Aia ehitamisest kasvas suur tüli
Aia ehitamisest ühes Pärnu korterelamus 2007. aastal on kasvanud tüli, mis kestab tänase päevani ja kompromissi pole näha. Vaidluse keskmes on küsimus, et kes maksab, kui müügi ajal toimub müügiobjekti parendamine ning parenduste maksumus selgub alles pärast müügilepingu allakirjutamist?
Vaidluse sisu peitub alljärgnevas – 08.2007 sõlmisid müüja ja ostja notariaalsed müügilepingud, millega vahetus korteri omanik. 09.2007 alguses esitas korteriühistu (KÜ) augusti eest kommunaalteenuste arve, mis sisaldas ka 1000 kr suurust osamakset ümber maja rajatud aia ehitamise eest. Vana omaniku ehk müüja tõlgenduse kohaselt tõstab aed kinnisvara väärtust ja seega peaks uus omanik selle kinni maksma ning lisaks oli tema väidetavalt ostjat ka aia ehitusest informeerinud. Uue omaniku seisukoht on aga olnud, et tegemist on kuluga, mis polnud eelnevalt kokku lepitud ja seega tema maksma ei hakka ning pole senini seda teinud. KÜ omalt poolt on vahelduva aktiivsusega sekkunud osapoolte vaidlusesse ja kui 2011. aastal see küsimus uue KÜ juhatuse poolt jõulisemalt üles tõstatati, siis teatas ostja, et KÜ nõue on üleüldse aegunud ning siin polegi enam midagi rääkida.
Kus on siis tõde ja õigus, küsiks siinkohal rahvakirjanik Tammsaare? Ja kes on selles vaidluses kohtumõistjaks – kas KÜ või kohus? Korteriühistuseadus ütleb selgelt, et uus omanik vastutab eelmise omaniku võlgade eest. Seega on ühistul olnud täielik õigus esitada nõue uue omaniku vastu. KÜ seisukohast pole üldse oluline, et kas ja mida on osapooled omavahel rääkinud või kokku leppinud. Korteriühistuseaduse § 5 ütleb, et korteriomandi võõrandamisel või pärimisel lähevad korteriomandi võõrandajale või pärandajale kuuluvad korteriühistu liikme õigused ja kohustused üle korteriomandi omandajale korteriomandi ülemineku hetkest. KÜ ees vastutab ostja. Antud loos pole aga KÜ võla sissenõudmist kohtu kaudu alustanud ja nii on võlg saanud aastaid lohiseda. Avalduse esitamine kohtule oleks KÜ poolt igati õiguspärane käitumine ja eeldatavalt oleks kohus KÜ kasuks otsuse ka teinud. Seejärel oleks omakorda ostjal õigus pöörduda kohtusse ja nõuda kahju hüvitamist või ostuhinna alandamist juba müüja käest. Siis oleks kohus saanud otsustada, kas müüja varjas aia ehitamisega seotud kulusid või mitte.
Hetkeseisuga pole keegi osapooltest kohtusse pöördunud. Müüja on esitanud KÜ-le kompromissettepaneku ja tasunud omalt poolt ära 50 % aia maksumusest. Ostja aga viitab jätkuvalt asja aegumisele. Ja tõepoolest, tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 kohaselt kolm aastat.
Loo moraal on selles, et ostuhuvilised kodanikud peaksid ilmutama lepinguid allkirjastades erilist valvsust ja minimiseerima oma riske. Antud näites toodud summad polnud küll suured, aga võib vaid ette kujutada, kui suurtest summadest ja konfliktidest me räägime siis, kui KÜ-d hakkavad peagi kasutama Eesti CO2 kvootide müügist eraldatud vahendeid majade renoveerimiseks. Ostjatel tasub eriti valvas olla siis, kui on näha, et kortermaja ümber toimub mingi kapitaalsem ehitustegevus. Müüja sõna peale lootma jääda oleks liiga kergeusklik, sest tekkiva jamaga peab eelkõige ostja tegelema. Tark on enne müügilepingute allakirjutamist suhelda KÜ juhatusega ning saada selgus olemasolevates ja tulevastes kohustustes.