Vingugaasiandur on kohustuslik

Postitaja: Domus Kinnisvara @ 19.07.2017 10:53; kategooriad: Domus, Varia
Sildid: , , ,
Kommenteeri artiklit siit

vingugaasAlates 1. jaanuar 2018 muutub kohustuslikuks paigaldada vingugaasiandur kõikidesse eluruumidesse, milles asub korstnaga ühendatud gaasiseade.

Möödunud aasta alguses juhtus mitmeid õnnetusi seoses gaasiseadmest lekkinud vingugaasiga. Õnnetused juhtusid korteritesse paigaldatud gaasiboileritega, kuid ei ole välistatud, et sarnased probleemid võivad halbade juhuste kokkulangemisel tekkida mis tahes gaasiseadmega. Selleks, et vältida möödunud aastale sarnaseid traagilisi õnnetusi on valitsus ettevalmistanud vastava õigusakti, mis kohustab paigaldama vingugaasi anduri kõikidesse eluruumidesse, kus asub korstnaga ühendatud gaasiseade. Nimetatud õigusaktiga muudetakse vingugaasianduri olemasolu kohustuslikuks gaasikütte olemasolul, kuigi mõistlik on vastav andur paigaldada kõikidesse eluruumidesse, kus asub põlemisprotsessiga seotud seade, nagu näiteks puuküttel toimiv ahi, kamin, pliit jne.

Postimehele antud kommentaaris selgitas  majandusministeeriumi toote ohutuse ja tarbijakaitse talituse nõunik Ago Pelisaar, et kuigi õigusakt jõustub 1. jaanuar 2018, tuleks andur paigaldada esimesel võimalusel. Samuti on ta öelnud, et ametnikel on küll õigus kontrollida vingugaasianduri olemasolu, kuid massilist kontrolli siiski plaanis ei ole.

Vingugaas on lõhnatu ja värvitu aine mida inimese meeleelundid tuvastada ei suuda. Selle sisse hingamine isegi väikestes kogustes võib põhjustada mürgistuse, suurema kontsentratsiooni korral on see eluohtlik. Läbi sajandite on vingugaas nõudnud palju ohvreid, kuna inimene lihtsalt ei suuda tuvastada selle olemasolu enda ümber. Tänaseks on meile antud tehnilised abivahendid, mis teevad seda meie eest, seega on rangelt soovituslik ja vägagi mõistlik paigaldada vingugaasiandur kõikidesse eluruumidesse, kus asub põlemisprotsessiga seotud seade.

Ilusat ja turvalist suve jätku!

kaupo

KAUPO MÕTTUS

projektijuht

Miks on mõistlik teiste investeerimisvõimaluste kõrval valida just kinnisvarasse investeerimine?

Postitaja: Einar Vellend @ 11.07.2017 12:59; kategooriad: Domus, Kinnisvaraturg, Maaklertegevus, Majandus, Majanduspoliitika, Varia
Kommenteeri artiklit siit

- Miks on mõistlik teiste investeerimisvõimaluste kõrval valida just kinnisvarasse investeerimine?

Kui võrrelda erinevaid investeerimisvõimalusi, siis kinnisvarasse investeeringud on kõige suuremate garantiidega. Samas teenitud tulu ei pruugi olla kõige suurem ja ka alustamine ei ole kõige lihtsam. Investeerida saab ka aktsiatesse, osakutesse, võlakirjadesse, riskikapitalina alustavasse ettevõttesse, nafta hinna kasvu või langusesse jne, aga seal on võimalus kaotada kogu raha, kui ettevõte pankrotti läheb. Kinnisvaras jääb aga mingi osa ikka alles ja aja jooksul on kinnisvara hind ikka tõusnud kõrgemale ka  peale  suurt langust. On pakkuda ka kinnisvarasse investeerivaid fonde või ühisrahastusprojekte, aga seal sõltub investeeringu säilivus ikkagi teiste inimeste otsustest ja investoril endal kinnisvara üle suurt kontrolli ei ole, mis iseenesest ei pruugi olla üldsegi halb. Seda seetõttu, et fondiga tegelevatel inimestel on enamikul juhtudel eelnevalt pikaajaline kinnisvarakogemus. Sellel võib omakorda olla ka pahupool ehk lahtiseletatuna võib fondi juhile tekkida surve järjest suuremat kasumit toota ja tänu sellele ollakse valmis võtma järjest suuremaid riske. Näiteks on võimalik kasumit suurendada lisaraha juurde laenates. Kui kõik läheb hästi, siis on ka kasum priske. Olenevalt fondist, kas tegeletakse ainult üüriraha haldamisega või panustatakse ka arendusprojektidesse, on langusperioodil võimalik ikkagi pankrotti minna, kui hoone või hoonete üürnikud kaovad ja üüritulu väheneb ning ei suudeta enam pangalaene tasuda või arendusprojektile ei leita üürnikke või ostjaid piisavalt ruttu või sobiva hinna eest ja jällegi jäädakse pangale võlgu. Misjärel nõuab pank kinnisvara sundmüüki juba tunduvalt madalama hinna eest. See omakorda annab võimaluse uutel ostjatel turule siseneda soodsama hinnaga. Tihtipeale ostis ka pank ise allahinnatud kinnisvara ja teenis hiljem sellelt korraliku kasumi. Sellise stsenaariumi täitumist aitab vähendada fondi eeskirjade väljatöötamine, millest kehtestatakse reeglid näiteks laenuraha osakaalu maksimaalsuurusele, et hätta sattudes oleks võimalik rasked ajad siiski üle elada.

– Mis on kinnisvarasse investeerimise miinused, miks inimesed ei taha pigem investeerida?

Näiteks kui on alguses vähe raha, siis kinnisvarasse investeerimine on raske. Näiteks aktsiaid võib hakata ostma juba 50 euroga. Kinnisvaras peab aga arvestama 30 korda suurema rahaga. Näiteks on minimaalne investeering Tallinna kõige väiksema korteri ostmiseks ca 1500 eurot. Kellel on rohkem võimalusi, näiteks on võimalik tagatiseks anda enda elamispind, siis saab alustada ka paarisaja euroga, mis kuluvad hindamisaktideks ja tehingu vormistamiseks. Miinuseks on ka kinnisvara väikene likviidsus, kui on soov investeeringust lahkuda ja raha välja võtta. Kinnisvara müümine võib võtta aega kuni mitu aastat võrreldes aktsiatega, mida on võimalik müüa päevaga või futuurid minutitega.

