Domus Kinnisvara ajaveeb

2011 aasta on kinnisvaraturul olnud üldjoontes positiivne – ostu-müügi tehinguid on tehtud rohkem ning ka hinnad on tõusnud. Sellise sõnastusega jääb paratamatult mulje, et kogu sektor on mõõnast läbi ja rühkimas uutele kõrgustele. Kahjuks või õnneks nii ei ole. Kui Eesti eelarvepoliitikat ja majandust on eeskujuks tuues kiidetud, siis kohalik elanik on see, kes oma ostujõuga kinnisvaraturul osaleb. Tema jaoks on tähtis see, et reaalpalk pole enam ammu tõusnud ja hinnatõus sööb ära võimalikud säästud. Seega ei pruugi ta olla laenukõlbulik, mis on vajalik kinnisvaraturul osalemiseks. Samuti mängib olulist rolli Euroopa finantskriis, mille mõju me alles hakkame kinnisvaraturul märkama.

Tallinna korteriturg oli III kvartalis aktiivne – tehinguid oli võrreldes II kvartaliga veidi rohkem ning ka keskmine hind tõusis. Sarnase stsenaariumiga oli ka 2010 aasta, sest tehingute maht on enam-vähem sama, kuid keskmine hind on pidevas tõusujoones. Kolmanda kvartali keskmine hind oli umbes 4% kõrgem kui teises kvartalis, kusjuures II kvartali hinnad tegid 10%-lise hinnahüppe. Käesoleva aasta III kvartali Tallinna korteriomandite keskmine hind on ca 18% kõrgem kui 2010 aastal samal ajal.

Pakkumiste arv on Tallinnas kinnisvaraportaal City24 andmetel üsna stabiilne, jäädes vahemikku 10 000 – 11 000. Seega suuri kõikumisi ei ole. Tõenäoliselt müüjate hinnaootuse taustal on keskmine küsitud hind peaaegu iga kuu veidi tõusnud. Seejuures on huvitav, et septembris oli keskmise tehingu- ja pakkumishinna vahe ainult 14%. Tavaliselt on see näitaja 20-25%. Seega võiks öelda, et ostjad maksid enam-vähem seda hinda, mida müüjad küsisid ja kauplemist oli vähem.

Eelnev jätabki mulje, et Tallinna korteriturg ujub majandusega vastuvoolu. Pigem on põhjus kinnisvaraturu omapäras, et kõik toimub ja kajastub statistikas viitajaga. Kodu ostmine-müümine võtab vähemalt 1-2 kuud aega. Seega tänaste majandusuudiste mõju kinnisvaraturule avaldub IV kvartalis.

Teistes linnades on liikumised olnud vägagi erisuunalised. Näiteks Tartus on korteritehingute arv kasvanud nii II kvartaliga kui ka möödunud aasta III kvartaliga võrreldes. Kuigi Tartu korterite keskmised hinnad on natukene tõusnud võrreldes aasta varasema perioodiga, siis käesoleva aasta II kvartaliga võrrldes on keskmine hind pigem langenud. Pärnus on nii tehingute arv kui ka hinnad liikunud sel aastal täpselt samas rütmis ja mahus eelmise aastaga. Tehingute arv on seega püsinud II ja III kvartali lõikes stabiilsena ning hinnad on mõne protsendi võrra tõusnud. Narvas seevastu on korteritehingute arv olnud tugevas languses ning hinnad püsinud stabiilsena. Seda nii käesoleva aasta II ja III kvartali võrdluses kui ka võrreldes möödunud aasta sama perioodiga.

Mõeldes sellele, mis saab IV kvartalis, siis on suurimaks mõjuriks majanduskeskkond. Kui 2010. aasta neljas kvartal oli Tallinna korterturul väga aktiivne, siis praegune majanduslik taust on eelmise aastaga võrreldes erinev. Finantskriisi põhjustatud ebamäärasus ja teadmatus lähiaja muutuste suhtes on üks tegur, kuid reaalselt kinnisvaraturule mõju avaldav asjaolu on suure tõenäosusega kasvavad intressid.

Soomes on enamus kortereid linna või kinnisvarafirmade omandis ning linna omandis olevaid kortereid haldab linna oma kinnisvarabüroo, mille kaudu saab korterit ka üürida. Üürimise eelduseks on Soome isikukood. Selle järgi saab üürileandja uurida üürniku tausta, rahalist seisu ja riigis viibimise seaduslikkust.

Aga isikukood pole tähtis mitte ainult Soomes elamispinda üürides. Isikukoodi järgi kontrollivad ka meie riigis maaklerid üürilise tausta. On olemas mitu registrit, mis näitavad inimese maksekäitumist. Probleemsetel klientidel on üha raskem uut elukohta leida.

