Veidi teistsugune nädalalõpp Domus Kinnisvara Tartu kontoris

Postitaja: Domus @ 28.11.2012 05:41; kategooriad: Varia
Kommenteeri artiklit siit

Möödunud reedel avastasid Tartu domuslased ja Nordea Panga Tartu kontori haldurid õllemaailma. Tartu Ülikooli politoloog Karmo Tüür, kes peab hobikorras Tartu kesklinnas õllepoodi ning omab sügavaleulatuvaid teadmisi õlledest, õllede valmistamise protsessist ja õlle ajaloost, tegi meile põgusa ülevaate sellest huvitavast maailmast. Karmo on õllemaailmas ringi käinud juba ca 20 aastat. Tema asutas Pärnusse ka Eesti esimese õlleklubi ja tegutses selle presidendina. Huvitava ja põneva jutu kõrval degusteerisime mõningaid laagri- ja ale‘ tüüpi õllesid. Üsna uskumatu, kuid õllemaailm on väga huvitava taustinformatsiooniga ning erinevaid õllesid on maailmas ikka väga väga palju.

Õhtu lõpuks kujunes välja ka meie ühine lemmikkesvamärjuke. Kuidas maitseb Domuse Tartu kontori ja Nordea Panga Tartu kontori lemmikõlu, saate teada, kui meile mõnel sauna-nädalavahetusel külla tulete.

Kinnisvara hindadel kasvuruumi küllaga

Postitaja: Raul Reino @ 28.11.2012 12:12; kategooriad: Kinnisvaraturg, Maaklertegevus
Sildid: , , , ,
Kommenteeri artiklit siit

Keskmine brutokuupalk oli 2012. aasta III kvartalis 855 eurot, teatab Statistikaamet. Teise riigiasutuse, Maa-ameti, tehingute andmebaasi info kohaselt teostati III kvartalis 4266 tehingut korteriomanditega ja pinnaühiku (eur/m2) keskmine hind oli 770 eurot. Teada-tuntud rusikareegli kohaselt peab elamispinna ruutmeetrihind vastama keskmisele kuupalgale. Seega, kui eeldada, et nimetatud väide on tõene, siis on Eesti korteriomandi hindadel kasvuruumi 11 protsenti. Käesoleval aastal on hindadel olnud tõusutrend olemas, kuigi selgelt on seda vedanud regioonidest Harjumaa ja uusarenduste sektor. Kas ja kuna jõuab keskmine pinnaühiku hind Eestis 855 euroni, näitab aeg.

Päritud korteri või maja müük eeldab kulukat asjaajamist

Postitaja: Domus @ 23.11.2012 10:51; kategooriad: Seadusandlus
Sildid: , , , ,
Kommenteeri artiklit siit

Kinnisvaramaaklerite töös tuleb ette, et klient soovib müüa oma vara, siis aga selgub, et see on saadud päranduseks, kuid pärimistoimingud on lõpule viimata, ja müügitehing jääbki katki.

Kuna pärandus ei tähenda alati kasu, vaid võib kaasa tuua hoopis suured väljaminekud, tasub igal inimesel pärimisseaduse põhireeglid endale selgeks teha.

Juba neljandat aastat kehtib pärimise puhul loobumissüsteem: kui pärija kolme kuu jooksul pärandist ei loobu, loetakse ta pärandi vastu võtnuks.

Paraku kipuvad inimesed arvama, et kui nad midagi ei tee, ei juhtu midagi. “Aga juhtub küll, kui ei loobuta näiteks pärandist, millel on suured võlad,” rääkis Domus Kinnisvara kutseline maakler Jana Lootus.

Tänapäeval on tavaline, et noorematel inimestel on suured pangalaenud ja nende surres jäävad laenud suguvõsa, eelkõige pere kanda. “Lõpuks võivad pärijad jääda ilma isiklikust varast, kuna maksavad kinni pärandaja võlgu,” hoiatas Lootus.