– Kuidas alustada, mis peab investeerimiseks tegema?

Kõige lihtsam on alustada korteritega. Odav korter maksab ca 15  000 eurot, mida on võimalik välja üürida ca 150 euroga, saades tootluseks natuke üle 10% aastas. Ehk tasuvusaeg oleks ca 10 aastat, peale mida on korteri ostuhind tasa teenitud. Kui on ostmiseks võetud laenu, tulevad lisakuluks ka intressimaksed. Lisaks võib tulu loota ka kapitalikasvult ehk lihtsalt kinnisvara hinnatõusult. Neid kombineerides on kasuminumber ka suurem. Kapitalikasvu võib samas nullida ka majanduslangus, samas mingi hinna eest on korterit või ka äripinda võimalik ikka välja üürida.

– Millisesse kinnisvarasse on kõige mõistlikum investeerida, kuidas seda teada saada? Kas pigem soovitate juba renoveeritud või alles renoveerimist vajavat kinnisvara?

Kuni 100 000 euro väärtusega investeeringute puhul tulevad kõne alla pigem korterid. 200 000 euro kanti võib rääkida ka juba ärikinnisvarasse investeerimisest büroopinna baasil. Ja ca 1 miljoniga saaks investeerida juba näiteks ka tootmis- või laohoonesse. Kui rääkida korteritest, siis oma jõududega renoveerides on kasum kindlasti suurem. Kui oskusi ei ole, siis enam suurt võitu renoveerimata korteri puhul ei saa, jääks ainult üüritulu. Mida suurem on kinnisvara väärtus, seda väiksemaks hakkab jääma ka tootlus. Näiteks väiksema laohoone puhul, mille ostuhind võib olla 700 000 euro juures võib saada tootlikkust kuni 9 %, siis 20 miljonilise büroohoone puhul räägitakse pigem alla 7%.

– Mis aja peale tavaliselt hakkab kasum tulema ning millised on (peale korteri ostu) kulutused, mis aja jooksul korteri peale kuluma hakkavad?

Kui osta korter välja üürimiseks, siis võib hakata kasumit saama juba kohe. Kui korter vajab ka sisustamist, siis läheb see tasuvusajast maha.Kaasnevad kulud olenevad paljuski üürnikust, kui hästi ta on korterit hooldanud. Võib ka juhtuda, et tuleb iga aasta seinu värvida ja pahteldada, kuna korterit on kasutatud halvasti. Keskmiselt oleks vaja värskendusremonti teha iga 5 aasta tagant. Sama kehtib ka äripindade puhul.

Einar Vellend

Investeeringud ja Rahavood

 

*Artiklit refereeritud 30.mai Postimehes

KELLE OMA ON MILJÖÖVÄÄRTUS ?

Mõni aeg tagasi jälgisin huviga Tallinna miljööväärtuse säilitamise üle peetud diskussiooni Terje Villemsi („Müüa miljööväärtusliku vaatega korterid“) ja Endrik Mändi („Kuuldused miljööväärtuse surmast on liialdatud“) vahel. Terje Villemsi kompromissitu turmtuli Tallinna ametnike ning kinnisvaraarendajate suhtes on meediale atraktiivne ning nii mõneki punktis on sellega lihtne nõustuda, kuid paljuski siiski demagoogia, sest ühest küljest olulist infot esitades ja veidi utreerides jätab teisalt sama oluline esitamata. Endrik Mändi vastulause avardab teemat oluliselt, kuid siiski mitte piisavalt.

Tõesti väga kahju, kuid esimese emotsioonina tõi see vaidlus mulle meelde Liiva kõrtsihoone loo. Tõenäoliselt Sa ei tea Liiva kõrtsihoonet, sest seda ei olegi enam olemas. Aga veel 2000.a. oli see Nõmmel Viljandi mnt ülesõidu juures paiknenud hoone ainukene Tallinna linna piirides säilinud ajalooline kõrtsihoone. Tollane avalik-õigusliku juriidilise staatusega omanik püüdis avalikule asutusele omase mõõdutundega leida kinnistule reaalset rakendust, kuid muinsuskaitsjate ühene seisukoht oli, et hoone tuleb taastada ning suhteliselt suurele kinnistule veelgi suurema muinsuskaitseobjekti kaitsevööndi tõttu midagi muud ehitada ei lubata. Nii ei jäänudki asutusel kinnistu parema rakendamisvõimaluse puudumisel muud üle kui kinnistu maha müüa. Nädal pärast müügilepingu sõlmimist põles hoone maani maha ning mõne aasta jooksul koristati ka söestunud palgid. Konkreetse juhtumi olulisus seisneb tegelikult vaid selles, et selliseid kurbi lugusid on 15-20 aasta tagusest ajast palju.

Muinsuskaitsealuste objektide põlemine on õnneks jäänudki eelkõige 90-nendatesse. Ent sisuliselt samal protsessil on ka kaasaegsem versioon – kui rekonstrueerida ei õnnestu, siis laguneb lõplikult. Enamus kinnisvaraarendajaid külastasid noorpõlves usinalt matemaatikatundi, omandasid hiljem mõne erialaga seotud kõrghariduse, hoomavad ettevõtluse majanduslikku-finantsilist loogikat ning teevad oma tööd hästi. Mis on „hästi“, on muidugi alati vaieldav. Ent miljööväärtuste kaitse diskussioonis kompromissitu kinnisvaarendajate materdamine viib meid selleni, et võiksime sama malakaga lajatada kõigile, kes oma tööd hästi teevad – linnaplaneerijatele, muinsuskaitsjatele, ajakirjanikele, õpetajatele, ämmaemandatele … Süvenemise asemel on alati lihtsam kellelegi sirgelt „pasunasse anda“, olgu see siis kinnisvaraarendaja, linnaplaneerija, muinsuskaitsja või kogukonnaaktivist. Kompromissitu suhtumise tõttu põlesid Liiva kõrtsihoone ja kümned teised majad 90-nendatel maha ja neid ei saa enam kunagi tagasi.

