Kuhu küll kõik getod jäid?

Asula tnGetosid, definitsiooni järgses täiuslikkuses, pole Eestis olnud ega ole lähitulevikus ka näha. Paljude riikide näitel aitab getostumisele tugevalt kaasa immigratsioon, kuid Eesti aasta läbi kestev kehv suusailm on siinkohal olnud seni suureks abiks probleemi vältimisel. Ometigi on paljudes linnades, eesotsas Tallinnaga, olnud piirkondi, mille maine on suhtekorralduslikult lootusetu, kus on domineerinud majanduslikult kehvemal järjel olevad inimesed koos keskmisest kõrgema kuritegevusega.

Aastaid tagasi poetasime üle huulte sõna asotsiaalid ning manasime silmade ette Kopli liinid, Astangu, Akadeemia tee ühiselamud, aga ka Kalamaja ning mitmed teised piirkonnad ja tänavad, mis tänaseks on läbinud totaalse muutumise. Kalamajast, kui tõelisest Tuhkatriinu-loost, on meedias palju juttu olnud ja tõsi on, et Põhja-Tallinna linnaosa keskmine ruutmeetri hind on viimastel aastatel olnud Tallinna üks kõrgemaid, jäädes alla vaid kesklinnale. Endisest inetust pardipojast on saanud tõeliselt elitaarne piirkond, mille uusarendustesse saavad kodu lubada endale vaid õige kopsaka sissetuleku või säästudega inimesed. Akadeemia tee ühikatubade asemel on nüüd moodsa sõnaga minikorterid, mida väikeinvestorid rabavad üksteise võidu, Astangule kerkiv Aurora Park valiti möödunud aastal City24 rahvahääletusel parimaks uusarenduseks, Kopli liinide lammutamisega on algust tehtud eesmärgiga rajada sinna vaat et üks prestiižikamaid elamupiirkondi Tallinnas. Asula tänav, mis oli aastaid veidi küsitava väärtusega piirkond koos ümbritsevate garaažidega, on tänaseks läbinud korralikud hoonete renoveerimisprojektid ning pärast sõidu- ja kõnniteede kapitaalremonti näeb välja kui tõeliselt idülliline elukeskkond keskklinna piiril. Suurepärane näide, kus erasektor ja munitsipaalvõim on teinud teineteisest sõltumatult ära omad investeeringud, kuid lõpptulemus moodustab terviku, millest võidavad kõik. Näiteid võiks tuua veel mitmeid, kuid järeldus on selgelt ühemõtteline – Tallinn on üks väheseid pealinnu kogu maailmas, kus puuduvad getod. Vaesamad inimesed pole mõistagi kadunud, kuid Tallinna omapära on see, et korteri erastanud ja ots-otsaga kokku tulev pensionär elab kõrvuti uhke pintsaklipslasega, kes ostis korteri juba renoveeritud kujul ja pangalaenu kaasabil. Üks sõidab bussiga, teine BMW-ga, kuid maja keskmine elatustase on kõrgem ja piirkonnal tuleviku osas veidi parem perspektiiv olemas.

Siinkohal võib tekkida küsimus, et kui kõik barakid on buldooserite poolt ümber lükatud ning igasugu elukunstnikud ja bomžid majadest välja visatud, siis kas kõik ongi hästi ja getostumise oht jäädavalt ellimineeritud? Tõsi, järjest kasvav elatustase, suuremad säästud ja väiksem töötus aitavad kaasa sellele, et vaesemaid ja mahajäetud piirkondi Tallinnasse juurde ei teki. Linnas, kuhu sisseränne ülejäänud Eesti noorte näol on piisavalt suur, on riskitegureid selgelt vähem. Küll aga ei maksa ära unustada, et üldiselt elanikkond vananeb ja löögi alla satuvad linnaosad ja piirkonnad, kus elanike keskmine vanus on kõrgem. Näiteks Mustamäel on juba praegu märkimisväärne osa elanikkonnast vanem kui 70 eluaastat. See tähendab, et ei teki piisavalt raha hoonete renoveerimiseks või isegi elementaarseks heakorrastamiseks, korteriühistute juhatused on pigem passiivsed jne. Seega nii Mustamäe kui teised „mäed“ on teatav riskikoht, kuid esialgu ülemäära muretseda pole põhjust. Palju on meie endi kätes, palju saavad teha nii linnavõim kui riik, tark linnaplaneerimine ja igasugu rekonstrueerimise toetused on ainult abiks ning võimaldavad kogu linnaruumis ühtlast arengut.

