Kuhu küll kõik getod jäid?

Asula tnGetosid, definitsiooni järgses täiuslikkuses, pole Eestis olnud ega ole lähitulevikus ka näha. Paljude riikide näitel aitab getostumisele tugevalt kaasa immigratsioon, kuid Eesti aasta läbi kestev kehv suusailm on siinkohal olnud seni suureks abiks probleemi vältimisel. Ometigi on paljudes linnades, eesotsas Tallinnaga, olnud piirkondi, mille maine on suhtekorralduslikult lootusetu, kus on domineerinud majanduslikult kehvemal järjel olevad inimesed koos keskmisest kõrgema kuritegevusega.

Aastaid tagasi poetasime üle huulte sõna asotsiaalid ning manasime silmade ette Kopli liinid, Astangu, Akadeemia tee ühiselamud, aga ka Kalamaja ning mitmed teised piirkonnad ja tänavad, mis tänaseks on läbinud totaalse muutumise. Kalamajast, kui tõelisest Tuhkatriinu-loost, on meedias palju juttu olnud ja tõsi on, et Põhja-Tallinna linnaosa keskmine ruutmeetri hind on viimastel aastatel olnud Tallinna üks kõrgemaid, jäädes alla vaid kesklinnale. Endisest inetust pardipojast on saanud tõeliselt elitaarne piirkond, mille uusarendustesse saavad kodu lubada endale vaid õige kopsaka sissetuleku või säästudega inimesed. Akadeemia tee ühikatubade asemel on nüüd moodsa sõnaga minikorterid, mida väikeinvestorid rabavad üksteise võidu, Astangule kerkiv Aurora Park valiti möödunud aastal City24 rahvahääletusel parimaks uusarenduseks, Kopli liinide lammutamisega on algust tehtud eesmärgiga rajada sinna vaat et üks prestiižikamaid elamupiirkondi Tallinnas. Asula tänav, mis oli aastaid veidi küsitava väärtusega piirkond koos ümbritsevate garaažidega, on tänaseks läbinud korralikud hoonete renoveerimisprojektid ning pärast sõidu- ja kõnniteede kapitaalremonti näeb välja kui tõeliselt idülliline elukeskkond keskklinna piiril. Suurepärane näide, kus erasektor ja munitsipaalvõim on teinud teineteisest sõltumatult ära omad investeeringud, kuid lõpptulemus moodustab terviku, millest võidavad kõik. Näiteid võiks tuua veel mitmeid, kuid järeldus on selgelt ühemõtteline – Tallinn on üks väheseid pealinnu kogu maailmas, kus puuduvad getod. Vaesamad inimesed pole mõistagi kadunud, kuid Tallinna omapära on see, et korteri erastanud ja ots-otsaga kokku tulev pensionär elab kõrvuti uhke pintsaklipslasega, kes ostis korteri juba renoveeritud kujul ja pangalaenu kaasabil. Üks sõidab bussiga, teine BMW-ga, kuid maja keskmine elatustase on kõrgem ja piirkonnal tuleviku osas veidi parem perspektiiv olemas.

Siinkohal võib tekkida küsimus, et kui kõik barakid on buldooserite poolt ümber lükatud ning igasugu elukunstnikud ja bomžid majadest välja visatud, siis kas kõik ongi hästi ja getostumise oht jäädavalt ellimineeritud? Tõsi, järjest kasvav elatustase, suuremad säästud ja väiksem töötus aitavad kaasa sellele, et vaesemaid ja mahajäetud piirkondi Tallinnasse juurde ei teki. Linnas, kuhu sisseränne ülejäänud Eesti noorte näol on piisavalt suur, on riskitegureid selgelt vähem. Küll aga ei maksa ära unustada, et üldiselt elanikkond vananeb ja löögi alla satuvad linnaosad ja piirkonnad, kus elanike keskmine vanus on kõrgem. Näiteks Mustamäel on juba praegu märkimisväärne osa elanikkonnast vanem kui 70 eluaastat. See tähendab, et ei teki piisavalt raha hoonete renoveerimiseks või isegi elementaarseks heakorrastamiseks, korteriühistute juhatused on pigem passiivsed jne. Seega nii Mustamäe kui teised „mäed“ on teatav riskikoht, kuid esialgu ülemäära muretseda pole põhjust. Palju on meie endi kätes, palju saavad teha nii linnavõim kui riik, tark linnaplaneerimine ja igasugu rekonstrueerimise toetused on ainult abiks ning võimaldavad kogu linnaruumis ühtlast arengut.

KELLE OMA ON MILJÖÖVÄÄRTUS ?

Mõni aeg tagasi jälgisin huviga Tallinna miljööväärtuse säilitamise üle peetud diskussiooni Terje Villemsi („Müüa miljööväärtusliku vaatega korterid“) ja Endrik Mändi („Kuuldused miljööväärtuse surmast on liialdatud“) vahel. Terje Villemsi kompromissitu turmtuli Tallinna ametnike ning kinnisvaraarendajate suhtes on meediale atraktiivne ning nii mõneki punktis on sellega lihtne nõustuda, kuid paljuski siiski demagoogia, sest ühest küljest olulist infot esitades ja veidi utreerides jätab teisalt sama oluline esitamata. Endrik Mändi vastulause avardab teemat oluliselt, kuid siiski mitte piisavalt.

Tõesti väga kahju, kuid esimese emotsioonina tõi see vaidlus mulle meelde Liiva kõrtsihoone loo. Tõenäoliselt Sa ei tea Liiva kõrtsihoonet, sest seda ei olegi enam olemas. Aga veel 2000.a. oli see Nõmmel Viljandi mnt ülesõidu juures paiknenud hoone ainukene Tallinna linna piirides säilinud ajalooline kõrtsihoone. Tollane avalik-õigusliku juriidilise staatusega omanik püüdis avalikule asutusele omase mõõdutundega leida kinnistule reaalset rakendust, kuid muinsuskaitsjate ühene seisukoht oli, et hoone tuleb taastada ning suhteliselt suurele kinnistule veelgi suurema muinsuskaitseobjekti kaitsevööndi tõttu midagi muud ehitada ei lubata. Nii ei jäänudki asutusel kinnistu parema rakendamisvõimaluse puudumisel muud üle kui kinnistu maha müüa. Nädal pärast müügilepingu sõlmimist põles hoone maani maha ning mõne aasta jooksul koristati ka söestunud palgid. Konkreetse juhtumi olulisus seisneb tegelikult vaid selles, et selliseid kurbi lugusid on 15-20 aasta tagusest ajast palju.