Kuna pankadest enam nii kergekäeliselt laenu ei võeta, muutub ka Eesti kinnisvaraturg üha enam üürituruks. Sobiva hinnaga head korterid leiavad väga kiiresti üürilise ja tänu sellele on üürihinnad tõusuteel. Tallinna üürikorterite keskmine ruutmeetri pakkumishind oli 7. oktoobri seisuga 7,3 eurot, selgus kinnisvaraportaali City24.ee statistikakeskkonnast Spot. Makstes vanalinnas 10,32 ja „mägedel“ 5,9 eurot ruutmeetrist.

Ka mujal Euroopas on üürihinnad tõusuteel. Saksamaal ennustatakse 3 aasta jooksul 20%  üürihinna tõusu. Saksamaa Üürnike Ühing DMB koostas registri, kus näidatakse üürikorteri ehitusaasta, seisukord, asukoht, sisustus jne. Selle alusel koostati  kohalik võrdlushind. Nõuab omanik siiski võrdlushinnast üle 20% kõrgemat hinda, võib teda liigkasuvõtmise eest halduskorras trahvida. Üürnik võib sel juhul ülearu makstud summa tagasi küsida ja üüri alandamist nõuda. See kõik on aga paraku teoreetiline, räägib Üürnike Ühingu ülem Christian Rudolph Schweriner Volkszeitungis. Lõpuks paneb hinna paika ikkagi vähene pakkumine ja üürnik ei saa paraku hädaolukorras eriti valida.

Ka Eestis otsiti City24.ee andmeil oktoobri alguse seisuga Tallinnas üürnikke ligi 934-le korterile. Üüripakkumiste arv on võrreldes aasta esimese poolega jõudsalt vähenenud. Üürnikku ootasid Eestis ka 480 maja. Maja üürihind on kõrgeim Harjumaal, makstes 5,3 eurot ruutmeeter ja madalaim Läänemaal  makstes 0,85 eurot ruutmeetri eest.

Tänase kinnisvaraturu näitajate ja majandusprognooside põhjal näha lähituleviku kinnisvarataevas päikest säramas on naiivsus ruudus, ütlevad skeptikud. Optimistid seevastu näevad aga lootuskiiri paistmas ja ei lase ennast mustade pilvede liikumisest välja viia. Kuna viimastel aegadel on prognoosid kreenis hallide ja veel tumedamate stsenaariumite kasuks, siis olgu siinkohal ära toodud mõned võimalused, mis optimistide seisukohalt kinnisvaraturule uut värskust peaksid juurde andma:

1. Laulva revolutsiooni lapsed tulevad kinnisvaraturule
Kui viimasel 20 aastal sündis Eestis keskmiselt 15 000 last aastas, siis aastatel 1987-1989 sündis ühel aastal keskmiselt ca 25 000 last. Need „laulva revolutsiooni viljad“ on nüüd lõpetamas ülikoole ja astumas esimesi samme iseseisvas elus ja vajavad elamispinda, kuhu omaette pesa hakata punuma. Toetudes enda sissetulekule, Kredexi ja vanemate toetusele, lisaks sageli esivanemate poolt antavatele lisatagatisele, on noortest peredest saamas arvestatav jõud nõudluse tekitajana.

2. Euroopa võlakriis toob juurde investeeringuid
Euroala tsoonis pikalt vindunud võlakriisi lõppu pole näha. Probleemi tõsidust tunnistavad kõik, paraku häid lahendusi laual hetkel pole. Suutmatus olukorda muuta, millele lisandub mure nii inflatsiooni kui üldse Euroopa tuleviku pärast, sunnib inimesi tõsiselt mõtlema oma säästude säilitamise peale ning üks reaalsemaid võimalusi selleks on investeerida kinnisvarasse. Sularaha ja aktsiate asemel peetakse kinnisvara üldiselt kindlaks ja konservatiivseks rahapaigutamise kohaks.

3. Üüriturg jätkab oma positsioonide kindlustamist
Nii kinnisvarafirmad kui laiem avalikkus on seni käsitlenud kinnisvaraturgu ostu-müügi turuna, millest üüriturg moodustab marginaalse osa. Viimane aasta on näidanud, et üürituru käive on kasvanud kordades ja senisest vaeslapsest on saanud arvestatav osa kinnisvaraturust. Oleme sellega liikumas lähemale ülejäänud maailmale, kus ostmise asemel kaalutakse sama tõsiselt üürimise võimalust, kus turule tuleb üha rohkem spetsiaalseid üürimaju ning elamispinna üürimist peetakse sama normaalseks kui ostmist. Seega ostu-müügitehingute käive võibki väheneda, kuid selle asemel kasvab turul üürikäive ning kõik on õnnelikud.

