arrowarrow2backtotopDeutschdropdownEnglishEspañolEestifacebookSuomiFrançaiskarge-service1karge-service2karge-service3karge-service4large-channelslarge-dayslarge-growthlarge-photoslarge-searchlarge-teamlarge-tvlocation-homelocationlocation2logo_domusmailphonephone2PortuguêsquoteРусскийsearchticktwitteryoutube

Millised on kinnisvara hinnad aastal 2016?

Eesti Kinnisvarafirmade Liidu juhatus esimees esines hiljuti avaldusega, et 5-8 aasta pärast oleme hindadega 2007. aastas tagasi. Tuntud arvamusliidri julge avaldus pani mõtlema ja nõuab analüüsimist.

Mõttearendus on tähelepanuväärne, sest kogu avalik meedia on valdavalt täidetud arvamusega, et hinnad nii kõrgele, kui nad seda olid 2007. aastal, enam kunagi tagasi ei lähe. See seisukoht on levinud nii anonüümsete internetikommentaatorite kui ka finantssektori juhtide väljaütlemistes. Ühelt poolt võib seda arvamust suurepäraselt mõista ja toetada. Kasvunumbrid, mida Eesti kinnisvaraturg 2005 kuni 2007 näitas ja kuhu keskmised ruutmeetri hinnad välja jõudsid, olid ju tõepoolest lausa fenomenaalsed. Ainuüksi Eesti keskmist palka arvestades tundub see tagantjärgi olevat lausa võimatu. Seega on tõepoolest skeptikutel alust väita, et hinnad ei tõuse enam kunagi buumitasemele tagasi.

Veendumus sellest on aga kuidagi üllatavalt kindlameelne ja selge, et ma otsustasin panna kerima mälupildi 2000-ndate aastate algusesse ja déjà vu oli kerge tekkima. Sel perioodil olid laiades rahvahulkades levinud vastupidised veendumused, millest üks tuntuim oli, et „Maa hind ei saa kunagi langeda“. Ka siis oli selleks oma alus olemas, sest me tulime ajaperioodist, kus maal hinda ei olnud ja seda peeti väärtusetuks. Kes siis ikka tahtis 90-ndatel põllumajandusega tegeleda! Ühel hetkel aga hakkas euro kaugelt kumama, me saime EL liikmeks ja tundsime end osana Euroopast, kartulipõldude asemele hakkasid esimesed nutikad maju ehitama ning tõesti, usk sellesse, et maa hind ei saa langeda, oli väga levinud.

Kollektiivse hüsteeria aastatel 2005-2007 ei märganud ma eriti kedagi, kes oleks julgenud esineda artikliga, et ka uute korterite võivad ka langeda. Seda inimest oleks naeruvääristatud täie raha eest, nii nagu praegu seda, kes julgeb öelda, et ühel hetkel on hinnad 2007. aastas tagasi. Peavoolus on ikka lihtsam ujuda. See on väga huvitav, kuidas 5 aastaga on jõutud totaalsest optimismist totaalsesse pessimismi. Kahtlemata võib öelda, et on jõutud hoopis reaalsusesse ja majanduse toimimisele vaadatakse ilma silmaklappideta. Ja ega seegi arvamus väga vale pole. Kui me ei usu, et Eesti majandus kasvab piisavalt või et inflatsiooni kasv ei ole samuti märkimisväärne ega piisavalt suure mõjuga, siis on ka kinnisvarahindadel raske omaette maailmas olla ja kasvu näidata.

Vana tõde on aga see, et haugi mälu pikkus on sekundites ja inimese oma on vaid veidi pikem. See kogemus, mille me kõik oleme viimastel aastatel saanud, püsib meeles veel aastaid. Üks pangajuht on öelnud, et lähiaastatel on kinnisvara arenduseks väga raske laenu saada, sest laenuametnikel on äsjased sündmused kenasti meeles. Ta ei välistanud aga seda, et 5 või 10 aasta pärast ei ole ametnike mälu enam nii värske ja vähegi osavama suuvärgiga sell võib Kõue valda elamurajooni rajamiseks taaskord päris lihtsalt laenu saada. Ja unustavad ka tavakliendid selle, et nende naaber ostis 2007. aastal 30 000 kr/m2 hinnaga korteri, mille laenumakseid ta tasus aastaid suurte raskustega. Usk tulevikku ja emotsioonid võivad 2016 olla sama kõvad tegijad kui nad olid 2006. aastal.