Muinsuskaitsealuste objektide põlemine on õnneks jäänudki eelkõige 90-nendatesse. Ent sisuliselt samal protsessil on ka kaasaegsem versioon – kui rekonstrueerida ei õnnestu, siis laguneb lõplikult. Enamus kinnisvaraarendajaid külastasid noorpõlves usinalt matemaatikatundi, omandasid hiljem mõne erialaga seotud kõrghariduse, hoomavad ettevõtluse majanduslikku-finantsilist loogikat ning teevad oma tööd hästi. Mis on „hästi“, on muidugi alati vaieldav. Ent miljööväärtuste kaitse diskussioonis kompromissitu kinnisvaarendajate materdamine viib meid selleni, et võiksime sama malakaga lajatada kõigile, kes oma tööd hästi teevad – linnaplaneerijatele, muinsuskaitsjatele, ajakirjanikele, õpetajatele, ämmaemandatele … Süvenemise asemel on alati lihtsam kellelegi sirgelt „pasunasse anda“, olgu see siis kinnisvaraarendaja, linnaplaneerija, muinsuskaitsja või kogukonnaaktivist. Kompromissitu suhtumise tõttu põlesid Liiva kõrtsihoone ja kümned teised majad 90-nendatel maha ja neid ei saa enam kunagi tagasi.

Ma ise usun, et 90-nendate traagilised õppetunnid on meid tegelikult juhatanud tänasesse päeva, kus muinsus- ja miljööväärtuse kaitse ei ole enam nii kompromissitu, sest see lihtsalt ei toimi. Reaalsus on, et tänane miljööväärtuste kaitse sarnaneb kompromissitute nõuete esitamise asemel pigem era- ja avaliku sektori koostööle – kummalgi pole piisavalt ressursse, et muinsus- või miljöökaitsega iseseisvalt tegeleda. Jõudude ühendamine eeldab kompromisside tegemist kõigilt partneritelt. Nõustun 100% Endrik Mänd`iga – linnaplaneerimine ongi kompromisside kunst. Linnapilti ilmestavad kokkukukkumise äärel väärtuslikud majad näitavad, et selles kunstivaldkonnas on meil kõigil veel mõndagi õppida. Või ei suuda me endale selliseid kompromisse lubada.

Üksjagu väärtuslikke maju on Eestis korda tehtud tuginedes ühe inimese või perekonna missioonitundele ning suurele pingutusele. Terje Villems ise on hea eeskuju. Ent veelgi enam on hooneid korrastatud tänu inimeste grupile, kes soovivad elada korralikult rekonstrueeritud miljööväärtuslikus majas ja on olnud valmis sellesse reaalselt rahaliselt panustama. Seejuures pole vahet, kas rekonstrueerimise eestvedajaks on korteriühistu või arendaja, kes on tegelikult vaid vaheetapiks sellise ühistu tekkimisele. Igal juhul tähendab väärtusliku hoone ja sellega koos ka ümbritseva keskkonna väärtuslikuna hoidmine investeeringut. Targutus, et kes maksab tellib ka muusika, ei ole siin üldsegi kohane. Kuid kõik ressursid on piiratud ning piiride ületamine lõpeb pankrotiga ühtviisi nii eraisiku, korteriühistu, kinnisvaraarendaja, kogukonna- või muinsuskaitseühenduse, aga ka kohaliku omavalitsuse jaoks. Ainult sõnadega muinsuskaitset ei tee ning miljööväärtust ei säilita. Ja rahakott ei ole mitte kinnisvaraarendajate ega kohaliku omavalitsuse käes, vaid tegelikult teeb tarbija otsused oma eelistustega ning kujundabki selliselt linnaruumi.

Mulle meeldib Eestis lähenemine omandile – see loob sulle üksjagu õiguseid, kuid toob kaasa ka kohustusi. Sõnastame parem ümber – omand tekitab sulle paraja portsu kohustusi, millega kaasnevad ka mõned õigused. Ja jõuamegi põhiküsimuseni – kelle oma on miljööväärtus? Kõik, kes nõuavad osa miljööväärtusest, peavad olema valmis sellesse panustama mitte lihtsalt lobisemisega, vaid olema valmis loobuma selleks oma isiklikest ressurssidest. Ja kuna see ei ole suures mahus kellelgi võimalik, siis tuleb aksepteerida nende valikuid, kes mingisse konkreetsesse projekti panustavad. Väga lihtne on kritiseerida, et see või teine maja „pole piisavalt miljööväärtuslikult ehitatud“, kuid ei saa unustada, et sellesama kinnisvara või miljöö tarbija on valmis maksma vaid mingi kindla piirini. Selle piiri ületamine ongi näiteks tekitanud olukorra, kus Vanalinn ei ole enam kohalik elupiirkond ja tekitab sellega meile kõigile üksjagu probleeme. Näiteid piiri ületamise negatiivsest mõjust leiaks teisigi. Küll aga on ka häid näiteid headest kompromissidest.

Tarbijate kindlustunne hoiab kinnisvaraturgu üleval

Tarbijate kindlustunde indikaator on näitaja, mida Eesti Konjunktuuriinstituut arvutab igakuiselt ning mis oma sisult on pere ja riigi majandusolukorra, töötuse ja säästude prognoosi saldode aritmeetiline keskmine. Hulk viimaste kuude ja aastate pressiteateid lõpeb tõdemusega, et tarbijate kindlustunne on endiselt kõrge. Näiteks maikuus avaldatud kindlustunde indikaator (–3) on oluliselt parem pikaajalise keskmisest (–9). On põhjust rahuoluks.