Ma ise usun, et 90-nendate traagilised õppetunnid on meid tegelikult juhatanud tänasesse päeva, kus muinsus- ja miljööväärtuse kaitse ei ole enam nii kompromissitu, sest see lihtsalt ei toimi. Reaalsus on, et tänane miljööväärtuste kaitse sarnaneb kompromissitute nõuete esitamise asemel pigem era- ja avaliku sektori koostööle – kummalgi pole piisavalt ressursse, et muinsus- või miljöökaitsega iseseisvalt tegeleda. Jõudude ühendamine eeldab kompromisside tegemist kõigilt partneritelt. Nõustun 100% Endrik Mänd`iga – linnaplaneerimine ongi kompromisside kunst. Linnapilti ilmestavad kokkukukkumise äärel väärtuslikud majad näitavad, et selles kunstivaldkonnas on meil kõigil veel mõndagi õppida. Või ei suuda me endale selliseid kompromisse lubada.

Üksjagu väärtuslikke maju on Eestis korda tehtud tuginedes ühe inimese või perekonna missioonitundele ning suurele pingutusele. Terje Villems ise on hea eeskuju. Ent veelgi enam on hooneid korrastatud tänu inimeste grupile, kes soovivad elada korralikult rekonstrueeritud miljööväärtuslikus majas ja on olnud valmis sellesse reaalselt rahaliselt panustama. Seejuures pole vahet, kas rekonstrueerimise eestvedajaks on korteriühistu või arendaja, kes on tegelikult vaid vaheetapiks sellise ühistu tekkimisele. Igal juhul tähendab väärtusliku hoone ja sellega koos ka ümbritseva keskkonna väärtuslikuna hoidmine investeeringut. Targutus, et kes maksab tellib ka muusika, ei ole siin üldsegi kohane. Kuid kõik ressursid on piiratud ning piiride ületamine lõpeb pankrotiga ühtviisi nii eraisiku, korteriühistu, kinnisvaraarendaja, kogukonna- või muinsuskaitseühenduse, aga ka kohaliku omavalitsuse jaoks. Ainult sõnadega muinsuskaitset ei tee ning miljööväärtust ei säilita. Ja rahakott ei ole mitte kinnisvaraarendajate ega kohaliku omavalitsuse käes, vaid tegelikult teeb tarbija otsused oma eelistustega ning kujundabki selliselt linnaruumi.

Mulle meeldib Eestis lähenemine omandile – see loob sulle üksjagu õiguseid, kuid toob kaasa ka kohustusi. Sõnastame parem ümber – omand tekitab sulle paraja portsu kohustusi, millega kaasnevad ka mõned õigused. Ja jõuamegi põhiküsimuseni – kelle oma on miljööväärtus? Kõik, kes nõuavad osa miljööväärtusest, peavad olema valmis sellesse panustama mitte lihtsalt lobisemisega, vaid olema valmis loobuma selleks oma isiklikest ressurssidest. Ja kuna see ei ole suures mahus kellelgi võimalik, siis tuleb aksepteerida nende valikuid, kes mingisse konkreetsesse projekti panustavad. Väga lihtne on kritiseerida, et see või teine maja „pole piisavalt miljööväärtuslikult ehitatud“, kuid ei saa unustada, et sellesama kinnisvara või miljöö tarbija on valmis maksma vaid mingi kindla piirini. Selle piiri ületamine ongi näiteks tekitanud olukorra, kus Vanalinn ei ole enam kohalik elupiirkond ja tekitab sellega meile kõigile üksjagu probleeme. Näiteid piiri ületamise negatiivsest mõjust leiaks teisigi. Küll aga on ka häid näiteid headest kompromissidest.

KINNISVARA HINNATÕUS – KAUA VEEL ?

Postitaja: Ingvar Allekand @ 04.05.2017 11:15; kategooriad: Kinnisvaraturg, Majandus, Majanduspoliitika, Turuanalüüs, Varia
Sildid: , , , , , ,
Kommenteeri artiklit siit

03.05.2017 avaldas Äripäev minu arutluse kinnisvaraturu hinnadünaamika perspektiividest järgnevatel aastatel. Kuna kriisi põhjast 2009.a. lõpus on hinnad tänaseks kahekordistunud ning ületanud 2016.a. III kvartalis ka buumiaegse tipptaseme, on mugav spekuleerida väitega hinnalaest ja järgnevast langusest. Ent jätame uskumused ja vaatame fakte.

Elukondliku kinnisvara aktiivsus keskpärane

Võttes lähtejooneks 2004.a., on keskmine korteritehingute maht Tallinnas olnud natukene üle 2000 tehingu kvartalis. Buumi tipp oli ca 4000 tehingut ning kriisi põhjas veidi alla 1000 tehingu. Viimase kahe kvartali tehingumaht on olnud ca 2500 piiril ning enne seda veidi üle 2000. Buumi iseloomustasid kõigi asjaosaliste poolt üleskütetud emotsioonid (tarbijad, pangad, vahendajad, arendajad), kuid tänased tehingud on kaalutletud ja ettevalmistusperioodid pikad. Keskpärane aktiivsus ei ütle otseselt midagi tulevaste hindade kohta, kuid reaalsel tarbimisvajadusel põhinev stabiilsus annab alust jätta kõrvale langusehirmud. Vaadates nõudluse kõrval ka pakkumist – Tallinna uusarenduse korterite nn „laojääk“ on sisuliselt alla 1 aasta st pigem keskmine või veidi alla selle – saame vabaneda ka ülepakkumisest tingitud hinnalanguse hirmust.

Kasvu pidurdumine ei ole kahanemine

Või siis vaatame vana head palga ja kinnisvarahinna suhet. Hirmunult räägitakse hoogsa palgakasvu pidurdumisest, kuid keegi ei prognoosi ju kahanemist – ikka kasvu, kuigi väiksemat. 2007.a. oli keskmine palk veidi üle 700 eur/kuus ning täna sisuliselt sama kinnisvarahinna taseme juures veidi alla 1200 eur/kuus. Ostujõu kasvu asemel tuleb siiski tunnistada viimase 10 aasta inflatsioon poolt raha väärtuse kahanemist. 10 aasta THI kasv üle 31% tähendab, et tänane kinnisvara reaalhind on endiselt kolmandiku võrra odavam, kui ta oli buumi tipus. Seega on meil veel tükk maad minna, et reaalhinnas jõuda eelmise buumi tasemele ning sealt peaksime veelgi edasi liikuma, kuna tsüklilisuse levinud mudeli kohaselt on iga järgnev tipp kõrgem eelmisest Panen siia kõrvale ka ühe ökonomeetria poolt tunnustamata väga lihtsustatud rusikareegli – kinnisvara hinnakasv (või langus) võrdub kahekordse majanduskasvuga (või langusega). Praegused SKT prognoosid lubavad meile lähiaastateks endiselt positiivseid numbreid, mis pakub kasvuootuseid ka kinnisvara hinnale.