4. Hoiuste maht pankades kasvab jätkuvalt
Augusti lõpu seisuga on Eesti Panga statistika järgi pankades 4,2 miljardi euro ulatuses kodumajapidamiste hoiuseid, mida on üle 300 miljoni euro rohkem kui aasta alguses. Võrreldes 2010. aastaga on Eesti residentide hoiuste maht suurenenud 13 protsenti. Kuigi see raha ei jaotu kõigi elanike vahel võrdselt, siis vähemalt osal Eesti elanikest on vaba raha seismas piisavalt. Kui ka seda raha ei planeerita kulutada isikliku elamispinna soetamiseks, siis investeerimisvõimalusi otsib osa sellest rahast kindlasti.

5. Välisinvestorid otsivad investeerimiseks sobivaid kohti
Eesti kinnisvarahinnad on paljude lähedal asuvate arenenud riikidega võrreldes oluliselt odavamad ja see kutsub üha enam globaliseeruvatel turgudel vaatama ka Eesti suunas. Hinnad on madalad, riik stabiilne ja demokraatlik ning investorite silmis piisava kasvupotentsiaaliga. Kristiine Keskuse müük ilmselt jääbki selle aasta säravamaks pärliks välisinvesteeringute osas, kuid suuremaid ja väiksemaid tehinguid on tulemas veelgi. Aktiivsed on venelased ja Skandinaavia investorid, kasvada võib Kesk-Euroopa raha osakaal.

Neljas suuremas linnas, milles Domus Kinnisvara tegutseb, pakub korteriturg huvitavaid väljakutseid ning palju tööd. Nagu ikka on suurim maht Tallinnas, mis Maa-ameti tehingustatistika alusel oli septembris 509 tehingut. Tegemist oli aasta teise tulemusega, sest augustis tehti Tallinnas 541 korteriomandi tehingut.

Tehtud tehingute keskmine hind oli 1117 €/m², mis on 6% kõrgem kui augustis. Tegemist on mitmendat kuud järjest toimunud kasvuga, mis tegelikult paneb ka veidi imestama. Hinnakasvu võib sõnastada ju nii, et septembris maksti korteri eest kõrgemat hinda kui augustis. Samas on meedias nii Eesti kui Euroopa ja maailma majanduse kohta kajastatud teemad pigem negatiivsed. Ning ka Eesti majandususaldusindeks kahanes septembris juba kuuendat kuud järjest. Seega ei lähe kokku kinnisvaraturu jaoks negatiivne majanduslik taust ja Tallinna korterite hindade kasv.

Miks siis hinnad kasvavad? Üheks põhjuseks on ebapiisav pakkumine, sest paljudele müügis olnud korteritele tekkis mitu reaalset ostjat. Teiseks on tehingute hulgas arendusprojektide korterid, mis on järelturu korterite hindadest kõrgemad. Need omakorda on paratamatult mõjutatud ehitushindadest, mille surve on samuti ülespoole. Kolmandaks on ka pangad aktiivsemad laenusid väljastama. Sellele viitab ka pankade info, et väljastatud laenude hulk on pidevalt kasvanud.

Tartu korteriturul oli septembris samuti üsna aktiivne kuu, sest tehingute arv oli sarnaselt Tallinna omale käesoleva aasta teine tulemus. Kui augustikuu maht oli aastases lõikes rekordiliselt 115 tehingut, siis septembris käidi notaris 106 korral. Seejuures langes keskmine hind 12%, saavutades tulemuseks 794 €/m².

Pärnus valitses turul pigem stabiilsus, sest olulisi kõikumisi ei olnud. Kokku tehti 42 korteriomandi tehingut ning keskmine hind oli 701 €/m².

Narva korteriomandite tehingute maht oli aastases võrdluses üsna hea, sest tehinguid oli 45, mis on üle keskmise tulemus. Korterite keskmine hind tegi suure hüppe (18%) hinnale 315 €/m², kuid väheste tehingutega piirkondades on sellised kõikumised omased.