Kinnisvaraturuga on tarbijate kindlustunne seotud kõige otsesemalt. Tarbija teeb oma otsuseid kodu, kinnisvara, eluasemelaenude või investeeringute osas siis, kui tal on selge arusaam ja kindlustunne tuleviku suhtes. Kui puudub kindlus oma töökoha püsimise või riigi majandusliku ja poliitilise stabiilsuse osas, siis on tarbija ettevaatlik ja ei ole aldis kinnisvaraga tehinguid tegema ja näiteks eluasemelaenu jääki suurendama. Pea külm ja jalad maas suhtumist õpetas meile viimane majanduskriis piisavalt ja õppetunnid sellest püsivad veel piisavalt hästi meeles. Seepärast polegi midagi imestada, kui vaadata tarbijate kindlustunde viimase kümnekonna aasta aegridu, et kõige kehvem kindlustunne on olnud ajal, mil majanduse ja kinnisvaraturu taevas liikusid eriti tumedad pilved. Nimelt, kindlustunde indikaator oli tugevalt miinuses 2008. aasta lõpus ja 2009. aasta esimesel poolel, kus indikaatori kõrgpunktiks jäi -37. Pärast seda perioodi on kõikumist küll olnud, kuid näitaja on valdavalt olnud stabiilne ning tarbija tundnud ennast hästi. Kuna võiks tavakodanik ennast hästi tunda? Siis, kui tal on kogutud piisavalt sääste, mis võimaldavad rahulikuma südamega tulevikku vaadata. Eesti Panga andmed toetavadki eelmist väidet ja kinnitavad seda, miks kindlustundega on lood pigem hästi. Aastaid oleme olnud olukorras, kus keskpank on saanud raporteerida seda, et majapidamiste säästud kasvavad kiiremini kui laenukohustused. Nii eraisikute kui juriidiliste isikute raha hulk pangakontodel on aegade kõrgeimal tasemel ning kahtlemata tekitab see fakt turvatunnet ja toob suurema rahu hinge. Kui siia juurde lisada infokild, et 2017 I kvartal jõudis tööjõus osalemise määr varasemate aastatega võrreldes rekordtasemele, siis on kindlustunde puzzles ka see koht tugevalt tsementeeritud.

Tarbijate kindlustunnet võib kokkuvõtlikult nimetada kinnisvaraturu vundamendiks. On inimestel rahu majas, mõni euro rohkem säästetud ja usk tulevikku helge, siis pole põhjust ka kinnisvara arendustegevuses pidurit vajutada. Nii ongi kinnisvaraturu tänane üldjoontes hea seis otsekui peegeldus tarbijate kindlustundest. Kui ka turu vundamendis on mõni mõra, siis üldistatult võib tõdeda, et turg on stabiilne, inimesed vahetavad elamispindu vastavalt tegelikele vajadustele ja võimalustele ning magada võivad rahulikult kõik kinnisvaraturu osalised.

KINNISVARA HINNATÕUS – KAUA VEEL ?

Postitaja: Ingvar Allekand @ 04.05.2017 11:15; kategooriad: Kinnisvaraturg, Majandus, Majanduspoliitika, Turuanalüüs, Varia
Sildid: , , , , , ,
Kommenteeri artiklit siit

03.05.2017 avaldas Äripäev minu arutluse kinnisvaraturu hinnadünaamika perspektiividest järgnevatel aastatel. Kuna kriisi põhjast 2009.a. lõpus on hinnad tänaseks kahekordistunud ning ületanud 2016.a. III kvartalis ka buumiaegse tipptaseme, on mugav spekuleerida väitega hinnalaest ja järgnevast langusest. Ent jätame uskumused ja vaatame fakte.

Elukondliku kinnisvara aktiivsus keskpärane

Võttes lähtejooneks 2004.a., on keskmine korteritehingute maht Tallinnas olnud natukene üle 2000 tehingu kvartalis. Buumi tipp oli ca 4000 tehingut ning kriisi põhjas veidi alla 1000 tehingu. Viimase kahe kvartali tehingumaht on olnud ca 2500 piiril ning enne seda veidi üle 2000. Buumi iseloomustasid kõigi asjaosaliste poolt üleskütetud emotsioonid (tarbijad, pangad, vahendajad, arendajad), kuid tänased tehingud on kaalutletud ja ettevalmistusperioodid pikad. Keskpärane aktiivsus ei ütle otseselt midagi tulevaste hindade kohta, kuid reaalsel tarbimisvajadusel põhinev stabiilsus annab alust jätta kõrvale langusehirmud. Vaadates nõudluse kõrval ka pakkumist – Tallinna uusarenduse korterite nn „laojääk“ on sisuliselt alla 1 aasta st pigem keskmine või veidi alla selle – saame vabaneda ka ülepakkumisest tingitud hinnalanguse hirmust.

Kasvu pidurdumine ei ole kahanemine

Või siis vaatame vana head palga ja kinnisvarahinna suhet. Hirmunult räägitakse hoogsa palgakasvu pidurdumisest, kuid keegi ei prognoosi ju kahanemist – ikka kasvu, kuigi väiksemat. 2007.a. oli keskmine palk veidi üle 700 eur/kuus ning täna sisuliselt sama kinnisvarahinna taseme juures veidi alla 1200 eur/kuus. Ostujõu kasvu asemel tuleb siiski tunnistada viimase 10 aasta inflatsioon poolt raha väärtuse kahanemist. 10 aasta THI kasv üle 31% tähendab, et tänane kinnisvara reaalhind on endiselt kolmandiku võrra odavam, kui ta oli buumi tipus. Seega on meil veel tükk maad minna, et reaalhinnas jõuda eelmise buumi tasemele ning sealt peaksime veelgi edasi liikuma, kuna tsüklilisuse levinud mudeli kohaselt on iga järgnev tipp kõrgem eelmisest Panen siia kõrvale ka ühe ökonomeetria poolt tunnustamata väga lihtsustatud rusikareegli – kinnisvara hinnakasv (või langus) võrdub kahekordse majanduskasvuga (või langusega). Praegused SKT prognoosid lubavad meile lähiaastateks endiselt positiivseid numbreid, mis pakub kasvuootuseid ka kinnisvara hinnale.