Rahvastikutrendid soodsad, kuid hoiatavad

1989.a. oli Eesti loomulik iive „laes“ ning tollased beebibuumerid on 25-30 aastat hiljem kinnisvaratul põhitegijad. Lisaks sellele kolib ülejäänud Eesti tühjaks tuues Tallinna igal aastal 4000-5000 uut elanikku. Lisame siia kasvavad nõudmised eluruumile st kui sovjetiajal sai poissmees hakkama ahiküttega kööktoas, siis nüüd on tal vaja mõnusat 2-toalist korterit. Kõike seda kokku liites on selge, et tänane uute korterite ehitusmaht on uute elanikega päris hästi kaetud. Loomulikult on väga paljud juba omale kodu soetanud, kuid kaugeltki mitte kõik. Iga päev ostab keegi oma esimest, teist või kolmandat kodu. Ikka vastavalt sellele, kuidas lapsi peresse juurde sünnib või välja kolib. Kes päris uut osta ei jõua, saab endale mõne uude kolija vana tuues pööret järelturule. Kes üldse osta ei jõua, üürib selle käest, kellel üürikorteri investeeringuks raha üle jäänud. Kuigi pere loomise vanus on tublisti kasvanud, järgnes 1989.a. iibe tipule siiski pikaajaline langus. Nii on ka tänaste kinnisvaraostjate maht pikas perspektiivis siiski kahanemas. Selline hiiliv klientuuri kadu hakkab tunda andma alles 5 – 10 aasta perspektiivis, kuid arvestades arendusprojektide pikkust, on suurematel tegijatel kindlasti juba plaanid valmis.

Kallid tehingud vormistamisel

Kui kõik eelnev võib tunduda umbmääraselt kahtlane, siis kõige tugevama kinnituse 2017.a. hinnatõusule leiame töös olevatest arendusprojektidest. Kui SKYline, Meerhof 2.0, Promenaadi jt projektid jõuavad tehingute vormistamiseni, näeme igakuises statistikas kindlasti täiesti uusi keskmisi hinnatasemeid. See omakorda toidab hinnatõusu ootust kõigil teistel müüjatel (sh järelturu korterite omanikel) ning võrdlustehingute meetod annab nende ootuste realiseerimiseks vajalikud töövahendid nii kinnisvara hindajatele, maakleritele kui pankadele. Kui eelnev kõlas hirmutavalt, säilitage rahu, sest viimaste aastate täiendatud regulatsioonid ja reaalselt toimiv konkurentsiolukord hoiavad emotsioonid maas ning arengud pigem ilma suurte hüpeteta.

Millal lõhkeb uus „mull“?

Vale küsimus, sest „mulli“ 2006-2007 tekkinud kujul me jätkuvast hinnakasvust hoolimata tõenäoliselt enne järgmist kriisi ei näegi. Kuid 5 – 8 aasta pärast hakkame nägema reaalset tarbimisvajaduse kahanemist, mida tuleb ehitussektori elushoidmiseks kuidagi kompenseerima hakata. Järgmise kriisi põhjuseks saavad olema hoopis riigijuhtide majanduspoliitilised otsused, mitte tarbijate rumalus. Ja loomulikult jäävad meile alles Brexit, Venemaa, Trump jm kauged tundmatud.

Eramu elementaarsed hooldustegevused kevadel

Postitaja: Domus Kinnisvara @ 20.04.2017 11:24; kategooriad: Domus, Varia
Sildid: , ,
Kommenteeri artiklit siit

pexels-photo-175039Teadupärast tuleb sügis ja seejärel talv kõigile majaomanikele iga kord väga ootamatult. Ikka on soov nautida õues olekut ja teha see viimane grilliõhtu kuni ilm seda veel vähegi soosib ning ühel ilusal hommikul ärgates ongi koduõu kaetud kauni valge lumevaibaga.

Nii nagu autojuhtidel hakkab kiire rehvivahetusega, on majaomanikul kiire õuemööbli ja muu atribuutika koristamise ja talvekorterisse kolimisega. Seetõttu jäävad paraku tegemata paljud hooldustööd, mida oleks pidanud tegema.

Esimesed soojemad päevad meelitavad meid taas õue ning kutsuvad tegudele. Nüüd on see hetk, mil tuleks enda elamule heaperemehelik pilk heita ning mõnel juhul valmistada end juba ette saabuvaks sügiseks ja talveks.

Mida saad kevadel ära teha?

Kevadel oleks mõistlik üle vaadata hoone kõik konstruktsioonid ning selgitada välja võimalikud temperatuuri kõikumisest, lumest ja jääst tekkinud kahjustused. Väga oluline on katuse ülevaatus. Eelkõige tuleks tähelepanu pöörata kohtadele, kuhu talvel kogunes lumi ja jää. Teadupärast vesi külmudes paisub ning see võib konstruktsioonidele märkimisväärset kahju tekitada. Puhastada tuleks ka vihmaveerennid ja äravoolutorud. Viimast peaks kindlasti tegema ka sügisel. Üle tuleks hoolikalt vaadata ka maja fassaad ja vajadusel remontida talve jooksul tekkinud kahjustused.

Lume sulamisest tingitud uputuse vältimiseks tuleb puhastada drenaaži- ja sadeveekaevud.

Kütteperioodi lõppedes tuleks kindlasti hooldada küttesüsteem. Õhksoojuspumpadel vahetada filtrid, puhastada ahjud ja korstnad, hooldada gaasikatel jne. Kõik ikka selleks, et sügise saabudes oleksite kütteperioodiks muretult valmis. Mõistlik oleks üle vaadata ja õlitada kõik uksed, eriti välisuksed, mis võivad olla lume ja jää tõttu kahjustatud, vahel on need temperatuuri kõikumise tõttu pisut paigast ära ja vajavad reguleerimist.

