, kui de facto ei ole tegemist alalise elukohaga.

Kinnisvara müüja peab arvestama sellega, et kuigi seadusandlus otseselt ei määratle alalise või peamise elukoha täpseid kriteeriume ega elukohas elamise aega, siis peab müüja siiski olema valmis elukoha tõendamiseks. Maksuameti enda nägemuse kohaselt iseloomustab alalist või peamist elukohta selle seotus maksumaksja isiklike ja majanduslike huvidega. Seega võib maksumaksja tõendada oma alalist või peamist elukohta kõikide tõenditega, nagu näiteks riiklikesse registritesse kantud andmed, maksumaksja seletused, tunnistajate, sh naabrite ütlused, dokumendid maksumaksja nime ja aadressiga, korteriühistu töötajate ja liikmete selgitused, kohaliku omavalitsuse asutuste teatised, teatud juhtudel samas linnas/asulas/külas töökoha või püsiva sissetuleku olemasolu, ajakirjanduse tellimine, posti laekumine jne. Oma praktika jooksul olen palju kokku puutunud kinnisvara omanikega, kes arvavad, et ajakirjanduse tellimusest müüdava kinnisvara aadressile piisab, et tõendada seda oma alalise või peamise elukohana. Tuleb aga tõdeda, et ainult ajalehtede tellimusele lootma jääda oleks kergeusklik, sest Maksuametil on aastate jooksul tekkinud suur kogemus ja võidakse nõuda lisatõendeid. On teada juhused, kus maksuametnik on käinud ise naabrite juures uurimas, kas maksumaksja on elanud ka tegelikult antud aadressil või siis mitte. Muidugi on Maksuameti enda poolt tõendite kogumine seotud ressursside nappuse ja nende endi haldussuutlikkusega, kuid maksumaksja peab igal juhul olema valmis lisatõendite esitamiseks.

Üks oluline nüanss puudutab ka pooleliolevaid elamuid, mida on Eestis müügis palju. Siin on Maksuamet võtnud seisukoha, et viimastel aastatel oma maja ehitamist alustanud kodanik peab arvestama sellega, et üldjuhul pooleliolevat elamut enne võõrandamist oma alalise või peamise elukohana kasutada ei saa ning seega maksuvabastus sellele ei laiene.

Koos algava ehitushooajaga muutub Tallinna linnapilt senisest veelgi kaunimaks. Nimelt allkirjastas Linnu tee 3 korteriühistu täna koostöös Domus Kinnisvaraga arenduslepingud, mille tulemusena saab see kortermaja uue väljanägemise. Domus Kinnisvara poolt leitud investor uuendab maja nii seest kui väljast. Projekti finantseeritakse elamule ühe lisakorruse ehitamisega, mille tulemusena tulevad suvel müüki ka neli suurepärase vaatega uut korterit. „Lõpuks ometi saame maja korda“ on Linnu tee 3 korteriühistu juhatuse liikmed Tõnis Pajupuu ja Rando Rannus rahul nii sõlmitud lepingu kui ka Domus Kinnisvara tööga. Domus Kinnisvara arendusdirektori Ingvar Allekandi sõnul oli Linnu tee 3 korteriühistul kodutöö väga hästi ära tehtud ning nad teadsid täpselt, mida tahtsid. „Seetõttu olid läbirääkimised keerulised, sest tuli leida lahendused ehituseelarve katmiseks. Siiski õnnestus meil leida investor, kes väärtustab kvaliteetset lõpptulemust ning on seetõttu valmis leppima mõnevõrra väiksema kasumimarginaaliga“ lisas Ingvar Allekand.

Linnu tee 3 maja välisilme jääb valdavalt sarnaseks tänasele. Fasaad renoveeritakse ning ümberehitusest hoolimata katuse proportsioonid säilitatakse. Elamule juurdeehitatavale korrusele tulevad huvitava planeeringuga korterid kahel tasapinnal. Korterite müügikorraldusega hakkab tegelema Domus Kinnisvara 2011 suvel.