Ükskõik, kas te tahate päranduse vastu võtta või sellest loobuda, tuleb pöörduda notari poole. Kui pärija pole kolme kuu vältel pärandusest loobumiseks avaldust teinud, ei saa pärandist enam loobuda. Isegi see, kui inimene väidab, et ei teadnud oma pärijastaatusest, ei vabasta teda pärandist.

PÄRIMISSEADUS

* Pärimisasju lahendatakse siiani kolme seaduse alusel sõltuvalt pärandaja surmaajast.

* 1996. aasta 31. detsembrini surnud isikute pärimisasju lahendatakse tsiviilkoodeksi alusel.

* 1.01.1997 – 31.12.2008 surnud inimeste pärimisasju lahendatakse 2008. aastani kehtinud pärimisseaduse alusel.

* Alates 2009. aastast surnud isikute pärimisasju lahendatakse 2009. aastal jõustunud pärimisseaduse alusel.

* 2008. aasta lõpuni kehtis pärimise puhul vastuvõtusüsteem: pärijaks saamiseks tuli pärand hiljemalt kümne aasta jooksul arvates pärandaja surmast vastu võtta.

* 2009. aastast kehtib loobumissüsteem: kui pärija kolme kuu jooksul pärandist ei loobu, loetakse ta pärandi vastu võtnuks.

Andmed: Pärnu Postimees

EESTI KINNISVARATURU SEMINAR HELSINGIS

Postitaja: Ingvar Allekand @ 21.11.2012 08:57; kategooriad: Varia
Kommenteeri artiklit siit

Täna toimub Domus Kinnisvara, Eesti Kinnisvarafirmade Liidu ja Eesti Suursaatkonna ühisel ettevõtmisel Helsingis Eesti kinnisvaraturgu käsitlev seminar. Seminaril võetakse vaatluse alla siinse kinnisvaraturu viimased arengud nii elukondliku kui ärikinnisvara valdkonnas. Samuti Soomest pärit kliente Eesti kinnisvaraturul puudutavad juriidilised küsimused.

Soomlased on olnud alati väga aktiivsed Eesti kinnisvaraturul. Seda nii jaetarbijana näiteks puhkusekortereid Pärnus ostes, kui ka ettevõtjatena ärikinnisvara valdkonnas. On ju mitmed Tallinna suuremad kaubanduskeskused liikunud Soome kinnisvaraettevõtete omandusse, rääkimata paljudest Soome logistika- ja tootmisettevõtetest, kes omavad või üürivad siin lao- ja tehaseruume. Praeguse seminari eesmärgiks ongi viia Eesti kinnisvaraturgu puudutav info Soomele veel lähemale ning aidata seeläbi siia meelitada nii ettevõtjaid kui puhkajaid.

Pikem ülevaade seminari sisust ja osalejate tagasisidest juba homme.

Kinnisvarafirmadel suurem kindlustunne kui tarbijatel

Kinnisvaraturgu mõjutavatest näitajatest peetakse üheks olulisemaks tarbijate kindlustunnet. See on oluline näitaja iga pikaajalise ostu puhul, millega kaasneb sageli aastakümnete pikkune kohustus. Isegi kui täna on tarbijal kindel töökoht ja ka säästud olemas, siis on oluline tema usk tuleviku osas. Uudised laiast maailmast, lähimineviku kogemused, Eesti enda habras majanduslik seisund ja hirm hinnatõusude ees tingivad selle, et tarbijad on ebakindlad. Oktoobris mõõdetud tarbijate kindlustunne on võrreldes septembriga langenud ja on 5 punkti võrra allpool ajaloolisest keskmisest. Kuigi kevad-suvel kindlustunne traditsiooniliselt paranes, siis analoogselt eelmise aastaga on ootused riigi ja oma pere majandustuleviku suhtes sügisel taas langustrendis.