Nüüd kui tähtsamad tööd on tehtud võib hakata aiamööblit talvekorterist välja kolima. Kindlasti on see kogunud mustust ja tolmu ning lihtsaim viis seda puhastada oleks see rohke veega üle loputada. Vett saate loomulikult aiavoolikust, mille olete juba lahti rullinud ja majakraaniga ühendanud. Ilusat kevadet kõigile!

Kaupo (Medium)

KAUPO MÕTTUS

projektijuht

ÜÜRIELAMUFOND KUI STABIILSUSE LOOJA

12.04.2017 toimunud EKFLi kevadkonverentsil arutlesime koos Mika Suksdorffi, Mart Saa ja Tõnu Toomparkiga elukondliku kinnisvaraturu tuleviku üle. Kuigi põhiteemaks oli oodatav hinnadünaamika, läks jutt pidevalt ka üüritemaatikale. Ja on ka põhjust, sest üüriturg seisab tõsiste muutuste lävel – paralleelselt on hoo sisse saanud kolm teineteisest sõltumatut protsessi, mille efekt tõenäoliselt kumuleerub.

Kui varem olid üürilendjaks inimesed, kellel korter mingil põhjusel üle jäi (pärandus, kokkukolimine jms), siis täna on jõudsalt pead tõstnud üüriinvestorite kogukond. Slogan „Kui Sul ei ole oma üürikorterit, siis pole Sind olemas!“ võiks tabavalt kirjeldada veidi hüsteerilist mentaliteeti väikeinvestorite hulgas. Paralleelselt väikeinvestoritega on oma programmi käivitanud riik, kes lansseerib käesoleval aastal toetusmeetme kohalikele omavalitsustele munitsipaalelamufondi arendamiseks. Algselt regionaalpoliitiliselt olulise küsimusena tööjõu liikuvuse tagamisest alguse saanud ideed on tänaseks laiendatud ka turumajanduse põhimõttel toimivatele piirkondadele. Ja kolmandaks on tõsiselt pingutamas kinnisvaraettevõtted, kes otsivad samut üürielamute vallas (eelnevatest ehk veelgi maststaapsemaid) investeerimisvõimalusi. Esiteks otsivad laienemisvõimalusi nii mõnedki fondidest, kelle tähelapanu on seni olnud peamiselt ärikinnisvara rahavoo portfellil. Teiseks aga ka arendusettevõtted, kelle tegevuses hakkab lagi vastu tulema ning kes otsivad väga projektipõhisele ärile stabiliseerivat komponenti.

Selsamal konverentsil tõi Baltic Horizoni fondijuht Tarmo Karotam välja vajaduse muuta kinnisvaratoode finantstooteks. Just siit tulenebki vajadus mastaapse üürielamufondi järele, mis piisava mahu olemasolul hakkab stabiliseeerima muidu väga emotsionaalset kinnisvaraturgu. Täna toimib elukondliku kinnisvaraturu hinnastamine sisuliselt võrdlustehingute meetodil, mis olemuslikult kajastab seda, kui suur valu on parajasti ostjatel osta või müüjatel müüa. Üürielamufondi väärtuse loob aga rahavoog, mis lepingute pikkust arvestades on väga inertne ega tõmble üles-alla. Portfelliteooria lisab täiendavalt stabiilsust. Loomulikult ei taga ka tulumeetod absoluutset stabiilsust, sest majandusolukorra üldise paranemisega (st riskide vähenemisega) kaasneb investeeringu tootluse langus, mis omakorda kergitab vara hinda. Majandusolukorra halvenemisega kaasneb vastupidine. Kindlasti on ka rahavoo investoreid, kes panustavad sellisele tõusule, kuid valdavalt otsivad investeerimisfondid pikaajalist stabiilsust ning on selle nimel valmis ohverama mõne protsendi tootlust.

Mida rohkem on üürielamufondi, seda rohkem tehakse üüripindadega ka tehinguid. See ei juhtu kohe, kuid pikas perspektiivis peaks hästi toimiv/stabiilne üüriturg hakkama mõjuma emotsioonide tasakaalustajana ülejäänud kinnisvaraturule. Seega on kõik alguses kirjeldatud kolm protsessi olemuslikult positiivsed. Oma kinnisvaraturgu edendav roll on nii väikeinvestoritel, munitsipaal üürimajadel kui ka mastaapseid üüriportfelle haldavatel investeerimisfondidel. Loodan seejuures, et väikeinvestorid suudavad oma rahapaigutamisel emotsioonid kontrolli all hoida ning mitte haibiga kaasa minna. Riik tegeleks eelkõige aga piirkondadega, kus abi tõesti vaja on (heade elamistingimuste tagamine neile, kes tahavad töötada väljaspool Tallinnat/Tartut/Pärnut) ega hakka turumjanduse reegleid peapeale pöörama seal, kus kõik niigi toimib. Portfelliinvestorid aga leiavad loodetavasti võimalused ületada üürisuhetega seotud juriidilised probleemid, et väiksem risk võimaldaks investeerida väiksema tootluse ootusega ning pakkuda seeläbi tarbijatele parima hinna-kvaliteedi suhtega teenust.

KV.ee-st lahkumine kui kinnisvarabüroo lakmustest

Postitaja: Rando Vanaveski @ 11.04.2017 02:47; kategooriad: Varia
Kommenteeri artiklit siit

Pärast suuremate büroode lahkumist KV.ee keskkonnast valitseb kinnisvarabüroode seas pisut skisofreeniline olukord. Ühelt poolt on hulk büroosid sirge seljaga oma kuulutuste näitamise KV.ee-s lõpetanud, teiselt poolt rakendavad osad bürood KV.ee-s kuulutamist oma turundusvankri ette jõulisemalt kui eales varem ja püüavad kasutada olukorda ära öeldes, et kliendid peaksid eelistama büroosid, kes kuulutavad KV.ee-s.

Olukorra tagamaade mõistmiseks tuleks astuda samm tagasi ja vaadata, kuidas kinnisvarabürood tegutsevad. Kinnisvarabüroo teenib raha üksnes tulemusliku töö eest st ainult juhul, kui suudetakse müüa kinnisvara. Maaklerid toidavad oma peresid sellega, et lähevad hommikul tööle ja teevad edukalt kinnisvaratehinguid. Kõik maaklerid ja kinnisvarabüroode juhid on ülimalt huvitatud, et nende kätte müüki usaldatud kinnisvara leiaks ostja.