Sageli pööduvad kliendid kinnisvaramaaklerite poole küsimusega, kas kinnisvara on kasulikum kinkida või pärandada. Eriti sageli tõstatub antud teema vanemaealiste inimeste puhul, kes kõrgemas vanuses soovivad neile kuuluvat kinnisvara loovutada lähedastele inimestele ja siis tekib küsimus, milline õiguslik vorm selleks valida. Enamus inimesi kaalub tavaliselt kinkelepingu ja testamendi vahel, kuigi tegelikult võib kinnisvara võõrandada ka klassikalise müügilepingu abil või siis jääda lootma juba pärimiseaduses kirjeldatud pärimiskorra sätete juurde. Ühest vastust või soovitust nendele küsimustele on raske anda, aga püüan siiski selgitada tagajärgi, mida ühe või teise dokumendi tegemine endaga kaasa toob.

Vastuse kaardistamist peame esmalt alustama sellest, milliseid riske ühe või teise tehingu sõlmimine endaga kaasa toob. Suures plaanis jagunevad riskid antud ülesandepüstituses kaheks: a) maksuriskid, mis tekivad nii olemasolevale kui tulevasele omanikule ning b) püsiva eluaseme säilimise riskid kinnisvara võõrandaja jaoks, sest ta ei ole enam omaniku staatuses. Viimane punkt ei oleks ehk niivõrd aktuaalne, kui just majanduslanguse periood ei oleks esile toonud õpetlikke näiteid selle kohta, kus näiteks laste võetud laenude tagatiseks oli neile kuuluv kinnisvara, kus aga esivanem elas veel sees. Laenu aga ei jõutud teenindada ja pank nõudis eluaseme müüki… Samuti on olemas teoreetiline variant, et uuel omanikul, ükskõik kui lähedane sugulane see ka poleks, tekib mingil põhjusel vajadus saadud kinnisvara edasi müüa ajal, mil endine omanik on veel elus ja kasutab seda oma elukohana. Selle riski minimiseerimiseks on mõistlik võõrandamislepingute (müügileping, kinkeleping) puhul rakendada isikliku kasutusõiguse lepingu sõlmimist. Sel juhul on tegemist asjaõigusseaduses sätestatud õigusega, mille kohta tehakse kanne kinnistusraamatusse ning millele tuginedes saab korteri edaspidist kasutamist nõuda ka järgnevatelt omanikelt. Testamendi tegemise korral jääb eakas inimene kinnisvara omanikuks kuni surmani ja võimalus puudub, et ta oma kodust välja tõstetakse. Notariaalselt tõestatud testamendi tegemine on ka üks odavamaid võimalusi loovutada kinnisvara soovitud isikule, sest notaritasu on võõrandamislepingutega võrreldes väiksem.

Kui nüüd vaadelda maksuriske, siis kõige olulisem on meeles pidada, et pärandimaksu Eestis ei ole ja seega pärandi vastuvõtmist ei maksustata. Küll aga tuleb arvestada seda, et kui pärija asub hiljem vara müüma, siis kuulub saadav kasu tulumaksuga maksustamisele. Kuna kasu all mõistetakse saadud tulu ja soetusmaksumuse vahet, siis läheb tulumaksu alla praktiliselt kogu saadav müügisumma, sest pärimise puhul on soetusmaksumus null eurot. Tulumaksust pääseb pärija vaid juhul, kui kinnisasja oluliseks osaks on eluruum, mida maksumaksja kuni võõrandamiseni kasutas oma alalise või peamise elukohana. Põhimõtteliselt sama printsiip kehtib ka kinkelepingu puhul, mille juures kingi saaja peab hilisemal võõrandamisel tasuma müügi tulemusel saadavalt kasult seaduses sätestatud ulatuses tulumaksu. Ka siin on soetusmaksumuseks null eurot ja tulumaksuvabastus tekib siis, kui kingi saaja kasutas eluruumi oma alalise elukohana. Seega maksude mõttes erilist vahet pole, kas kinkida või pärida, sest mõlemal juhul ei pea kingi andja või pärandaja ise tulumaksu maksma ja kingi või pärandi saaja peab hilisema müügi korral tasuma tulumaksu kogu müügisumma pealt. Ainsaks võimaluseks, kuidas senine omanik saab vähendada tulevase omaniku tulumaksukohustuse summat, on see kui omanik kasutab võõrandamiseks müügilepingut, kuhu märgitakse müügisumma, mis hilisemal müügil muutub uue omaniku jaoks kõrgeks soetusmaksumuseks. Seda võidakse aga käsitleda Maksuameti poolt fiktiivse tehinguna, millel võivad tekkida osapoolte jaoks kurvad tagajärjed, ning seepärast antud viisi tulumaksukohustuse vähendamiseks soovitada ei saa.