Mai 2017 ülevaade: 2007. aasta tehingute rekord sai purustatud

Kui varasemalt sai välja hõigatud, et märtsis toimus majanduslanguse järgne kinnisvaratehingute rekord, siis mais sai ületatud 2007. aasta rekord, mil toimus Eestis kokku 5053 ostu-müügitehingut. Samas tehingute koguväärtus jäi 37% madalamaks.  Maa-ameti tehingustatistika andmetel teostati käesoleva aasta mais Eestis kokku 5136 ostu-müügitehingut koguväärtusega ca 269 miljonit eurot. Võrreldes buumiaegse rekordiga tõi seekordse tehingute arvu tõusu kaasa hoonestamata maatulundusmaade ja elamute müügitehingute arvu tõus. Korteritehinguid toimus üle 500 tehingu võrra vähem.

Tehingute arv tõusis aprilliga võrreldes 29% ning võrreldes eelmise aasta maiga 14%. Käesoleva aasta maikuu tehingute maht oli viimase 12 kuu keskmisest 25% kõrgem.

.

Maa-ameti tehingustatistika andmetel teostati Harju maakonnas käesoleva aasta mais 2050 kinnisvara ostu-müügitehingut, mille rahaline koguväärtus oli ca 185 miljonit eurot. Võrreldes aprilliga tõusis tehinguaktiivsus 20% ja tehingute koguväärtus 38%. Aastataguse ajaga võrreldes tõusis tehingute arv 12% ja tehingute koguväärtus 24%.

Tallinn MAI 2017Allikas: Maa-ameti tehingute andmebaas

Tallinna linnas teostati mais ca 23% tehingutest uute korteritega, kuu varem oli sama näitaja 20%. Uusarendustega tehtud tehingutest paistsid sellel kuul silma Astangu 19, Erika 15 ja Pirita tee 26b arendused, kus kokku teostati 41 korteri ostu-müügitehingut keskmise hinnaga 1896 €/m².

.

Tartu maakonnas teostati mais 606 kinnisvara ostu-müügitehingut koguväärtusega ca 27 miljonit eurot. Aprilliga võrreldes tõusis tehingute arv 74% ning koguväärtus 31%. Tartu maakonna tehingute arvu tõusu taga oli asjaolu, et teostati mitmeid komplekstehinguid hoonestamata elamumaadega ning samuti müüdi varasemast kuust rohkem järelturu kortereid. Aastataguse ajaga võrreldes tõusis tehingute aktiivsus 34% ja tehingute koguväärtus 10%.
Tartu MAI 2017Allikas: Maa-ameti tehingute andmebaas

Kui aprill tõi endaga kaasa Tartu korterite keskmine ruutmeetrihinna uue rekordi, siis mais oli keskmine hind tagasihoidlikult 1216 €/m2. Tartu linnas teostati mais ca 6% tehingutest uute korteritega, kuu varem oli sama näitaja 13%.

Tartu linnas viis hoonestamata elamumaade tehingute arvu üles Tammelinna kruntide komplekstehing, kus müüdi korraga 24 kinnistut. Hoonestamata elamumaadega teostati ka Luunja vallas komplekstehing, kus müüdi korraga üle 80 kinnistu.

.

Pärnu maakonnas teostati mais 381 kinnisvara ostu-müügitehingut koguväärtusega ca 16 miljonit eurot. Võrreldes aprilliga tõusis tehinguaktiivsus 56% ning tehingute koguväärtus 47%. Tehingute arvu tõusu tõi kaasa korterite, elamute ja hoonestamata maatulundusmaade müügitehingute arvu tõus. Aastataguse ajaga võrreldes langes tehingute arv 1%, kuid koguväärtus tõusis 36%.