Lisaks tarbijate kindlustunde jälgimisele analüüsib Eesti Konjunktuuriinstituut ka kinnisvaraturul toimuvaid konjunktuurimuutusi, mis põhinevad kinnisvarafirmade seisukohtadel. Tulemusi võrreldes torkab silma, et kinnisvarafirmad on tarbijatest oluliselt optimistlikumad. Kui tarbija kindlustunde indikaator oli oktoobris -15, siis kinnisvara kindlustunde indikaator oli oktoobris +24. Hinnatakse, kui kuigi järgneval kolmel kuul nõudlus kinnisvara teenuste järgi mõnevõrra langeb, siis 6 kuu pärast on ligi kolmandiku ettevõtete äriseis taas parem. Kinnisvara baromeetril on tarbija kindlustundega olemas korrelatsioon selles osas, et suvel kipub kindlustunne ikka olema kõrgemal tasemel kui talvel. Turuseisundit hinnatakse soodsaks, olgu võrdlusena toodud, et näiteks 2009. aasta jaanuaris oli kinnisvara kindlustunde indikaator –68.

Kas võib sellest järeldada, et kinnisvarafirmades töötavad elupõlised optimistid ja tarbijatel on jalad maas? Osalt kindlasti. Samas aga arvestades, mis seisus on kinnisvarasektor olnud näiteks 4 aastat tagasi, siis annab tänane olukord põhjust rõõmustamiseks. Tehingute arv ja hinnad on pigem tõusu- kui langustrendis, pankade laenuintressid on soodsad, maakleritel on objektide tutvustamisega piisavalt tööd jms. Ehk omavad kinnisvarafirmad ka tarbijate käitumisest suuremat pilti ning näiteks kliendikontaktide arvu ja aktiivsuse põhjal võib kinnisvarasektor olla optimistlikum kui üksikisikust indiviidi hinnang majandusolukorrale. Igatahes kumab kinnisvarasektori hinnangutest välja seisukoht, et suurest august on välja ronitud ja usk sektori tulevikku taastunud.

Üürituru eripärad ulatuvad 90-ndate algusesse

Postitaja: Raul Reino @ 09.11.2012 10:32; kategooriad: Kinnisvaraturg
Sildid: , , , , ,
Kommenteeri artiklit siit

Eesti üüriturg koos kõigi oma eripäradega on käesoleval aastal palju kõneainet pakkunud. Üüriturul reegliks olev ja üürilevõtjaid nörritav kohustus maksta maaklertasu selle osapoole taskust, kes eluaset üürida soovib, on üks peamisi kirgede tormi põhjustavaid teemasid. Miks see aga nii on ja kuidas selline tava on välja kujunenud?