Siit jõuame huvitava ja vastuolulise küsimuseni. Nimelt kas KV.ee kui endise turuliidri keskkonnast lahkumise otsus tehti teadmisega, et osad tehingud jäävad seetõttu tegemata? Olles ise 10 aastat teinud uhkusega kinnisvaramaakleri tööd ja täna ettevõtte juhina olnud KV.ee-st lahkumise otsuse sündimise juures, võin veendunult öelda, et tegime portaalist lahkumise otsuse siiras veendumuses, et me ei kaota seetõttu ühtegi tehingut. Seda väga lihtsalt põhjusel – meie turundus ja müük on oluliselt laiapõhjalisem kui portaalis kuulutamine.

Seetõttu võib minu hinnangul vaadata büroode lahkumist KV.ee-st kui kinnitust nende büroode teenuse kõrgele kvaliteedile ja sisukusele. Ettevõtted, kes on KV.ee-st lahkunud või teevad seda tulevikus, saadavad sellega kindla signaali, et nende teenus ei tähenda pelgalt portaalis kuulutamist vaid tehinguteni jõutakse paljude tegevuste tulemusena. Nendeks tegevusteks on teiste seas näiteks aktiivne ostuhuviliste otsimine, otsepakkumiste tegemine, koostöö teiste maaklerite ja koostööpartneritega. Jah, kuulutuse lisamine kinnisvaraportaalidesse on töö üks osa, aga kindlasti mitte peamine.

Seega tasuks pigem skeptiline olla ja küsida täpsemat müügitegevuste loetelu nendelt, kes kiidavad ja „müüvad“ jõuliselt portaalis kuulutamist. Kinnisvaraportaalis kuulutamiseks ei ole vaja palgata maaklerit. Ka väga väikese vahendustasu eest mitte. Kuulutamisega saab iga inimene ise ka hakkama. Kinnisvarabüroolt ostetakse tulemust ehk kiiret, tulusat ja korrektset tehingut.

Leidlike kujundajate hiilgeaeg

Postitaja: Domus Kinnisvara @ 03.04.2017 10:46; kategooriad: Domus, Varia
Sildid: , , , ,
Kommenteeri artiklit siit

DSC09655 copy

Valgus, helgus, hubasus ja kord pole justkui kunagi trendid olnud, ometi on sisekujunduse populaarsusvõistlusel just need märksõnad alati esikohti jagamas.

Kuulus, vahest isegi kurikuulus Skandinaavia stiil on leidnud viimastel aegadel nii palju järgimist, et heledaid sisekujundusi püüavad sisearhitektid võimalusel teistmoodi nimetada. Sest valge stiil võib ju trendikas olla, kuid klišeed ei ole seda mitte. „Hele taust, mis on täiendatud kvaliteetsete ja huvitavate ruumidetailidega, on olnud kogu aeg moes,“ sõnas sisearhitekt Ulvi Lõhmus, kelle sõnul hindavad nii sisearhitektid kui ka kliendid heleda tausta mitmekülgsust ja võimalusi tujude muutudes kergeid ja kiireid muudatusi teha. Otsest retsepti trendisoovituseks on Lõhmuse sõnul keeruline anda, ent moodsana püsimiseks soovitas ta: „Kui inimene on uje kujundaja, siis praegu on kindla peale minek monokroomne värvilahendus.“

Kodu algab planeeringust

Uute kodude puhul on tavaliselt mööblipaigutuse loonud juba arhitekt, kes määrab ära ka kõik igapäevaseks toimetamiseks vajalikud tsoonid. „Üldjuhul näeme uut korterit ostes, et plaanile on täpselt paika pandud nii köögitehnika kui ka võimalikud riidekappide ja muu mööbli asukohad. See aitab kiiresti hinnata, kas tulevane omanik mahub sellesse elamisse oma varandusega sisse või mitte,“ ütles sisearhitekt ja hoiatas samas, et arendajad, kelle müügis olevad korterid on ilma sarnase mööblipaigutuseta, võivad niimoodi püüda peita oma ebaõnnestunud ja mittetoimivat planeeringut. Tartu linna südames Fortuuna kvartalis Kolme Venna arenduses on sisekujundaja tunniajane nõustamisteenus hinna sees. „Siiani on eranditult kõik korteriostjad seda võimalust kasutanud. Tunnise konsultatsiooni käigus jõuab üle vaadata plaanid ja paketid. Seejärel aitan teha meelepärase viimistlusvaliku ja fikseerin tellija soovid, täiendused ja muudatused, mis puudutavad ka arendaja pakutavat sisustust ja elektrilahendusi,“ selgitas Lõhmus. „Arendajale, kinnisvara edasimüüjale ja ehitajale on selline asjaajamise käik eriti mugav. Kõik soovid fikseerib sisearhitekt joonistele – nii ei lähe info kaduma, arendaja korrigeerib hinna, kooskõlastab joonised ja hinnad ostjaga ja edastab selle kinnisvaramüüjale,“ täpsustas ta.

IMG_3374 copy

Vahekorrused pakuvad uusi rakursse

Uute korterite sisekujunduse puhul on Lõhmuse sõnul klient kuningas. „Arendaja soov on pigem universaalsus – püüd meeldida kõigile või vähemalt võimalikult laiale ostjateringile,“ selgitas Lõhmus tavapraktikat. „Muidugi kui maja on mingis kindlas stiilis, siis püüab ka sisearhitekt sama joont sees hoida. Konkreetseid stiilieelistusi ei olegi võimalik välja tuua, sest maja iseloom on kõige määravam. Moodsasse majja ikka bordüüridega kahhelplaate ju ei pane,“ nentis ta. Kui varasemast ajast mäletame pöördumatuks trendiks muutunud avatud köögi ja elutoaga eluruume, siis uuema aja trendiks võiks kujuneda erinevad vahekorrused. Ulvi Lõhmuse sõnul on just sellist võimalust Kolme Venna arenduse puhul kasutatud. „N-ö lavatsid on väga mõnusad ja julged ruumielemendid, mis lisavad eripära ja mängulisust interjööri. Need on selle arenduse puhul tõelised rosinad,“ kiitis sisearhitekt.