Pärnu MAI 2017Allikas: Maa-ameti tehingute andmebaas

.

Viljandi maakonnas teostati käesoleva aasta mais 162 kinnisvara ostu-müügitehingut koguväärtusega ca 5 miljonit eurot. Võrreldes aprilliga tõusis tehingute arv 4% ja tehingute koguväärtus 17%. Aastataguse ajaga võrreldes langes tehingute arv 6% ning koguväärtus 11%.

Viljandi MAI 2017Allikas: Maa-ameti tehingute andmebaas

Mai oli Viljandi linnas aktiivne elamute tehingute kuu, kokku teostati 10 elamu müügitehingut.

.

Saare maakonnas teostati käesoleva aasta mais 192 kinnisvara ostu-müügitehingut koguväärtusega ca 4 miljonit eurot. Võrreldes aprilliga tõusis tehinguaktiivsus 36% ja tehingute koguväärtus 33%. Aastataguse ajaga võrreldes langes tehingute arv 6%, kuid koguväärtus tõusis 16%.
Kuressaare MAI 2017Allikas: Maa-ameti tehingute andmebaas

.

Ida-Viru maakonnas teostati mais 384 kinnisvara ostu-müügitehingut koguväärtusega ca 7 miljonit eurot. Võrreldes aprilliga tõusis tehinguaktiivsus 4%, kuid tehingute koguväärtus langes 11%. Aastataguse ajaga võrreldes tõusis tehingute arv 23% ja koguväärtus 42%.
Narva MAI 2017Allikas: Maa-ameti tehingute andmebaas

.

KELLE OMA ON MILJÖÖVÄÄRTUS ?

Mõni aeg tagasi jälgisin huviga Tallinna miljööväärtuse säilitamise üle peetud diskussiooni Terje Villemsi („Müüa miljööväärtusliku vaatega korterid“) ja Endrik Mändi („Kuuldused miljööväärtuse surmast on liialdatud“) vahel. Terje Villemsi kompromissitu turmtuli Tallinna ametnike ning kinnisvaraarendajate suhtes on meediale atraktiivne ning nii mõneki punktis on sellega lihtne nõustuda, kuid paljuski siiski demagoogia, sest ühest küljest olulist infot esitades ja veidi utreerides jätab teisalt sama oluline esitamata. Endrik Mändi vastulause avardab teemat oluliselt, kuid siiski mitte piisavalt.

Tõesti väga kahju, kuid esimese emotsioonina tõi see vaidlus mulle meelde Liiva kõrtsihoone loo. Tõenäoliselt Sa ei tea Liiva kõrtsihoonet, sest seda ei olegi enam olemas. Aga veel 2000.a. oli see Nõmmel Viljandi mnt ülesõidu juures paiknenud hoone ainukene Tallinna linna piirides säilinud ajalooline kõrtsihoone. Tollane avalik-õigusliku juriidilise staatusega omanik püüdis avalikule asutusele omase mõõdutundega leida kinnistule reaalset rakendust, kuid muinsuskaitsjate ühene seisukoht oli, et hoone tuleb taastada ning suhteliselt suurele kinnistule veelgi suurema muinsuskaitseobjekti kaitsevööndi tõttu midagi muud ehitada ei lubata. Nii ei jäänudki asutusel kinnistu parema rakendamisvõimaluse puudumisel muud üle kui kinnistu maha müüa. Nädal pärast müügilepingu sõlmimist põles hoone maani maha ning mõne aasta jooksul koristati ka söestunud palgid. Konkreetse juhtumi olulisus seisneb tegelikult vaid selles, et selliseid kurbi lugusid on 15-20 aasta tagusest ajast palju.