Iseenesest pole kombes, et tarbija maksab kinni kõik toodete ja teenustega seotud kulud ju midagi enneolematut. Mis aga eristab kinnisvaraturgu teistest majandusharudest on see, kuidas tarbija peab kulud kinni maksma ja et enamjaolt ei maksa teenusest tulu saav osapool midagi. Et aru saada, kuidas selline veidravõitu olukord on tekkinud, peame tagasi minema 90-ndate algusesse, kui verinoored olid nii meie riik kui ka kinnisvaraturg. Omandireformi käigus, mil vara erastati ja tagastati, tehti varade omanikeks tuhandeid kaasmaalasi, kellest paljude jaoks oli tegemist ootamatu ja õnneliku sündmusega. Endistest üürnikest ja varade kasutajatest olid korraga saanud omanikud ja seda suure algustähega. Popsitalu-rahvast oli korraga saanud härrasrahvas ja see tõstis eneseuhkuse skaala lakke.Tekkis teatav arrogantsus nii maaklerite kui üürilevõtjate suhtes, värskete omanikena tajuti enese jõupositsiooni ja kuna omanikeks oligi saanud enamus täisealisest elanikkonnast, siis oli ka põhjust. Loomulikult ei peetud vajalikuks hakata kellelegi vahendamise eest maksma. Kes elamispinda tahtis, see pidi ka maksma. Konkurents üürileandjate vahel puudus, korteri tühjaks jäämise ohtu ei olnud siis ega ole ka praegu. Tõsist vastast sellisele mõtteviisile polnud toona ka kinnisvaramaakleritest, kes ise alles õppisid üleöö tekkinud kinnisvaraturul ja erastamiste-ärastamiste sogasevõitu vees ujuma. Kinnisvara olemus, kinnisvaraturu toimimise põhimõtted ja tegevused olid paras udu kinnisvaramaakleri tiitli saanud tegelaste jaoks. Maakleri ametit hakati õppima ning kes peaks ja kas üldse mingi teenuse eest maksma, selle üle alles hakati mõtisklema. Nõuka ajal polnud ju midagi sellist nähtud ega kuuldud, kogemus puudus, mistõttu maaklerite enesekindlus oli habras ja nägemus kinnisvaraturu õiglasest toimimisest ähmane. Sama kehtis tegelikult ka üürilevõtjate kohta, kes ei osanud seisukohta võtta ega selga sirgeks ajada. Turg oli noor, tavad kujunemata. Seetõttu polegi midagi imestada, et võitsid need, kes esimesena reageerisid ja oma seisukoha peale surusid. Oli see nüüd mõistlik või teadlik tegevus, on juba iseküsimus. Elus on ikka kombeks, et kes esimesena reageerib ja kindla seisukohaga esineb, see edumaa ka saavutab ja teatavatel juhtudel standardi kehtestab, nagu Eesti üüriturul juhtus.

Kas viimased 20 aastat kehtinud harjumuses on veel elujõudu järgmised 20 aastat, on täna veel enam kui keeruline öelda. Jää on igal juhul liikuma hakanud, kuid triivimise kiirus ja tulemus on teadmata. Keeruline on tulevikku prognoosida seetõttu, et paralleelselt on käimas mitmed protsessid. Ühelt poolt näitab Kinnisvaramaaklerite Koda julget initsiatiivi ning on koostöös Eesti Standardikeskuse ja Tarbijakaitseametiga reguleerimas nõudeid kinnisvaramaaklerite teenuste pakkumisele. Kui osapooltel jõudu ja energiat jätkub, siis võib see tähendada muudatusi maaklerite töös ning teenustasu küsimine muutub rohkem läbipaistvamaks ja põhjendatud tegevuseks. Maaklerid üksi ja päris kindlasti mitte siis, kui enamus maakleritest kaasa ei tule, turukäitumist muuta ei suuda. Laiemad protsessid võivad aga turuosaliste käitumises veelgi enam mõju avaldada. Märkimisväärselt on 20 aastaga muutunud turuosaliste mõtteviis ja eriti viimaste aastatega on lisandunud turule juurde inimesi, nii olude sunnil kui vabatahtlikul valikul, kes peavad igati normaalselt ja mõistlikuks üürikorteris elamist. Omanikuks olemise võlud ja valud on eriti hästi selgeks saanud viimase 5 aasta jooksul. Seega on üürihuviliste hulk justkui tõusuteel. Samas mõjutavad majandust ja kinnisvaraturgu rahvastikuprotsessid, mis näevad ette elanike arvu vähenemist ja järelikult ka üürilevõtjate vähenemist. See võib tähendada seda, et üürileandjate konkurents hea, majanduslikult kindlustatud ja pikaajalist üürisuhet soovivate üürnike pärast muutub tõsisemaks. Ja maaklertasu mitte juurde küsida on hea müügiargument ja eristumise võimalus.