Rahvastikutrendid soodsad, kuid hoiatavad

1989.a. oli Eesti loomulik iive „laes“ ning tollased beebibuumerid on 25-30 aastat hiljem kinnisvaratul põhitegijad. Lisaks sellele kolib ülejäänud Eesti tühjaks tuues Tallinna igal aastal 4000-5000 uut elanikku. Lisame siia kasvavad nõudmised eluruumile st kui sovjetiajal sai poissmees hakkama ahiküttega kööktoas, siis nüüd on tal vaja mõnusat 2-toalist korterit. Kõike seda kokku liites on selge, et tänane uute korterite ehitusmaht on uute elanikega päris hästi kaetud. Loomulikult on väga paljud juba omale kodu soetanud, kuid kaugeltki mitte kõik. Iga päev ostab keegi oma esimest, teist või kolmandat kodu. Ikka vastavalt sellele, kuidas lapsi peresse juurde sünnib või välja kolib. Kes päris uut osta ei jõua, saab endale mõne uude kolija vana tuues pööret järelturule. Kes üldse osta ei jõua, üürib selle käest, kellel üürikorteri investeeringuks raha üle jäänud. Kuigi pere loomise vanus on tublisti kasvanud, järgnes 1989.a. iibe tipule siiski pikaajaline langus. Nii on ka tänaste kinnisvaraostjate maht pikas perspektiivis siiski kahanemas. Selline hiiliv klientuuri kadu hakkab tunda andma alles 5 – 10 aasta perspektiivis, kuid arvestades arendusprojektide pikkust, on suurematel tegijatel kindlasti juba plaanid valmis.

Kallid tehingud vormistamisel

Kui kõik eelnev võib tunduda umbmääraselt kahtlane, siis kõige tugevama kinnituse 2017.a. hinnatõusule leiame töös olevatest arendusprojektidest. Kui SKYline, Meerhof 2.0, Promenaadi jt projektid jõuavad tehingute vormistamiseni, näeme igakuises statistikas kindlasti täiesti uusi keskmisi hinnatasemeid. See omakorda toidab hinnatõusu ootust kõigil teistel müüjatel (sh järelturu korterite omanikel) ning võrdlustehingute meetod annab nende ootuste realiseerimiseks vajalikud töövahendid nii kinnisvara hindajatele, maakleritele kui pankadele. Kui eelnev kõlas hirmutavalt, säilitage rahu, sest viimaste aastate täiendatud regulatsioonid ja reaalselt toimiv konkurentsiolukord hoiavad emotsioonid maas ning arengud pigem ilma suurte hüpeteta.

Millal lõhkeb uus „mull“?

Vale küsimus, sest „mulli“ 2006-2007 tekkinud kujul me jätkuvast hinnakasvust hoolimata tõenäoliselt enne järgmist kriisi ei näegi. Kuid 5 – 8 aasta pärast hakkame nägema reaalset tarbimisvajaduse kahanemist, mida tuleb ehitussektori elushoidmiseks kuidagi kompenseerima hakata. Järgmise kriisi põhjuseks saavad olema hoopis riigijuhtide majanduspoliitilised otsused, mitte tarbijate rumalus. Ja loomulikult jäävad meile alles Brexit, Venemaa, Trump jm kauged tundmatud.

ÜÜRIELAMUFOND KUI STABIILSUSE LOOJA

12.04.2017 toimunud EKFLi kevadkonverentsil arutlesime koos Mika Suksdorffi, Mart Saa ja Tõnu Toomparkiga elukondliku kinnisvaraturu tuleviku üle. Kuigi põhiteemaks oli oodatav hinnadünaamika, läks jutt pidevalt ka üüritemaatikale. Ja on ka põhjust, sest üüriturg seisab tõsiste muutuste lävel – paralleelselt on hoo sisse saanud kolm teineteisest sõltumatut protsessi, mille efekt tõenäoliselt kumuleerub.

Kui varem olid üürilendjaks inimesed, kellel korter mingil põhjusel üle jäi (pärandus, kokkukolimine jms), siis täna on jõudsalt pead tõstnud üüriinvestorite kogukond. Slogan „Kui Sul ei ole oma üürikorterit, siis pole Sind olemas!“ võiks tabavalt kirjeldada veidi hüsteerilist mentaliteeti väikeinvestorite hulgas. Paralleelselt väikeinvestoritega on oma programmi käivitanud riik, kes lansseerib käesoleval aastal toetusmeetme kohalikele omavalitsustele munitsipaalelamufondi arendamiseks. Algselt regionaalpoliitiliselt olulise küsimusena tööjõu liikuvuse tagamisest alguse saanud ideed on tänaseks laiendatud ka turumajanduse põhimõttel toimivatele piirkondadele. Ja kolmandaks on tõsiselt pingutamas kinnisvaraettevõtted, kes otsivad samut üürielamute vallas (eelnevatest ehk veelgi maststaapsemaid) investeerimisvõimalusi. Esiteks otsivad laienemisvõimalusi nii mõnedki fondidest, kelle tähelapanu on seni olnud peamiselt ärikinnisvara rahavoo portfellil. Teiseks aga ka arendusettevõtted, kelle tegevuses hakkab lagi vastu tulema ning kes otsivad väga projektipõhisele ärile stabiliseerivat komponenti.

Selsamal konverentsil tõi Baltic Horizoni fondijuht Tarmo Karotam välja vajaduse muuta kinnisvaratoode finantstooteks. Just siit tulenebki vajadus mastaapse üürielamufondi järele, mis piisava mahu olemasolul hakkab stabiliseeerima muidu väga emotsionaalset kinnisvaraturgu. Täna toimib elukondliku kinnisvaraturu hinnastamine sisuliselt võrdlustehingute meetodil, mis olemuslikult kajastab seda, kui suur valu on parajasti ostjatel osta või müüjatel müüa. Üürielamufondi väärtuse loob aga rahavoog, mis lepingute pikkust arvestades on väga inertne ega tõmble üles-alla. Portfelliteooria lisab täiendavalt stabiilsust. Loomulikult ei taga ka tulumeetod absoluutset stabiilsust, sest majandusolukorra üldise paranemisega (st riskide vähenemisega) kaasneb investeeringu tootluse langus, mis omakorda kergitab vara hinda. Majandusolukorra halvenemisega kaasneb vastupidine. Kindlasti on ka rahavoo investoreid, kes panustavad sellisele tõusule, kuid valdavalt otsivad investeerimisfondid pikaajalist stabiilsust ning on selle nimel valmis ohverama mõne protsendi tootlust.