Muinsuskaitsealuste objektide põlemine on õnneks jäänudki eelkõige 90-nendatesse. Ent sisuliselt samal protsessil on ka kaasaegsem versioon – kui rekonstrueerida ei õnnestu, siis laguneb lõplikult. Enamus kinnisvaraarendajaid külastasid noorpõlves usinalt matemaatikatundi, omandasid hiljem mõne erialaga seotud kõrghariduse, hoomavad ettevõtluse majanduslikku-finantsilist loogikat ning teevad oma tööd hästi. Mis on „hästi“, on muidugi alati vaieldav. Ent miljööväärtuste kaitse diskussioonis kompromissitu kinnisvaarendajate materdamine viib meid selleni, et võiksime sama malakaga lajatada kõigile, kes oma tööd hästi teevad – linnaplaneerijatele, muinsuskaitsjatele, ajakirjanikele, õpetajatele, ämmaemandatele … Süvenemise asemel on alati lihtsam kellelegi sirgelt „pasunasse anda“, olgu see siis kinnisvaraarendaja, linnaplaneerija, muinsuskaitsja või kogukonnaaktivist. Kompromissitu suhtumise tõttu põlesid Liiva kõrtsihoone ja kümned teised majad 90-nendatel maha ja neid ei saa enam kunagi tagasi.

Ma ise usun, et 90-nendate traagilised õppetunnid on meid tegelikult juhatanud tänasesse päeva, kus muinsus- ja miljööväärtuse kaitse ei ole enam nii kompromissitu, sest see lihtsalt ei toimi. Reaalsus on, et tänane miljööväärtuste kaitse sarnaneb kompromissitute nõuete esitamise asemel pigem era- ja avaliku sektori koostööle – kummalgi pole piisavalt ressursse, et muinsus- või miljöökaitsega iseseisvalt tegeleda. Jõudude ühendamine eeldab kompromisside tegemist kõigilt partneritelt. Nõustun 100% Endrik Mänd`iga – linnaplaneerimine ongi kompromisside kunst. Linnapilti ilmestavad kokkukukkumise äärel väärtuslikud majad näitavad, et selles kunstivaldkonnas on meil kõigil veel mõndagi õppida. Või ei suuda me endale selliseid kompromisse lubada.

Üksjagu väärtuslikke maju on Eestis korda tehtud tuginedes ühe inimese või perekonna missioonitundele ning suurele pingutusele. Terje Villems ise on hea eeskuju. Ent veelgi enam on hooneid korrastatud tänu inimeste grupile, kes soovivad elada korralikult rekonstrueeritud miljööväärtuslikus majas ja on olnud valmis sellesse reaalselt rahaliselt panustama. Seejuures pole vahet, kas rekonstrueerimise eestvedajaks on korteriühistu või arendaja, kes on tegelikult vaid vaheetapiks sellise ühistu tekkimisele. Igal juhul tähendab väärtusliku hoone ja sellega koos ka ümbritseva keskkonna väärtuslikuna hoidmine investeeringut. Targutus, et kes maksab tellib ka muusika, ei ole siin üldsegi kohane. Kuid kõik ressursid on piiratud ning piiride ületamine lõpeb pankrotiga ühtviisi nii eraisiku, korteriühistu, kinnisvaraarendaja, kogukonna- või muinsuskaitseühenduse, aga ka kohaliku omavalitsuse jaoks. Ainult sõnadega muinsuskaitset ei tee ning miljööväärtust ei säilita. Ja rahakott ei ole mitte kinnisvaraarendajate ega kohaliku omavalitsuse käes, vaid tegelikult teeb tarbija otsused oma eelistustega ning kujundabki selliselt linnaruumi.

