Kinnisvaraturul domineerib ettevaatlikkus
Oleks liialdus öelda, et selle kevade kinnisvaraturu tehingute arvu statistika on turuosaliste seas vaimustushüüdeid esile kutsunud. Ootused on olnud kõrgemad, kui seda tegelikkus pakkus. Valdav osa kinnisvara vahendusfirmadest ootas ja lootis kõrgemaid müüginumbreid, aga suuremale aktiivsusele panustas ka suur osa harilikest kinnisvara müüjatest. Ajal, mil SKP kasvab mühinal, ekspordimahud püstitavad rekordeid, üha rohkem turiste leiab tee Eestisse ja tõusnud on ka keskmine palk (kuigi hinnad veel rohkem), siis olid kõrgendatud ootused justkui põhjendatud. Selle kõige taustal peame aga nentima, et tehingute arv võrreldes aasta varasema perioodiga kasvanud pole ning vaid hinnad on näidanud mõõdukat kasvutendentsi, mida on eelkõige toitnud uusarenduste kõrged müügihinnad.
Sündmused või õigemini sündmuste vähesus on niivõrd värsked, et adekvaatseid analüüse turu käitumise kohta on napilt ja needki seinast-seina. Ka tavapärased kommentaatorid tunduvad olevat jahmunud ning eelistavad ajal lasta kulgeda, lootuses, et mõne aja pärast on turu arengut lihtsam põhjendada. Siiski võib väita, et 2011 aasta kinnisvaraturu märksõnaks on olnud ettevaatlikkus. Vaatamata sellele, et eraisikute hoiused on kasvanud nagu leivataigen moodsa perenaise köögis ning seega raha, mida paigutada kinnisvaraturule, on eraisikute käes rohkem kui kunagi varem, siis on ettevaatlik käitumisjoonis prevaleerimas. Hoogsast galopist, mida harrastati 2004-2007, on eestlane läinud tagasi juurte juurde ja taastanud „tasa ja targu“ põhimõtte. Majandusbuumile järgnenud tagasilöögid on veel hästi meeles, euro tõttunud muutunud hinnad vajavad veel paikaloksumist ja arusaama teket, mis on „õige hind“ ja milline mitte ning täielikku kindlust, milliseks võib kujuneda tulevik, samuti pole. Kinnisvaraportaalides klikitakse edasi päris hoogsalt ja ka kinnisvaramaakleritel on tööd piisavalt, kuid ostuotsuse tegemisega kiputakse viivitama. „Üheksa korda mõõda ja üks kord lõika“ suhtumist süvendab tõsiasi, et Statistikaameti andmetel peab oma eluruumi seisundit heaks või väga heaks kaks kolmandiku lastega leibkonddest. Kümne aastaga on selliste leibkondade arv neljandiku võrra suurenenud. Kõigele sellele mõeldes võiks ju isegi muret tunda, aga tegelikult on hea, et turg on taastumas stabiilselt ja ilma suurte kasvuhüpeteta. „Rahu, ainult rahu“ ütleks Karlsson neile, kes on lootnud näha 2006.a. müüginumbreid ilma, et enne oleks saavutatud 2004 ja 2005 aasta müügikäibed. Küll ka need samad lastega pered, kellest täna elab 67 % kortermajades, jälle majade poole vaatama hakkavad ja oma hoo kinnisvaraturule annavad.