Otsuseid langetades peavad huvitatud isikud arvestama ka sellega, et pärimise protseduur võtab omajagu aega ja seepärast on oluliselt lihtsam, kui pärandaja ei tee testamenti ega minda ka seadusjärgse pärimise teed, vaid kasutatakse notariaalset kinkelepingut vara kinkimisel. Siin võib tekkida küsimus, et kui tulumaksuseaduse mõttes on soetamismaksumuseks null eurot, siis kuidas arvutatakse notaritasu? Kinkelepingu sõlmimisel sõltub notari tasu kingitava vara väärtusest. Notarid ei aktsepteeri seda, kui osapooled ütlevad vara väärtuseks näiteks 100 eurot. Reeglina on tasu arvestuse aluseks vara turuhind ehk selle kohalik keskmine müügihind.

Energiaaudit on sisuliselt hoone soojustehniline bilanss, mis näitab ära soojakaod. Hoone soojuskaod arvutatakse eraldi seintele, lagedele, põrandatele, ustele, akendele. Energiaauditi koostab energiaaudiitor. Kortermaja energiakadude täpne kaardistamine võimaldab maja edasisel haldamisel seada sihte, millises järjekorras ja milliseid renoveerimistöid teha ning palju selleks raha kulub.

Ehitusspetsialistide hinnangul on elamu energiakadude kaardistamine eriti oluline, kuna ülevaate olemasolu korral on võimalik elamu edasisel haldamisel seada prioriteete, millises järjekorras ja milliseid renoveerimistöid teha. Inimesed hakkavad üha rohkem tähelepanu pöörama oma elukeskkonnale – kulutuste suurusele, elamise heaolule ja mugavusele, korteri seisukorrale, ümbruskonna turvalisusele jne. Üha enam saavad need tegurid määravaks ka korterite kui kinnisvara hinna kujunemises. Korteriostuga kaasneb majanduslik arvestus – kui palju maksab selles elamine, kuidas on korraldatud elamu haldamine, kui suureks kujunevad remondikulud.

Renoveerimise finantseerimiseks on korterühistutel kuni 2012. aasta lõpuni või vahendite jätkumiseni võimalik KredExist taotleda kuni 35%-list rekonstrueerimistoetust, millega saab katta renoveerimislaenu omafinantseeringut. Lisaks saab KredExist taotleda kuni 50% ulatuses energiaauditi ja ehitusprojekti toetust.

Energiaaudit on põhjalik, ca 40-50 leheküljeline insenertehniline analüüs, mille pinnal on lihtne välja anda ühelehelist energiamärgist.

Domus Kinnisvara toimekas tiim osaleb 1-2 aprillil Peterburis rahvusvahelise kinnisvara messil. Eesmärgiks on hankida võimalikult palju kontakte, mis aitaksid Eestis asuvat kinnisvara müüa Vene investoritele. Kuigi ettevõtmise nn „projektijuhiks“ on meie Narva esindusest Aivo Peterson ja Irina Rysyukova, on meil kohapeal ka Reet Vellend ja Ingvar Allekand Tallinna kontorist. Eriline rõõm on meil selle üle, et oma abikäe kohalike sidemete loomiseks andsid meile ka Peterburi spetsialistid Olja ja Elena.