Mulle meeldib Eestis lähenemine omandile – see loob sulle üksjagu õiguseid, kuid toob kaasa ka kohustusi. Sõnastame parem ümber – omand tekitab sulle paraja portsu kohustusi, millega kaasnevad ka mõned õigused. Ja jõuamegi põhiküsimuseni – kelle oma on miljööväärtus? Kõik, kes nõuavad osa miljööväärtusest, peavad olema valmis sellesse panustama mitte lihtsalt lobisemisega, vaid olema valmis loobuma selleks oma isiklikest ressurssidest. Ja kuna see ei ole suures mahus kellelgi võimalik, siis tuleb aksepteerida nende valikuid, kes mingisse konkreetsesse projekti panustavad. Väga lihtne on kritiseerida, et see või teine maja „pole piisavalt miljööväärtuslikult ehitatud“, kuid ei saa unustada, et sellesama kinnisvara või miljöö tarbija on valmis maksma vaid mingi kindla piirini. Selle piiri ületamine ongi näiteks tekitanud olukorra, kus Vanalinn ei ole enam kohalik elupiirkond ja tekitab sellega meile kõigile üksjagu probleeme. Näiteid piiri ületamise negatiivsest mõjust leiaks teisigi. Küll aga on ka häid näiteid headest kompromissidest.

Kivimäe Kodu sai esimesena Eestis „Turvalise hoone“ märgise

Postitaja: Domus Kinnisvara @ 07.06.2017 07:45; kategooriad: Domus, Pressiteated
Sildid: , , , , ,
Kommenteeri artiklit siit

Kivimäe KoduDomus Kinnisvara juhtimisel arendatud Sihi 122 kortermaja, mis rahva hulgas tuntud kui legendaarne Kivimäe saunahoone, sai esimesena Eestis „Turvalise hoone“ märgise.

„Turvalise hoone“ märgis antakse objektile, mille hoone ja ümbruskond aitavad tõsta piirkonna turvalisust. „Inimesed käituvad korralikus linnaruumis erinevalt kui kehvas seisus agulis. Keskkond koosneb pisidetailidest ning kui me neid parandame, muutub elu tervikuna turvalisemaks,“ lausus Harju Maavalitsuse nõunik ja märgist jagava Harjumaa turvalise elukeskkonna komisjoni esimees Terje Lillo.

PPA juhtivkorrakaitseametnik Varmo Rein ütles, et turvaline planeerimine põhineb arusaamal, et teede, tänavate ja hoonete läbi mõeldud ehitamisega saab maandada kuritegevusega seotud riske. „ Ümbritsev olustik võib soodustada rikkumise toime panemist. Näiteks liiga kõrge hekk, tupiktänav ja valgustamata ala mängivad halva kavatsusega inimese kasuks. Aga seda kõike saab ettenägelikult ja targalt planeerides vältida,“ rääkis Rein.

Kivimäe Kodu ehitamisel pöörati muu hulgas tähelepanu sellele, et krundil ei oleks piiratud nähtavusega pimedaid nurki. Territooriumi valguslahendus aitab valgustada piirkonda nii, et see pole öösel majaelanike jaoks häiriv. Õueala eraldab tänavast praktiline metallaed, mis takistab mänguhoos tänavale tormamist. Laste mänguväljak on madala haljastusega ja akendest hõlpsasti jälgitav.

 

Ülemiste Kodu saab nurgakivi

Postitaja: Domus Kinnisvara @ 05.06.2017 04:21; kategooriad: Domus, Pressiteated
Sildid: , , , , ,
Kommenteeri artiklit siit

7.06 kell 12.00 toimub Rae vallas, Mardika tn 1 rajatavas Ülemiste Kodus nurgakivi panek.

Kõigest 2 muusikapala kaugusel Tallinna südalinnast, Ülemiste keskuse lähedale lerkib 12 loft-stiilis ridaelamut, mida ümbritseb kergliiklustee ja rajatavad ühepereelamud. Majade paiknevus loob turvalise keskkonna ja privaatse kodu, kuna ridaelamuboksidel puuduvad ühised seinad. Liigendatud projekti tõttu saavad ostjad endale sisuliselt ühepereelamu privaatsuse ridamaja hinnatasemel.

Hoonete arhitektuur ja põhjamaisesse kliimasse loodud funktsionaalne ja energiatõhus kivimaja kontseptsioon töötati välja Jämera ja Domus Kinnisvara koostöös ning põhineb Aeroci tehnilistel lahendustel.

Ridaelamud valmivad kevad 2018.

ülemiste-kodu-pilt3

www.ulemistekodu.ee