Kas sa teadsid, et praegu on Narvas ja selle ümbruses käimas kaks ülisuurt (Eesti Energia õlitehas ja uus elektrijaam) ja veel mitmed arvestatavad (TÜ Narva Kolledž, Narva Hooldekodu, Sun Residence Narva-Jõesuus, paar tööstusparki) ehitusprojektid, mille käive järgmise kahe aasta jooksul on kokku ca 1,25 mlj eurot. Näiteks Domus Kinnisvara Narva kontori aknast paistab 2 kraanat. See aga tähendab, et Narva on kevadest saadik sisse voolanud mõni tuhat ehitajat. Protsess algas nn valgekraedega kevadel ning nüüd on järg jõudnud töömeeste kätte. Kuigi nendel ehitustel saavad tööd ka Narva kohalikud elanikud, siis on paljud tööd väga spetsiifilised ja erioskusi nõudvad (eelkõige Eesti Energia ehitusprojektid). Nii ongi meie kontor muutunud rahvaste paabeliks – austerlased, bulgaarlased, soomlased jne jne jne on leidnud meid üles ikka ühe ja sama sooviga – andke üürikortereid.

Näiteks viimane suurem tellimus väliskliendilt on antud meile ca 35 üürikorteri leidmiseks. Seejuures on tingimused lihtsad – kõigi mugavustega keskmises korras korter, igale inimesele peab olema oma tuba ning ühe inimese kohta ei tohi üürikulu ületada 100.- eurot kuus, lisaks muidugi kommunaalmaksete kulu. Seega otsitakse põhiliselt 2-toalisi kortereid hinnaklassis 180 – 240 eurot kuus ning 3-toalisi kortereid hinnaklassis 250 – 350 eurot kuus. Hinnaerinevused ja kauplemine on üldjuhul seotud korteri seisukorra, möbleerituse ja pakutavate lisateenustega (internet jne).

Suur nõudlus üürikorterite järele on üürihinda tõstnud. Samas ei ole väljastpoolt Narvat (või ka Eestit) siia tulevad kliendid rumalad ning ülehinnatud objekte nad ei võta. Ülehinnatud objektidele tehakse mõistlik hinnapakkumine ning sel juhul on juba omaniku otsustada, kas leppida turuhinnaga või jääda ootama mõnd eriti hädas olevat klienti. Viimaste hulk ei ole siiski tähelepanuväärne, sest oma eripakkumistega on turul ka Narva hotellid. Näiteks välisettevõtete jaoks on arusaadavam ja seega ka lihtsam (kuigi natukene kallim) paigutada lühiajaline tööjõud hoopis mõnda kohalikku hotelli.

Olukorda veidi edasi analüüsides on selge, et Narva on muutunud Eestis parimat üüritootlust pakkuvaks piirkonnaks. Üürihinnad on Tallinnaga samal tasemel (ca 5.- eur/m2), kuid vara ostuhind 2,5 korda madalam. Eelnimetatud üürihinnaga korterite keskmine müügihind on ca 325 – 375 eur/m2, mistõttu on aastane üüritootlus ca 18 %. Kolm korda kõrgem, kui Tallinnas! Paar nädalat tagasi Peterburis sealsete ettevõtjatega õhtustades pani see isegi neid mõtlema. Kui keegi tahaks praegu teha lühiajalise investeeringu suuruses ca 10 000 – 20 000 eurot, siis soovitaksin seda teha just Narvas. Suurehitused vältavad ilmselt veel 2 aastat, millisel ajaperioodil on võimalik pool soetatud üürikorteri hinnast juba tagasi teenida ning seejärel korter võõrandada.

Kohalikele elanikele aga soovitame revideerida oma kinnisvara. Hea meelega oleme selles osas nõu ja jõuga abiks. Võib-olla on võimalik mõni tühjalt seisev korter väikete kuludega üürikõlblikuks muuta või hoopis korraldada ümber oma elamistingimused. Seda premeeriks igakuiselt mõnesaja eurone lisatulu.

Pole kahtlust, et energiasäästlikest passiivmajadest saab lähikümnendi üks populaarsemaid termineid kinnisvaraturul. Kui toiduainetööstuses on ökotooted juba praegu väga levinud ja isegi põlevkivi põletav Eesti Energia räägib rohelisest energiast, siis ei saa ka kinnisvaraturg teisiti, kui rääkida kaasaegses ökokeeles. Küll aga on olemas oht, et energiasäästlikest passiivmajadest saab kinnisvaraturul umbes sama udune mõiste, nagu oli möödunud sajandi lõpus euroremont. Mõne jaoks tähendas euroremont „hruštšovka“ köögiseina mahavõtmist ja laminaatparketi panemist, mõne jaoks läikivate vannitoaplaatide vahetust ning seda kõike vastavalt rahakotile, võimalustele ja arusaamadele korralikust remondist ja ilusast kodust. Igasugu susserdajad kasutasid toona olukorda ära ja üritasid väikese investeeringu abil müüa värvilõhnalist korterit kui eurokodu, asja, millest kitsastes ja ühepalgelistes magalarajoonides üles kasvanud nõukogude kodanikud omasid ainult ähmast ettekujutust.