Mida rohkem on üürielamufondi, seda rohkem tehakse üüripindadega ka tehinguid. See ei juhtu kohe, kuid pikas perspektiivis peaks hästi toimiv/stabiilne üüriturg hakkama mõjuma emotsioonide tasakaalustajana ülejäänud kinnisvaraturule. Seega on kõik alguses kirjeldatud kolm protsessi olemuslikult positiivsed. Oma kinnisvaraturgu edendav roll on nii väikeinvestoritel, munitsipaal üürimajadel kui ka mastaapseid üüriportfelle haldavatel investeerimisfondidel. Loodan seejuures, et väikeinvestorid suudavad oma rahapaigutamisel emotsioonid kontrolli all hoida ning mitte haibiga kaasa minna. Riik tegeleks eelkõige aga piirkondadega, kus abi tõesti vaja on (heade elamistingimuste tagamine neile, kes tahavad töötada väljaspool Tallinnat/Tartut/Pärnut) ega hakka turumjanduse reegleid peapeale pöörama seal, kus kõik niigi toimib. Portfelliinvestorid aga leiavad loodetavasti võimalused ületada üürisuhetega seotud juriidilised probleemid, et väiksem risk võimaldaks investeerida väiksema tootluse ootusega ning pakkuda seeläbi tarbijatele parima hinna-kvaliteedi suhtega teenust.

Buumi teket pidurdab buumi ootus

Möödunud aasta lõppes kinnisvaraturu tõmbekeskustes rekordite tähe all. Aasta lõpus vormistatud uute korterite müügitehingud viisid Tallinna korteritehingute arvu ja keskmise hinna masujärgse aja kõrgeimale tasemele. Kui juba tundus, et keskmine hind ei saa enam kõrgemale tõusta, siis tõusis see siiski. Vaatamata sellele, et konkurents on tihe ja müügiperioodid pikenenud, on uusarendused vedanud keskmisele hinnale kuid 2-3 % juurde. See ilus tõusugraafik on sundinud küsima mitmeid spetsialiste ja hobianalüütikuid, et kuna käib turul „pauk“ ära.

Uuest kriisist ja buumist on tänaseks sedavõrd palju juttu olnud, et see on tekitanud turul hoopis vastupidise efekti. Paljud targa raha omanikud, väikeinvestorid, spekulandid, aga ka muidu ettevaatlikud inimesed on võtnud äraootava positsiooni ja ootavad turu kukkumist, et siis uuest turu põhjast hakata varasid soetama. Praegust hinnataset peetakse liiga kalliks, investeeringuid juurde ei tehta ja oodatakse kannatlikult. Kogu kinnisvaraturu jaoks tähendab see, et osa investeeritavat ja spekulatiivset raha seisab jõude, mis võtab maha teatava osa kogunõudlusest. On aga nõudlus väiksem, on turu areng ja kasv tagasihoidlikumad. Kas neil hiromantidel on õigus, näitab vaid aeg. Uut kriisi pole igatahes veel kellegi poolt välja hõigatud, kas ja kuna see tekib, seda teavad parimal juhul vaid selgeltnägijate tuleproovis karastunud staarid. Erinevad märgid turul näitavad hetkel pigem seda, et investeeringuraha osaline kadumine mõjub turule rahustavalt ja tervikuna seetõttu hästi. Pikaajalist perspektiivi arvestades turg sellest ainult võidab. Kinnisvaraturg ei kihuta gaselli kombel üles, vaid areneb ontliku majanduspoliitiku unistuste kohaselt järk-järgult ja ilma suuremate hüpeteta. Nn startup’iliku filosoofia kasutamine ja kummardamine võib kinnisvaraturule mõjuda hukatuslikult.

Tavaostjate käitumise osas suuremat muutust aga täheldada pole olnud. Inimesed, kes soovivad osta endale kodu, uut ja avaramat elamispinda, ei lase ennast häirida buumi-, hirmu- ja kuulujuttudest. Küll aga mõjutavad turgu kurejutud, sest kui perre sünnib laps(i) lisaks, siis soovitakse juurde ruutmeetreid sõltumata sellest, kas hinnad võivad või ei või kohe muutuma hakata. Koduostjate hulgas on küsimus number üks pigem selles, kas pank annab kinnisvara ostmiseks laenu või mitte. Mida rohkem on tehinguid kuskil piirkonnas, mida suurem on seal uusarenduste osakaal, seda olulisem on pankade roll turu tegeliku mõjutajana. Vähese tehinguaktiivsusega maakondades on pankade roll marginaalne, kuid eelkõige Harju maakonnas on pangad tõsised turutegijad. Kõigele vaatamata hetkel eluasemelaenu ikka saab, mida näitab ka käesoleva aasta esimeste kuude statistika, et erinevatel kuudel võivad küll olla teatavad kõikumised, kuid kokkuvõttes midagi kardinaalset turul juhtunud pole ja koduostjad teevad tehinguid rahuliku südamega edasi.

Eesti kinnisvaraturg ja Brexit – kuidas võita?

Euroopa, Eesti sealhulgas, on Brexitist masenduses! Kõige lihtsam on muidugi jätkata nii poliitilist kui majanduslikku enesehaletsust ja kiruda inglaste põhjustatud suurt segdust. Sekka kübeke Vene hirmu ka. Ja nii õnnestubki meil taas rivistada end viimaseks järjekorras, kus seisavad need, ke tahavad Brexitist kasu lõigata.

Alustame ilmekaimast – Pariisi büroohoonete turg rühib ülesmäge! Eks ikka nende ettevõtete najal, kes Londoni maha jätavad. Pariis on olnud juba pikka aega tugevalt arenev ärikeskus ning Londonile suur konkurent, kes sellest segadusest suure tõenäosusega võitjana välja tuleb. Ent Pariis pole ainus – küllap osa ärist kolib Londonist ka teistesse Euroopa linnadesse. Metropolid on nagu vette kukkunud kivid, mis tekitavad enda ümber ringlainetuse, kuid Tallinn on seni hulpinud tsentrist suhteliselt kaugel. Peaksime endalt küsima, kuidas liikuda metropolidele „lähemale“. Või täpsemalt öeldes – lähemale, kui Riia, Vilnius jt regionaalsed keskused.