Esimene päev kujunes väga töiseks. Samal ajal, kui Aivo ja Ingvar pidasid järjest kohtumisi Peterburi kinnisvarafirmade esindajatega messi restoranis, toimetasid Irina ja Reet messisaalis, et ettevalmistamata kontakte luua. Sisuliselt saime kolm koostöölepingu ettepanekut, mitmed taskutäied visiitkaarte ja lehekülgede viisi märkmeid märkmikusse. Aeg messi avamisest kl 12 ajal kuni sulgemiseni kl 19 kulges ülikiiresti. Homme tõotab tulla samasugune päev. Kontaktide analüüs ning sisuline töö aga alles algab uuel nädalal.

Domuse maaklerid on paljude aastate jooksul vahendanud kümneid ja sadu kinnisvaraobjekte, millele on ühe osana tööst vaja valmis sõnastada müügikuulutus. Tekstide kirjutamine pole alati kerge protsess, kuid vaimselt võimekamad maaklerid on siiski suutnud luua tekste, mis oma tasemelt on sõnakunsti kõrgemal astmel. Ja kui mitte alati ei ole nende sisukus just Eesti Kultuurkapitali aastapreemia vääriline, siis Oskar Lutsu huumoripreemia laureaatide hulka võib mõni neist kuuluda küll. Aga otsustage alljärgnevate näidete põhjal ise:

• Ei pea tingimata armastama krossisõitu või Saku õlut, et armuda sellesse linna (Saku aleviku kohta).
• Ootamatute külaliste puhul saab toidukraami osta oma majasisesest toidupoest kasvõi susside väel poodi minnes.
• Kõrged männid kohisemas, oma mustika peenrad, piirneb metsaga, jalutuskäigu kaugusel privaatne liivarand.
• Park on tänaseni üks Tallinlaste lemmik jalutuspaiku. Miks ei peaks ka sina tahtma siin elada? Kirjuta ennast ajalukku!
• Vooremaa on rohkem, kui ükski teine paik Eestis seotud meie rahvuseepose kangelase Kalevipoja lugudega.
• Korteri teeb tähtsaks tema kultuuriline ajalugu, kuna selles on asutatud kirjandusrühmitus Siuru.
• Olete unistanud hubasest mõnusast suve/elumajast vaikses rahulikus looduskaunis kohas mere ääres mändide vahel, kus saaks päikselist suve nautida, karastada ennast karges merevees, pidada lugematuid grillõhtuid sõprade ja saunaga või proua/härraga kamina ees veini juua ning seejäärel pehmesse voodisse magusasse unne vajuda? Mina olen – kuid see võib olla vaid minu kujutlusvõime vili, sest kohal on pakkuda märkimisväärselt rohkem.
• Võta abivajav vanaema või vanaisa enda lähedusse elama!
• Müüme armsa privaatse majakese (suure krundiga) lõõgastava linnulaulu ja mõnusate mändide vahel ning seda mitte kaugemal kui 600 m merest, et saaksite tõmmata joone peale ühele soovile oma elus.
• Kerge ümberehituse korral saab majast väga suure, avara ning hubase maa- või elumaja, kus lihtsalt lõdvaks lasta, koguda mõtteid, inspirisatsiooni ning jõudu. Arukülas on sündinud vägagi inspireeriv maalikunstnik Andrei Jegorov.
• Loodus ja keskus käsikäes.
• Veel pole kindlaks tehtud, kas korteris on mürakindlad seinad või on teised majaelanikud lihtsalt niivõrd rahulikud, et keda ei kuule ega näe – vahel võib jääda tunne nagu elaks majas üksi, olgugi, et kõikides korterites on elanikud.