Passiivmajade osas terendavad sarnased ohud. On selge, et energiasäästlike majade soetamine ja looduslähedaste materjalide kasutamine on täna ja lähitulevikus trendikas. Hinnad on küll kõrgevõitu, aga usutakse hindade langemist ja passiivmajade laialdast kasutuselevõttu. Trendi on ära tabanud mitmed arendajad, kes reklaamivad oma objekte energiasäästlike majadena juba praegu. Algamas on võistlus selle üle, kelle maja on kõige energiasäästlikum ja milline projekt kannab enim „õige passiivmaja“ tiitlit. Kes arendajatest ja investoritest võtab asja tõsiselt, see suhtleb praegu ülikoolidega ja vaatab ringi Euroopa erialaspetsialistide hulgas, sest Eestis seni vastavat know-howd napib. Turule on tulemas uued projektid, millesarnaseid tehnoloogiaid ja materjale Eesti seni näinud pole. Piltlikult öeldes toimub praegu võidurelvastumine ning kaevikutest tullakse välja siis, kui majandus ja kinnisvaraturg senisest veel suurema hoo sisse saab. Aga tarbijatel tasub silmas pidada, et küllap tulevad turule ka passiivmajad, kus soojakadude vähenemine ja päikeseenergia kasutamine on läbi mõeldud umbes sama põhjalikult kui Indrek Tarandil presidendikampaania. Koduostjad peavad olema ettevaatlikud ja ennast pakutavaga põhjalikult kurssi viima. Otsimootorid, mis aitavad selgitada nii passiivmajade teooriat kui ehituslikku poolt, aga uurida ka arendaja tausta, on siinkohal vähemalt arvutisõpradele suureks abiks. Oht osta suurte soojakadudega maja, mida aga müüakse tavalise maja hinnast 30 % kallimalt passiivmaja pähe, on väga reaalselt olemas ka eelseisvatel aastakümnetel. Loodetavasti on lähiminevikus toimunud kogemused Oru Kodu stiilis arendusprojektidega meid õpetanud ja kodu ostjad suudavad teha senisest teadlikumaid valikuid.

Taasiseseisvuse 20-ndat juubelit tähistades on põhjust heita pilk Eesti kinnisvaraturu minevikku ja vaadata, kuhu me tänaseks välja oleme jõudnud.

Mõned olulised muudatused on järgmised:

* Riiklikust elamufondist oleme jõudnud läbi omandireformi ja massilise korterite erastamise omanike riiki, kus kinnisvara omab pea 90 % leibkondadest. Kogu Euroopa mõistes ülikõrge näitaja on aluseks toimivale ostu-müügiturule, mille seadusandlik raamistik on paigas, kuid pole võimaldanud kaugele areneda üüriturul, kus eetilised tõekspidamised madalad, lepinguline baas habras, maksedistsipliin kõikuv, kinnisvara kvaliteet ei vasta tihtilugu hinnale ja valik napp.

* Seadusandluses oleme jõudnud tühjalt kohalt ühe keskmisest kõrgemalt arenenud riigi tasemele. 90-ndate alguses toiminud džungliseaduste asemel on meil tänaseks toimivad Võlaõigusseadus, Asjaõigusseadus, Ehitusseadus jms. Viimase aastakümne kinnisvaraturu tõusud ja mõõnad on sundinud Riigikogu vastu võtma ka täiesti uuendusmeelset Võlakaitse seadust, millega oleme astunud veel ühe sammu lähemale pika ajalooga tsiviliseeritud õigusriikidele.

* Elamufondi kvaliteet on kasvanud kordades. 20 aastaga on ehitatud sadu uusi kortermaju ja elamurajoone, milles mõned on nii arhitektuuriliselt kui ehitamise kvaliteedilt ja sisustuselt absoluutne maailma tippklass. Igal ostuhuvilisel on täna võimalik valida,kas ta soovib elada „eestiaegses“ puumajas, 60-ndatel ehitatud „hrushtshovkas“ või siis viimase 5 aasta jooksul ehitud klaashoones. Valik on lai, piiranguks vaid rahakoti ja laenuvõime suurus. 20 aasta jooksul on muidugi ehitatud ka hulgaliselt (ühepere) maju, mis ei pruugi järgmised 20 aastat püsti seista, kuid valdavas enamuses oleme saanud ühetaoliste magalate asemele hulgaliselt erilaadseid hooneid, millega oleme rikastanud linnapilti ning muutnud elukeskkonda elamiskõlblikumaks ja kaasaegsemaks.