Kahtlemata on EASi välisesindused teinud head tööd Eesti ettevõtete edendamisel rahvusvahelises plaanis. Ent rahvusvaheliste ettevõtete Eestisse toomine kipub piirduma mõne riiklikult arendatud tehnopargi, sadama ja lennuväljaga. Rändrahnud muidugi ka. Vaadates Eesti ettevõtluse kasvustrateegiat 2014 – 2020 avaneb küllaltki läbimõeldud pilt ärikeskkonna arendamiseks. Pikas pespektiivis. Esiteks nii pikas, mida tõenäoliselt ei olegi kuidagi võimalik enne 2020 realiseerida. Ja teiseks nii pikas, et Londonist lahkuvad ettevõtted on selleks ajaks ammu omale uue pesa leidnud.

Lihtsustatud paralleel Domus Kinnisvarast – meie turundusosakond võib teha nii palju, vinget ja kallist turundust, kuid tahab, kuid kui maakler ei võta telefoni ja ei helista kliendile, siis ühtegi kinnisvaratehingut tehtud ei saa. Nii ka välisettevõtete Eestisse meelitamisega – ühel hetkel tuleb turundutegevus asendada müügitööga. Praegu on see hetk, kus rändrahnude tahumise asemel tuleb teatada, et Tallinn on Ida-Euroopa kõige vingem ärikeskus. Argumendid on meil ammu laual. Eesti tehnoloogiaettevõtete saatmise asemel metropolidesse, tuleks protsess vastupidi käima panna. Tuleks üle saada „kinnnisvaraäri-on-paha“-kompleksist ning muuta eksporditoetused kättesaadavaks ka kinnisvaravaldkonnale, sest lõpuks materialiseerub tulemus uutes ettevõtetes, töökohtades, lisandväärtuses, majanduskasvus, maksulaekumises ja infrastruktuuriinvesteeringutes. Keegi peab kõlava turunduse asemel hakkama tegema säravaid kõnesid klientidele.

Kinnisvaraäri vaatenurgast on riik seni panustanud peamiselt oma äridesse – mõned tehnopargid Ida-Virumaal, sadam, lennujaam – ning mõnel juhul isegi kõlvatut konkurentsi pakkudes. Näiteks kui tegelesime veel agressiivselt Vene suunale turundamisega, tuli oma nappe ressursse arvestades kadedusega vaadata, millist turundusraha said kasutada riiklikult arendatavad tehnopargid. Olen 100% veendunud, et tänased ärilinnakutse arendajad on märksa pädevamad seda vajalikku müügitööd ühiselt korraldama ja sellist turundusraha kasutma. Ükski neist pole iseseisvalt piisavalt jõukas reaalse efekti saavutamiseks, kuid jõudude ühendamisel ning riiklikul toel on ka Eestil võimalik Brexitist võita. Koostöö käima. Müük käima.

Avalik vastus notar Oksana Bauer-Karle`le: REMONDIFOND ON OTSESELT KORTERI KASUTAMISEGA SEOTUD KULU!

08.02.2017 avaldati www.postimees.ee-s lugeja küsimus üürniku kohustuste kohta seoses korteriühistu poolt kommunaalarvel nõutava remondifondiga ning notar Oksana Bauer-Karle vastus sellele. Minu arvates vajab see küsimus põhjalikumat käsitlust ning olen seisukohal, et notari poolt esitatud käsitlus ei ole õige, viib üürilepingu osapooled potentsiaalselt eksiteele ning moonutab seeläbi kinnisvaraturul toimuvat.

VÕS on konkreetne selles osas, et lisaks üüri maksmisele peab üürnik kandma muid üüritud asjaga seotud kulusid (kõrvalkulud) üksnes juhul, kui selles on eraldi kokku lepitud. Samuti selles, et võrreldes seaduses sätestatuga üürniku kahjuks tehtud üürilepingu kokkulepped on tühised. Ent notari poolt esitatud tõlgendus remondifondi ja üüritud asja kasutamise omavahelise seose osas on ekslik nii oma majanduliku sisu kui õigusliku regulatsiooni poolest.

Remondifond on olemuslikult kinnistu üldkasutatavate osade säilimise tagamiseks kogutav ressurss, mida kasutatakse siis, kui kinnistu – hoone jt kinnistu osade – kulumise määr seda parajasti tingib. See on üks väheseid viise, kuidas tagada elukeskkonna stabiilsus ja tarbijale nii vajalik rahaliste vahendite planeerimise võimalus. Olemuslikult defineerib seda kõige paremini raamatupidamislik termin „amortisatsioon“. Lihtsustatult – kõik, mida kasutatakse, ka kulub.

Iga korter koosneb vältimatult suuresti hoone ühiskasutatavatest osadest – seinad, kütte-, vee-, kanalisatsiooni- ja elektrisüsteem, trepikoda, välisuks, jalgtee tänavalt välisukseni, katus jne jne jne. Kõiki neid kasutab ükskõik milline hoones elav inimene ning sellega kaasnev kulu ei sõltu kulutaja asjaõiguslikust staatusest – on ta siis korteri omanik või üürnik. Ei ole mõeldav, et üürnik saaks korterit kasutada ilma trepikoda läbimata, ruume kütmata jne. Hoone püsimine remondivajaduseta on võimalik tagada vaid konserveerimise teel, kuid ükski üürnik ei saaks elada konserveeritud hoones. Lihtsustatult – paugutades iga päev kaks korda välisust tingib üürnik vajaduse välisuks mingi aja pärast välja vahetada.

VÕS on pannud eluruumi üürilepingu tingimustele vastavuse tagamise kohustuse omanikule, nii nagu on üldjuhul omaniku asi tagada korteri varustamine vee, kanalisatsiooni, elektri jms-ga. Kui üürnik ei tasu nimetatud kommunaalteenuste eest, ei ole omanikul kohustust neid ka tagada. Üürnikul on kohustus säilitada üüritud eluruumi seisukord ning kompenseerida omanikule selle kohustuse rikkumisega tekitatud kahju. Seejuures ei tohi jätta märkamata, et üürilepingu lõpetamise sätete juures kehtestab VÕS, et üürnik ei vastuta asja hariliku kulumise, halvenemise ja muutuste eest, mis kaasnevad asja lepingujärgse kasutamisega. Kui seda laiendada üürilepingu lõpetamiselt kogu üürilepingu kehtivusperioodile, keerame kogu selle instrumendi majandusliku sisu peapeale.