FABRICOR_LILLE_NOV_2016_RAL2405

Kardinatrendid muutuvad koos sisustustrendidaga. Igal juhul kehtib ka kardinate puhul tõde, et   pigem kvaliteet kui kvantiteet. Samas aknad võivad olla ka ilma kardinateta. Kodu annab õdusamaks muuta  kodutekstiilidega- dekoratiivpatjade, pleedide, voodikatete ja vaipadega, leiab kardina- ja sisustusfirma Fabricor juht Marika Tani.

Selge on aga see, et päris ilma kardinateta elu sobib vähestele. Tekstiilkardinad on üks võimalusi, millega sisustada eriilmelisi interjööre. „Igasse ruumi on võimalik valida kardinakangas, mis haakub selle atmosfääriga. Populaarsed on nii kardinapuudele ja -siinidele riputatavad kardinad kui ka tekstiilist Rooma kardinad,“ ütles kardinatundja Marika Tani. „Moodne esteetika soosib pigem lihtsaid vorme, mis toovad esile kanga ilu ja õmblustöö kvaliteedi. Hea ja nauditav tulemus peitub pisiasjades,“ soovitas Tani pöörata tähelepanu mugavale käsitsusele ja lihtsale hooldusele. Ideid saab koguda ka Fabricori veebilehelt www.fabricor.ee portfooliot sirvides ja blogi lugedes.

Tehnoloogia kangamaailmas

Tänapäeva uuenduslikkus ja tehnoloogia areng mõjutavad ka kardinamaailma. „3D abil luuakse vaimustavaid ruumilisi kardinakangaid,“ kirjeldas Tani uudseid reljeefse tekstuuriga kangaid, mis loovad ruumilisuse illusiooni. Peale selle on tänapäeval võimalik kõiki erinevaid kardinaid elektrimootoriga valmistada ning lisada targa maja juhtimislahendused, mida on võimalik paigaldada ka pärast maja valmimist. Üha enam pööratakse tähelepanu kangaste kvaliteedile, et neist õmmeldud kardinad säilitaksid hea väljanägemise pikaks ajaks. Hinnatakse naturaalseid kangaid, mis sisaldavad puuvilla-, lina-, siidi- või villakiude. Need kangad näevad ka kaunid ja väärtuslikud välja ja on ühtlasi investeering elukeskkonna kvaliteeti.

Kardinavalikuga jäädakse hiljaks

„Oma pikaajalise töökogemuse põhjal pean paraku tunnistama, et kardinaid hakatakse enamasti planeerima ja valima alles siis, kui kogu ülejäänud siseviimistlus on lõpule viidud. Seetõttu pole sageli kõige ideaalsemat kardinalahendust enam võimalik teha,“ märkis Tani. „Soovitan kodu soetamisel ja sisustamisel lisada eelarvesse ka kardinate maksumus, siis on võimalik vastavalt eelarvele valida materjalid. Parima tulemuse saavutamiseks on tark tervikpilti lõpptulemusest ette kujutada ning kaasata võimalikult varases etapis ka kogenud kardinaekspert,“ julgustas Marika Tani.

00009Vanemuise korter kujundus Ulvi Lõhmus 2016 copy

3 NIPPI

Trendikas kodu ilma imeretseptita

  1. Pea alati meeles kõigi sisearhitektide mantrat: mõtle enne tegutsemist! Mõtle läbi, millises keskkonnas end hästi tunned, milline on selle stiil, mis on just sulle omane. Piiritle soovid ja püsi oma stiilieelistuses, väldi juhuslikke oste. Investeeri valguse ja une kvaliteeti.
  2. Väiksemates korterites tuleb rohkem mõelda. Igal asjal olgu oma koht, muidu muutub kaunis kodu varsti kolikambriks.
  3. Ümbritse end naturaalsete ja kergesti hooldatavate materjalidega. Elu on liiga lühike, et seda täita pindade poleerimisega!

 

Artikkel ilmus esimest korda kinnisvaraajakirjas “IMMO” 21.03.2017

ELEN LUHT

Kehtestati uus hindamisstandard

Postitaja: Rando Vanaveski @ 01.04.2017 03:54; kategooriad: Varia
Kommenteeri artiklit siit

Eesti Kinnisvaramaaklerite ja Hindajate Liit on koostanud uue hindamisstandardi, mis jõustus 1. aprillil 2017.a.

Tegemist on põhimõttelise muudatusega, kuna varasemale kolmele hindamismeetodile – võrdlustehingute meetod, tulumeetod, kulumeetod – on lisatud veel üks. Kinnisvaraspetsialistide igapäevane praktiline vajadus on tinginud varasemast oluliselt dünaamilisema meetodi – läbirääkimiste meetodi – seadustamise. „Läbirääkimistel põhinev hindamismeetod on olnud tegelikult kasutuses juba aastaid, kuid bürokraatlikel põhjustel pole standardi poolt tunnustamist leidnud ning selline ebaselge olukord on põhjustanud palju arusaamatusi nii kinnisvaraspetsialistide kui tarbijate hulgas“ sõnas EKHL tegevjuht Tiidrek Sumo.

Läbirääkimiste meetod põhineb kõigi asjaosaliste põhiseaduslikul õigusel avaldada oma seisukohad ning hindaja subjektiivsel kohustusel neid seisukohti arvestada. Kui teised hindamismeetodid keskenduvad eelkõige turu- ja finantsanalüüsile, siis läbirääkimiste meetodil hindamise tulemuse määrab ära peamiselt asjaosaliste kõneosavus, strateegia ja järjekindlus. Eesti suurima hindamismeeskonnaga kinnisvarafirma Domus Kinnisvara juhatuse liikme Raul Reino sõnul on tegemist väga tänuväärse muudatusega, sest lisaks läbirääkimiste meetodi ametlikule tunnustamisele on antud selle rakendamise õigus lisaks kinnisvara hindajatele ka kutselistele kinnisvaramaakleritele. „See tähendab uut ajajärku kutseliste kinnisvaraspetsialistide töös, kuna koos õigustega on suurenenud ka nõudmised kutseliste kinnisvaraspetsialistide väljaõppele ning pädevusele“ sõnas Raul Reino.