* Kui 90-ndate alguses oli kinnisvaraturg põhiliselt väheste maaklerfirmade vahendusäri, siis tänaseks on sellest kasvanud tööstus, kus on toimunud spetsialiseerumine. On suured ehitus- ja arendusfirmad, kes on keskendunud kortermajade ja elamurajoonide väljaehitamisele, on väiksemad arendusfirmad, kes ehitavad väiksemaid kortermaju ja renoveerivad vanu maju, on suured kinnisvarafirmad, kus lisaks maaklerteenusele ja hindamisteenusele koostatakse turuanalüüse, pakutakse konsultatsioone ehk täisteenust ning on ka hulk firmasid, kes tegelevad ainult kinnisvara vahendamisega.

* Maaklerite ja hindajate professionaalsus on tõusnud. Kui taasiseseisvumise algusaastatel vaatasid hindajad rohkem lakke ja usaldasid oma kõhutunnet, siis täna on põhiliseks töövahendiks andmebaasid ja Exceli tabelid ning turuväärtuse määramine on kõrgema matemaatika tasemel ja subjektiivsuse osa kahanenud minimaalseks. Arusaam, mida kujutab endast maaklerteenus, on kahe aastakümnega läbinud tohutu arengu. Veidi ebakindlatest ja oma rolli otsivatest maakleritest, kes hommikuti lugesid Kuldset Börsi ja unistasid kinnisvaraportaalidest, on vähemalt suuremates firmades saanud professionaalid, kelle jaoks pole enam võõrad terminid nagu klientide segmenteerimine, sihtturundus ja „külmad kõned“ ning kes kasutavad klientidele lahenduste leidmiseks sotsiaalvõrgustikke, tippfotograafide abi või lausa rahvusvahelisi koostööprojekte.

* Pankade osatähtsus kinnisvaraturu mõjutajana on kasvanud märkimisväärselt. Kui 20-15 aastat tagasi kasutati tehingute teostamisel valdavalt sularaha, siis nüüdseks on sularaha kasutamine jäänud harvaks juhuseks ja reeglina liigub raha ülekannete kaudu. Samuti sõltub kinnisvaraturu käive väga palju sellest, kui lahti on keeratud pangalaenude kraanid ja kui paindlik on pankade krediidipoliitika. Kui aktiivne saab olema näiteks lähima 5 aasta kinnisvaraturg, siis ka seda vastust peame otsima vaadates eelkõige Rootsi Kuningriigi poole.

* Kommertskinnisvara turg, mis 90-ndate alguses tähendas 80-ndatel värvitud seinadega hallide kontoripindade vahendust ning on aastaid käinud 3 sammu tagapool elamispindade turust, on tänaseks välja kujunenud aktiivseks kinnisvaraturu osaks, kus tegutsevad nii kohalikud kui ka välismaised investeerimisfondid, teraselt jälgitakse tootluse numbreid ja müüdavate objektide mahud ulatuvad sadade miljonite eurodeni. Pika tasuvusajaga büroohoonete või tehnoparkide ostmisest ja omamisest on saanud normaalne osa kinnisvaraturu toimisest ja seetõttu võib Eestit võrrelda vabalt arenenud riikidega.

Taani majanduskasvu prognoosid käesolevaks ja järgmiseks aastaks on ca kahe protsendi lähedal. Seega ligi kaks korda väiksemad, kui meil. Sellest hoolimata on Taani ja Eesti kinnisvaraturul praegu palju ühiseid jooni:
- hinnatasemed on tuntavalt madalamad nn kinnisvarabuumi ajast, mistõttu paljud omanikud ei saa oma vara müüa ilma kahjumita ning see omakorda seab piirid kinnisvaraturu aktiivsusele;
- turu aktiivsus on siiski tasapisi viimasel ajal kasvanud ning inimeste ostuvõime tänu madalatele intressidele on päris hea võrreldes paari aasta taguse ajaga. Tasapisi suureneb hõivatus tööturul toetab kinnisvaraturgu.

Kuigi Taanis elukondliku kinnisvara hinnad tõusid 2010 2,9% võrra, siis III ja IV kvartal olid hinnad languses. Ka käesolevaks aastaks prognoosivad nii Nordea kui Danske analüütikud Taanis kinnisvarahindade langust. Ja seda lihtsal põhjusel – tõusev Euribor suurendab igakuiseid eluasemekulusid, on oma eluaseme pidamine muutub kulukamaks ning paljud kinnisvaraomanikud soovivad oma kohustusi vähendada pannes vara müüki. Suurenev pakkumine surub aga hinnad alla. Kas ja kuidas aga võiks samasugune protsess toimuda Eestis?