Kas remondifondi kulu peaks sisalduma üüris? Miks mitte, kui üürileandja ja üürnik nii kokku lepivad. Aga olemuselt on üüritasu korteri kasutaja poolne hüvitis vara omanikule tehtud investeringu eest. Kui üürnik investeeringut ei tasusta, siis tehakse investeering mingisse muusse varasse ning üürimise võimalus kaoks. Loomulikult on võimalik üüritasu sisse juriidiliste jõumeetoditega suruda lisaks teise inimese rikkusest saadavate hüvede nautimise eest panna ka muud tasud – sh remondifondi, maamaksu, kommunaaltasud … miks mitte ka maja ees parkiva üürniku autoliisingu vms kulud, mille majanduslik sisu erineb korteri üürist ja mille üle on võimalik eraldi arvestust pidada. Sel juhul peab üüritasu suurus lihtsalt selle võrra tõusma. Lõpuks peab selle kõik kinni maksma ikkagi tarbija, kes naudib pakutavaid hüvesid.

Siinkohal on oluline välja tuua maksukorralduslik nüanss. Nimelt on üüritulu eraisikust korteriomanikule tulumaksuga maksustatav. Kui remondifond ei ole käsitletav üürniku poolt asja kasutamisega kaasneva kuluna, vaid osana korteriomaniku üüritulust, siis maksustab riik eraisikust üürileandjaid remondifondi maksete eest sisuliselt ilmaasjata.

Üüritasu on olemuslikult alternatiivkulu, sest üürnikul on alati võimalik üürikulu vältiv investeering ise teha. Kui üürnik otsustab juhuslikult järgmisel aastal omale ise korteri osta ja selleks eluasemelaenu võtta, tuleb üüri asemel tasudes pangalt investeeringuks saadud ressursi eest intressi. Siis ei tule kellelgi pähe hakata pangale põhjendama, et remondifondi kulu peaks tegelikult sisalduma pangale tehtavates intressimaksetes. Vastasel juhul kaoks eluasemelaen turult kiiremini kui kõik senised kiirusrekordid optika valdkonnas.

Eraldi tuleks küsida, et kui suur remondifondi makse on põhjendatult seotud vara kasutamisega? Siinkohal tuleb taas pöörduda amortisatsiooni kontseptsiooni juurde. Üldjuhul projekteeritakse eluhoonete elueaks 50 aastat. Isegi kui hoone kestab tegelikult kauem, on remondivajadus tekkinud märksa varem. Lihtne matemaatika annab seega amortisatsiooni määraks 2% aastas ning arvutuse aluseks tuleb võtta ehitushind. Näiteks tänasel päeval algavad korterelamute ehitushinnad ca 700.- eurost (lisandub käibemaks) hoone ülpinna m2 kohta, mis tavapäraseid proportsioone arvestades veidi üldistades teeb koos käibemaksuga ca 1200.- eurot iga korteri ruutmeetri kohta. Amortisatsioon 2% aastas tähendaks, et remondifondi makse peaks heaperemeheliku majandamise korral olema igakuiselt ca 2.- eur/m2 kohta. Ma ei tea ühtegi korteriühistut, kus oleks nii kõrge remondifondi makse. Seega ei saa ka öelda, et tavapärased 0,3 – 0,7 eur/m2 suurused maksed oleks kuidagi üürnikku kahjustavad.

Kokkuvõttes on mul hea meel, kui selles küsimuses toimuv diskussioon viiks selguse tekkimiseni. Veel parem, kui tekiks mõni Riigikohtu lahend või suisa õigusliku regulatsiooni täiendus. Remondifondi kõrval puudutab eeltoodud argumentatsioon ning dilemma ka üüritava korteriga seotud maamaksu. Seadus on täitmiseks, kuid antud küsimuses ebaselge. Probleemile tuleb läheneda maksuametilikult lähtudes tehingu majanduslikust sisust. Seda enam, et spetsialistide ringkonnas on ammugi juba omaks võetud teadmine, et 25 aastat tagasi omandireformi tingimustes loodud üüriregulatsioon on ajale jalgu jäänud ja vajab tõsist uuenduskuuri.

Kinnisvaraturgu mõjutab uus maksupakett vähe

Üle aastate on uue valitseva kolmikliidu maksupoliitika läbinud muudatuse, mida ei saa enam kosmeetiliseks pidada ning mis on sundinud kinnisvarasektorit varasemast terasemalt uurima uute maksude ja majanduspoliitika sisu. Ärevuseks pole siiski põhjust, uue maksupaketi mõju saab kinnisvaraturule olema eeldatavalt marginaalne.

Kuigi uue valitsusliidu maksupoliitika kokkulepped pole veel seadusesse raiutud, võime eeldada, et kolmikliit püsib ja muudatused maksupoliitikas on tõsiasi. Mis siis muutub? Kinnisvaraturgu puudutab enim plaan piirata eluasemelaenude intresside tulust mahaarvamist, vähendades piirmäära 300 euroni, ja kaotada võimalus esitada abikaasadel ühine tuludeklaratsioon. Kinnisvaramaksust oleme seekord pääsenud, aga mida aasta edasi, seda tõenäolisemaks antud maksu rakendumine tundub kujunevat. Oht, et ühel hetkel kinnisvarasektorit aastakümneid saatnud halb unenägu tõeliseks saab, on aastatega pigem kasvanud. Aga seniks, kuniks kinnisvaramaksust räägitakse rohkem tagatubades ja käsitletakse seda kui intellektuaalselt huvitavat ideed, võivad kinnisvara omavad isikud kergendatult ohata.