Ka Eesti ainukene kinnisvaravaldkonna koolitusi korraldav Kinnisvaraakadeemia OÜ juht Peeter Vibur tunnustab ettevõtmist ning tõdeb, et asjakohased koolitusprogrammid on tegelikult juba ammu valmis olnud. „Oleme olemasolevaid kinnisvara hindamist käsitlevaid koolitusprogramme täiendanud peamiste läbirääkimiste tehnikate õppega. Näiteks peavad hindajad nüüd omandama clonsingu saladused, demagoogiavõtted ning isegi šantažeerimise põhialused“ täpsustas Peeter Vibur. Äsja Tabasalu Panga poolt tehtud pressiteate kohaselt kujuneb uus hindamismeetod ilmselt peamiseks töövahendiks ka kinnisvara tagatisel laenu väljastamise protsessis.

Puust ja punaseks: Millised on eluruumile esitatavad nõuded?

Postitaja: Rando Vanaveski @ 21.03.2017 01:20; kategooriad: Domus, Seadusandlus, Varia
Sildid: , , , ,
Kommenteeri artiklit siit

eramu (Small)Tuhandeid aastaid tagasi kolis inimene lageda taeva alt koopasse. Kuigi valikuvõimalused ei olnud suured, võime kindlad olla, et ta kasutas sellist koobast, mis oli tugev, kindel ja ohutu. Seda endale elamiseks kohandades ei osanud ta ilmselt ettegi kujutada, et kauges tulevikus ei olegi elupaiga ainsateks kriteeriumiteks kaitse vihma ja tuule eest, vaid see peab vastama hoopis peenematele tingimustele.

Tänapäeval on teaduse ja tehnika areng võimaldanud meil endale luua väga mugava elukeskkonna, kus eluruumile on kehtestatud kindlad kriteeriumid.

Mis on nõuete eesmärk?

Eluruumile esitatavate nõuete kehtestamise eesmärk on inimesele ohutu ja tervisliku elukeskkonna tagamine. Eluruum peab olema selline, kus inimesel on võimalik ööpäevaringselt viibida. Nõuded esitatakse praktiliselt kõigile eluruumi elementidele, kusjuures suvilas ja aiamajas asuvale eluruumile neid nõudeid ei kohaldata.

Kehtestatud on nõuded eluruumi mõõtmetele ja pinnale. Üldjuhul peab eluruumi iga elu-, töö- ja magamistoa pind olema vähemalt 8 m², laius (vastasseinte vaheline kaugus) vähemalt 2,4 m ja kõrgus vähemalt 2,5 m. Ühe korteriga elamu puhul peab kõrgus olema vähemalt 2,3 m. Katusekorruse kaldseintega toas peab vähim kõrgus olema tagatud vähemalt poole toapinna ulatuses, seejuures võetakse pinna arvestamisel arvesse vaid ruumiosad, kus ruumi kõrgus on vähemalt 1,6 meetrit. Viimane on vajalik teadmine, kui tahetakse korterit laiendada pööningule.

Kui palju uksi, kui palju aknaid?

Nõuded esitatakse ka eluruumi ustele ja akendele. Eluruumil peab olema teistest eluruumidest eraldi sissepääs ukse kaudu ja eluruumi igal eraldi ruumis asuval elu-, töö- ja magamistoal ning köögil peab olema vähemalt üks uks. Juhul kui mõne teise õigusakti nõuetest ei tulene teisiti, on uste valgusava vähimateks mõõtmeteks välisukse puhul 900 mm laiuses, sise- ja rõduukse puhul 700 mm laiuses ning vannitoa ja tualettruumi ukse puhul 600 mm laiuses. Ukseava kõrgus peab olema vähemalt 1950 mm.

Lisaks peab eluruumi igal elu-, töö- ja magamistoal ning köögil olema vähemalt üks lahtikäiv aken, mis annab võimaluse ruumi tuulutamiseks ning tagab ruumis piisava loomuliku valguse. Selleks, et tagada ruumis piisav loomulik valgus, peab akna suurus olema minimaalselt 1/8 põrandapinnast. Lihtsamalt seletatuna tähendab see seda, et 8 m² suuruse ruumi aken peab olema vähemalt 1 m².

Kui soe ja kui niiske õhk?

Eraldi nõuded esitatakse ka eluruumi sisekliimale. Eluruumis peab olema loomulik või mehaaniline ventilatsioon, mis tagab inimese elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse. Vajalike õhuhulkade arvestamine on arhitekti/inseneri töö ja see sõltub piirkonnast, kus eluruum asub. Õhu liikumise kiirus eluruumis, eluruumi maht ühe inimese kohta ning keemiliste ja bioloogiliste ühendite sisalduse piirkontsentratsioon siseõhus peab vastama kehtestatud nõuetele.

Siseõhu temperatuur eluruumis peab olema optimaalne, looma inimesele hubase tunde ning aitama kaasa tervisliku ja nõuetekohase sisekliima tekkimisele ja püsimisele. Rusikareegel ütleb, et eluruumis peaks olema sooja 21 °C, v.a esikus ja garderoobis, kus temperatuur võib olla 19 °C. Pisut leebemad nõuded esitatakse kaugküttevõrgust või hoone katlamajast köetavale eluruumile, kus ei tohi siseõhu temperatuur inimese pikemaajalisel ruumis viibimisel olla madalam kui 18 °C.

Eluruumis peab siseõhu suhteline niiskus olema vahemikus, mis ei kahjusta inimese tervist, väldib veeauru kondenseerumist ja ei tekita niiskuskahjustusi. Eluruumi siseõhu optimaalne suhteline niiskus on 40–60 protsenti.

Väljastpoolt eluruumi paiknevast allikast lähtuva müra helirõhu tase eluruumis ei tohi päeval ületada 40 detsibelli ja öösel 30 detsibelli.

Kas tualett peab olema?

Lisaks peab meil olema võimalus viisakalt ja mugavalt oma hügieeni eest hoolitseda ning selleks on esitatud eraldi nõuded tualetile ja veevarustusele. Eluruumis peab olema tualett. Selle puudumisel peab olema tagatud tualeti kasutamise võimalus samas hoones või hoone teenindamiseks määratud maa-alal. Samuti peab eluruumis olema tagatud vähemalt külma vee saamise võimalus. Kui seda pole, peab olema tagatud külma vee saamise võimalus samas hoones või hoone teenindamiseks määratud maa-alal.

Kaupo (Medium)

KAUPO MÕTTUS

Kutseline Kinnisvaramaakler/Projektijuht