Hoolimata Euroopa Keskpanga poolt intressi alandamisest augusti alguses, prognoositakse jätkuvalt Euribori kasvu, kusjuures intress on kerkinud kiiremini, kui varasemalt prognoositud. Praegu ületab Euribor Eesti Panga vastavat kevadprognoosi. Kindlasti mõjutab intressi kasv meie kinnisvaraomanike igapäevaseid kulutusi. Näiteks Tallinnas keskmise suuruse (ca 55 m2) ja hinnaga (ca 1017 eur/m2) korterit osta sooviva kliendi igakuine laenumakse suurendab pikaajalise eluasemelaenu (30 aastat) puhul Euribori 0,5 protsendipunktilise tõusu korral (vastav prognoos 2012 aastaks) ca 13 euro võrra. Tõus 1 protsendipunkti võrra (vastav prognoos 2013 aastaks) aga tooks kaasa laenumakse suurenemise algsega võrreldes ca 27 euro võrra. Ehk siis tõus poole protsendipunkti võrra tooks kaasa igakuiste eluasemelaenu maksete suurenemise ca 6% võrra. Kuigi prognoostiakse ka palgakasvu ca 5%, siis tõenäoliselt majapidamiste finanstkoormus suureneb ka muus osas tänu inflatsioonile. Seda arvestades peaks intressimäära tõusu korral kinnisvara hinnad langema, et kinnisvaraomanike (ja ostuhuviliste) kulutused jääks samale tasemele.

Kaldun siiski arvama, et kinnisvara ostuhuvilisi kliente intressimäära tõus eenimetatud määral veel oluliselt ei mõjuta. Nimelt kipuvad Eesti kliendid oma ostuotsuse tegemisel keskenduma panga poolse finantseeringu saamisele, mitte niivõrd selle tingimustele. Seeläbi Euribori vaikne kasv tehinguaktiivsust oluliselt ei mõjuta. Pigem toob pankade aktiivsem laenupakkumine koos tööhõive suurenemisega turule uusi ostuhuvilisi (nt noored spetsialistid) ning hinnatõus kahandab tasapisi nende klientide hulka, kes tagatisväärtust ületava laenujäägi tõttu varem oma kinnisvara müüa ei saanud. Seni on intressitõusu leevendanud mõnevõrra marginaalide alanemine. Nii võibki prognoosida, et Euribori tõus praeguse tempoga lähitulevikus veel kinnisvarahindasid mõjutama ei hakka. Pikas perspektiivis aga küll. Kui Eesti kinnisvaraturg muutub veelgi stabiilsemaks ja „täiskasvanumaks“, siis hakkavad kliendid kindlasti lisaks energiatarbimisele rohkem arvesse võtma ka intressimuutuste võimalikku mõju oma igapäevastele kulutustele. Tänaseks on igatahes muutunud igapäevaseks see, et klient võtab laenupakkumise lisaks oma kodupangale ka teistelt suurematelt kodulaenu pakkujatelt.

Pool aastat on Eesti olnud euroopa ühisraha kasutaja, mis on paras aeg tegemaks esimesi tagasivaateid selle mõjudele kinnisvaraturule. Kui aasta tagasi kasutati suhteliselt laialt “europohmelli” mõistet, siis tänaseks on selge, et seda pole. Alljärgnevalt vaatan eelkõige Tallinna korteriturul toimunut, sest see piirkond ja sektor kajastab kinnisvaraturu trende Eestis üldjuhul kõige selgemalt ja kiiremini.

Vaatame kahte põhilist näitajat – tehingute arvu ja keskmist m2 hinda. Arvestades suurt segadust kinnisvaraturul aastatel 2007-2008, võtan vaadeldavaks perioodiks 2 aastat st 2009 II pa kuni 2011 I pa. Tallinnas tervikuna kasvas 2010 II pa korteritehingute hulk võrreldes aasta varasema perioodiga 9,6%. Samas 2011 I pa on tehingute arv aasta varasemaga võrreldes langenud 6,8%. II poolaasta on traditsiooniliselt olnud aktiivsem periood, kui I poolaasta, kuid aasta võrdluses peaks stabiilsel turul muutused puuduma. Keskmised m2 hinnad kasvasid 2010 II pa Tallinnas aasta varasemaga võrreldes 13,9% ning 2011 I pa 12,0%. Ka 2011 I pa siseselt on hinnad olnud valdavalt kasvutendentsis.

Arvestades asjaolusid, et:
- kinnisvaraturg on sisuliselt kriisist väljumas
- pangandus pingutab uute laenude väljastamise nimel piisavalt
- uusarendusi tuleb peale mõistlikus mahus
- tarbija kindlustusnne on olnud valdavalt stabiilne või paranev
- majandus tervikuna kasvab
oleks loogiline olnud ka 2011 I pa ka tehingute arvu kasvu või vähemalt stabiilsust näha aasta varasemaga võrreldes.