Ühisdeklaratsioonide kaotamine või tõsiasi, et eluasemelaenuintresse enam tagasi ei saa, on juba tekitanud hulga pahameelt ja kindlasti tunnevad paljud end petetuna. Neid inimesi ja perekondi on palju, kes on harjunud juba pikki aastaid saama kevadeti Maksuameti käest tagasi raha, mis valdavalt pärineb eluasemelaenu intressidest. Paljude perede eelarvesse tekib juurde auk, mis neid kindlasti ei rõõmusta ja mis võtab uuelt valitsusliidult ära nii mõnegi toetushääle. Iga-aastane rahasüst Maksuameti kaudu on olnud kui riiklik jõulukingitus kevadkuul. Ja kellelegi ei meeldi, kui jõuluvana enam kui käi.

Samas ei suuda ma meenutada ühtegi inimest, kes oleks ostnud laenuga kinnisvara vaid sellepärast, et saada aasta hiljem osa eluasemelaenuintressidest tagasi. See on tore boonus, mis aga uut kodu ostes ja laenu võttes vähestel meeles on. Uut kodu ostetakse ikka reaalsest vajadusest tulenevalt, vastavalt rahalistele võimalustele ning usule riigi, majanduse ja iseenda leibkonna finantsvõimekuse tulevikku. Seega tulevasi kinnisvara ostjaid mõjutab uus maksupakett vähe. Nemad vaatavad rohkem ikka seda, mida teeb keskmine kinnisvara ja laenuraha hind, millised on uute arendusprojektide pakkumised, kas pankades laenuraha üldse on ja kui varmad ollakse seda jagama, milliseks jääb uute ja järeturu korterite hinnavahe ja siis ikka asukoht, asukoht, asukoht. Ehk nö keskmine inimene vaatab ikka seda, mida üks tavaline inimene uut kodu ostma hakates võikski vaadata ning võrrelda pakutavat kaupa iseenda sissetulekutega. Valitsusliidu otsused on küll olulised, kuid samavõrra tähtsad on otsused, mida teevad Trump, Putin ja Merkel ning Põhjamaades asuvate pankade nõukogud. Maksupaketi mõju oleks märkimisväärne juhul, kui hüpoteetiline kinnisvaramaks oleks suurusjärgus, mis paneks inimesi tõsiselt kaaluma seda, kas üldse on mõistlik kinnisvara osta või oleks kavalam ja majanduslikult otstarbekam jääda hoopis üürikorterisse. Kuniks aga kinnisvaramaksust pikemalt rääkida ei tundu olevat põhjust, siis ootame ära uute maksude kehtestamise ning veendume lõplikult, milliseks nende mõju ostjate käitumisele tegelikult kujunes.

Eesti eluruumid Euroopa viimaste hulgas

eesti-eluruumHoogne ehitustegevus Eesti kinnisvaraturul on ratsionaalselt põhjendatav enam kui ülejäänud Euroopas. Nimelt näitab Euroopa Parlamendi tellitud analüüs seda, et eestlaste elumajad on ühed Euroopa kehvemad.

Juba mõnda aega tagasi refereeriti  ka Eesti ajakirjanduses üleeuroopalise uuringu tulemusi, mille viis läbi Euroopa Liidu agentuur Eurofound. Analüüsi tulemid Eesti jaoks iseenesest üllatavad pole, eluruumide kvaliteedi poolest kuulume pigem Ida-Euroopasse, mitte aga Põhja-Euroopasse. Ligikaudu viiendikus Eesti eluruumides on probleeme liigniiskuse ja mädanikuga, ligi neljandikus on probleem küttega. Kolm või enam probleemi on 21 protsendis eluruumides, selle näitaja poolest on meist Euroopas kehvemas seisus vaid naabrid Lätist. Seega, viiendikul majadest on midagi viga, mida tuleks remontida. Omapärase faktina võib veel välja tuua, et veeklosett puudub 14 % eluruumidest ja pesemisvõimalust pole ca 16 % Eesti kodudes. Samuti on sagedaseks probleemiks asjaolu, et eluruumid pole piisava suurusega. Taani riigini, kus 0 % elanikest pole pesemisvõimalust, on meil veel väga pikk tee minna.

Seega vajadust uute eluasemete järele on enam kui küll. Uusarendus Eestis ei teki lihtsalt tühjale kohale ega pole põhjustatud kasumiahnete arendajate saamahimust, vaid sellel on olemas sügavad juurpõhjused. Nõudlus on olemas ja põhjendatud. Vananev elamufond pole kasvõi ruumide suuruse kontekstis pelgalt mugavuse küsimus või lausa suurushullustuse ilming, vaid tõsine probleem näiteks inimeste tervisele. Nimetatud Eurofoundi uuring juhib tähelepanu, et halvas seisukorras majadel, kus on hallitus, niiskus ja külm, on väga otsene mõju inimeste tervisele ja tervishoiukuludele. Suuremad kulud tervishoiule on aga probleemiks nii igale indiviidile kui ka kogu riigile. Riigi roll selles kontekstis on kriitilise tähtsusega. Mis võiks üldse olla riigi ülesanne ja mõte? Et tema kodanikud oleksid terved, õnnelikud, kaitstud, kindlustatud. Selge on see, et kogu riigi eluruumide taseme, mis on ühel ilusal hetkel võrreldav unistuste Põhja-Euroopaga, saame tõsta uude kvaliteediklassi vaid era- ja riigisektori koostöös. Riik on selles osas mõned sammud astunud, millest võib välja tuua erinevad Kredexi meetmed, aga ka näiteks munitsipaalmajad. Riik ja kohalik omavalitsus võiksid aga nii sõnas kui teos rohkem kaasa aidata sellele, et erasektor ehitaks juurde uusi eluruume, läbi mille oleksid riigi kodanikud nii terved kui õnnelikud. Seadusi on küll püütud viimastel aastatel lihtsustada ja näiteks planeerimisprotsesse kiirendada, kuid kui idealistlik mõte ei jõua kohale ametnikuni, kes otsustab uue kortermaja ehitusloa väljastamise või mitteväljastamise, siis pelgalt loosungite abil uued majad ei kerki ning Eesti elumufond jääbki kogu ülejäänud Euroopa sabas sörkima. Uuring on läbi viidud ja analüüs teostatud, nüüd on riigil käes aeg näidata initsiatiivi probleemide leevendamiseks.