Üüriturul tundub kindel olevat vaid see, et järsku ei muutu siin midagi. Turuosalisi on palju, erilist üksmeelt nende vahel ei ole ja see tähendab, et muutused ei toimu kiiresti. Üks võimalikke stsenaariume on elamispindade üüriturul sama, mis on juhtunud äripindade üüriturul. Ka seal valitses hulk aastaid tagasi komme, et üürilevõtja maksis kinni maaklertasu. Aastatega, justkui tasahilju, see aga muutus ning täna maksab maaklertasu valdavalt kinni üürileandja. Sagedased on ka juhtumid, kus maaklertasu makstakse pooleks, kuid harvad on juhtumid, kus vaid üürilevõtja maksab üksinda kogu summa kinni. Kas nii läheb ka elamispindade üüriturul, seda saame näha ilmselt mitte varem kui 10 aasta pärast.

* Artikkel avaldatud esmakordselt ajalehes Postimees

Tartus dikteerib korteriturgu vähenev pakkumine ning uued korterid

Postitaja: Kristjan Gross @ 06.11.2012 02:42; kategooriad: Domus, Kinnisvaraturg
Sildid: , , , , , ,
Kommenteeri artiklit siit

Maa-ameti tehingustatistika andmetel oli Tallinnas oktoobris 659 korteriomandi tehingut, mis on septembrikuuga võrreldes 12 tehingut rohkem. Kuigi aastases võrdluses oli tehinguid lausa 22% enam, võib siiski viimaste kuude tehinguid vaadates öelda, et korteriturg on stabiilne. Kui 2011. aasta viimane kvartal liikus tõusvas joones üles, siis sel aastal sellist tehingute mahu kasvu pole olnud.

Keskmine hind on viimastel kuudel liikunud kahe protsendi piires kord üles kord alla, olles stabiilselt ca 1100 €/m². Ka järelturu ning uute korterite sektorites on olukord muutusteta. Paari viimase kuu tehingutest on uute korterite osakaal 11-14%. Seejuures on nende tehingute keskmine hind olnud ühtlaselt ca 1600 €/m². Järelturu korterite keskmine hind on samuti stabiilne, olles ca 1050 €/m².

Tartus tehti septembrikuuga (132 tehingut) võrreldes oktoobris siiski vähem tehinguid (119). Tehingute maht on vähenenud teist kuud järjest, sest augustis saavutatud rekordiline 155 tehingut on jäänud ületamatuks. Samalaadne tendents on olnud ka tehingute keskmise hinnaga, sest keskmine hind on langenud. Kui septembrikuu keskmine oli 970 €/m², siis oktoobris langes see 4%, hinnatasemele 929 €/m². Aastases võrdluses on keskmine hind ja tehingute arv siiski kasvanud 22%.

Olulist rolli mängib Tartu kinnisvaraturul uute korterite pakkumine. Kui eelmise aasta teisel poolaastal oli arendusprojekti pakkumisi pigem vähe, siis tänavu valminud elamud leevendavad vähenevat pakkumist. Järelturu korterite vähenenud pakkumine ning uute korterite lisandumine on peamised Tartu korterituru mõjutajad – nõudlus elamispindade vastu sunnib ostjaid valima allesjäänud müügiobjektide hulgast, kuid mis on seni müümata just kõrgema hinna tõttu. Tehinguni jõudnud arendusprojektide korterid on keskmisest kõrgema hinnaga, jäädes vahemikku 1400 – 1600 €/m², andes olulise osa tehingute keskmise hinna kasvus.

Pärnus tehti oktoobris 67 korteriomandi tehingut, mis on kolme võrra vähem kui septembris. Eelmisel aastal samal ajal oli ainult 36 tehingut, seega tänavune korterituru olukord on oluliselt aktiivsem. See väljendub ka keskmises hinnas, mis käesoleva aasta oktoobris oli 785 €/m², mis on aastases võrdluses 19% kõrgem.

Narva korteriturg on viimaste kahe kuu jooksul taastunud augustikuu passiivsusest, mil tehti ainult 39 korteriomandi tehingut. Oktoobrikuus tehti Maa-ameti tehingustatistika andmetel 66 korteriomandi tehingut, keskmise hinnaga 346 €/m². Samalaadne keskmine hind oli ka septembris, kuid mis on juunikuise tippajaga võrreldes 13% madalam.