Joonis 1. Tehingute arvu muutus 2010 II pa ja 2011 I pa võrreldes aasta varasema perioodiga.

Eelnevat arvestades ning klientidega igapäevaselt suheldes võib väita, et euro kasutuselevõtt mõjutas kinnisvaraturgu mõõdukalt. Osa 2010 II pa tõusust ja 2011 I pa langusest tuleb kindlasti kirjutada euro kasutuselevõtu arvele, samas mingi osa on seotud kindlasti Eesti ja maailma majanduse muutustega laiemalt. Suuremad euro-võnked jäid ära, sest nende klientide käitumist, kes pidasid vajalikuks kindlasti oma ost veel krooni ajal ära teha, tasakaalustasid kliendid, kes ootasid langust euro kasutuslevõtu algusperioodil ning lükkasid tehingu 2011 algusesse. Enamus kinnisvaraturu osalisi prognoosis 2010 II pa, et suuremat sorti euro-pohmelli ei tule ning üldjoontes nii ka läks.

Joonis 2. Keskmise m2 hinna muutus 2010 II pa ja 2011 I pa võrreldes aasta varasema perioodiga.

Huvitava nüansina saab välja tuua asjaolu, et pakkumishindades toimus 2011.a. jaanuari alguses väga tugev (ca 10 %) liikumine ülespoole, mida saab selgitada sellega, et paljud hinnad ümardati tugevalt üles. Korrektsioon 2010.a. lõpu pakkumishindade tasemele aga tuli väga kiiresti, sisuliselt veebruariks juba.

Tallinna linnaosade lõikes mingeid sisulisi järeldusi klientide käitumise kohta teha ei saa. Oleks võinud eeldada, et kõikumised peamistes investeerimispiirkondades (nt Kesklinn) on oluliselt suuremad, kui magalarajoonides (Lasnamäe, Mustamäe, Haabersti, Põhja-Tallinn), kuid statistika seda ei toeta. Pigem on näha, et suure aktiivsusega piirkondades (Kesklinn, magalarajoonid) kaasnes tehinguarvu langusega ka hinnakasvu pidurdumine, samas väikese tehinguarvuga piirkondades (Pirita, Nõmme) on piiratud pakkumine hinnakasvu suurendanud. See aga ei ole minu hinnagul seotud euro kasutuselevõtuga.

Pärnu linnavalitsus on koostanud Kohaliku omavalitsuse korraldamise seaduse (KOKS) kohaselt Pärnu linna arengukava aastani 2025. Arengukava annab ülevaate linna arengusuundumustest, hetkeolukorrast ajavahemikul 2005-2010, välisrahastusega seotud projektide kohta ja Pärnu suundumused maailma arengu taustal. See dokument on nüüd linnarahvale tutvumiseks ja ettepanekute tegemiseks kättesaadav ning augustikuus toimuvale avalikule arutelule määratud.

Arengukavast on võimalik leida küllaltki masendavaid andmeid: madal keskmine palk, elanikkonna vananev struktuur, linnaelanike arvu vähenemine, noorte ja tööealiste inimeste väljaränne Tallinnasse, vähenev turistide arv, kultuuriürituste arvu vähenemine, haridusasutuste vajadus kapitaalremondi järele jne.

Arengukava kohaselt peaks Pärnust kujunema elamuskuurort, mis oleks aastaringselt külastatav elamusturismi sihtkoht ja turismi tõmbekeskus Läänemere piirkonnas. Visioon on muuta Pärnu linn kõrge elukvaliteediga linnaks, kus on hea elada, töötada ja õppida. Oluliselt peaks kasvama kõrgema sissetulekuga töökohtade arv.

Linnakodanikud on arengukava vastu võtnud ettevaatlikult ja avaldanud arvamust, et konkreetsemate prioriteetideta ja senise arengu kohta tehtud korraliku analüüsi ning järeldusteta arengukava küll olla ei saa. Lugedes arengukava, siis tekib mitmeid küsimusi, alates sellest, kuidas ühe või teise eesmärgini jõutakse. Samuti jääb arusaamatuks, mis elamusi hakatakse linnarahvale pakkuma ja kuidas need jõuavad iga kodanikuni, et visioon ei jääks ainult paberile ning eelpool toodud väärtused saaksid reaalsuseks. Vastused nendele küsimustele huvitab ka mittepärnakaid, kes alles plaanivad Pärnu kinnisvara soetada ja keda väga huvitab, kuhu linn tulevikus areneda kavatseb.
Põlise pärnakana elukohta ei plaani vahetada ja soovin elada elamuskuurordis ning nagu öeldi ühes tuntud eesti filmis: „Ja seda kõike tahan ma saada!“